Poolenisti briti must huumor, poolenisti vanade inimeste suhtedraama. Kahjuks on enamus musta huumorit lõppu kogunenud ning isegi Christopher Walken segase USA surnumatja rollis ei suuda vahepealset aega täita. Tema kasumile ja meelelahutusärile orienteeritud tegelaskujul on kulumise märgid küljes ja midagi uut stereotüüpsele ameerika ärimehele ta juurde ei anna (peale Walkeni kalasilmade muidugi).
Aga olgu suhtedraama või komöödia, näitlejatööd on vahvad. Peaosas taas ebaväärikas daam Brenda Blethyn (vt ka "Saving Grace" (2000) ). Ning Boris Plotsi rollis Alfred Molina.
Lugu saab alguse juba ligi 40 aastat tagasi, kui Boris Bettyt tantsule ei julgenud paluda. Võibolla seepärast on viimasest saanud õnnetu koduperenaine, kelle mees teda sekretäriga petab ja esimesest samavõrd õnnetu sunumatja, kes peab veel äris ameeriklastega konkureerima. Tegelikult tahaksid mõlemad tantsida. Teineteisega. Kui see selgeks saab, mõeldakse välja plaan, kuidas unistus ellu viia. Selleks aga peab Betty surema.
Siin filmis oli mõningaid häid kohti ja mõningaid väga häid kohti, kuid igavavõitu üldmuljet need siiski ei päästnud. (Headeks kohtadeks olid näiteks kõik eriti südamlikud momendid, millele mõne ootamatu, kohatu jaburusega koomiline touch anti). Veel märgiks plusspoolele idüllilise väikelinnamiljöö (sedapuhku Walesist), millest vist ükski briti film ei pääse, ning paar kena tarkusetera pisikese aednikupoisi suust.
No comments:
Post a Comment