"The Parade of the Korean People's Army" / "Korea Rahvaarmee paraad" (2002)

Näe, Korea sõdurid kõnnivad ekraanil paremalt vasakule ja vasakult paremale. Ülevalt alla ja alt üles. Nende enam-vähem korrapäraste geomeetriliste kujundite liikumisega vahelduvad kaadrid vaimustusest huilgavatest rahvahulkadest, medaleis veteranidest ja idüllilistest maastikuvaadetest. Veidi lahingustseene ja siis jälle marssima!

Kaadritagune hääl räägib Korea Rahvaarmee ajaloost selle moodustamisest kuni tänapäevani. Ta ei aja taga faktitäpsust või ajaloolist tõde, vaid pigem jutustamisilu. Liigutava naiivsusega loetleb ta fakte Korea rahva ja tema armee vastastikusest sümbioosist ja heategudest. "Korea Rahvaarmee paraad" on täpselt sama sisutühi, suurustlev ja igav kui mistahes propagandateos. Mõnevõrra eriline on vaid toimumiskoht, filmi päevakajalisus ja see et tänapäevalgi kuskil sellist  ajast ja arust campi ajupesu toodetakse.

Arumaisaa, mida üllast selles militaarses vaatemängus nähakse, kuid kuidagi on ju vaja Rahvaarmeed põhjendada. Vikipeediast võib lugeda, et koos reserv- ja omakaitseüksustega on tegu maailma suurima sõjaväelise organisatsiooniga, kuhu kuulub pea 40% rahvastikust (ja mis on arvuliselt võrdne 20-45 aastaste populatsiooniga Põhja-Koreas). Nii et igati ambitsioonikas ettevõtmine. Neile, kes selle mõttekuses kahtlevad, ongi käesolev film suunatud. Paistab, et algul kodupublikule, kuid siis loeti kangel keelel ingliskeelne tekst peale ning saadeti materjal laia maailma, kus see aga hoopis teistsugust väärtust omab, olles iseäralikuks dokumendiks ühe kinniseima riigi ametlikust diskursusest. 

"Steppenwolf" / "Stepihunt" (1974)

 

Pärast veidi enam kui pooleaastast pausi on ehk paslik alustada samast, kus pooleli jäin, ehk eelmises sissekandes imetletud Max von Sydowist. Seda läbi ühe tema teenimatult unustatud noorusaja rolliga Harry Hallerina "Stepihundis". Teose režissööriks sattus saatuse keerdkäikude tahtel Fred Haines, kes kirjandusklassika ka ekraanile kohandas. Mõned aastad varem oli Haines kandideerinud Oscarile "Ulyssesi" (1967) screenplay´ga. Võib arvata, et enesekindlusest tal sellal puudu ei tulnud ja nagu "Stepihundist" näha, andestki mitte. Ometi jäi see talle esimeseks ning viimaseks korraks lavastajatoolil istuda. Huvitav on seegi, et enne selle töö Hainesile usaldamist, tehti vastav pakkumine ka Antonionile, kes sellest loobus, pidades raamatut filmimatuks.

Neile, kes, nagu minagi enne vaatamaasumist kuigi täpselt Hesse algupärandit ei mäleta, siis paari sõnaga eesootava sisust. Filmi jälgib keskeale läheneva intellektuaali Harry Halleri siseheitlusi loomaliku ja inimliku, metsiku ja tsiviliseeritud alge vahel. Madal enesehinnang on temas ühendatud sügava põlgusega ümbritseva ühiskonna, selle konventsioonide ja silmakirjalikkuse vastu. Need vastuolud viivad ta enesetapu äärele, kuni ühes suitsu mattunud baaris leiab aset saatuslik kohtumine saladusliku Herminega (ühtlasi Harry lapsepõlvesõbra Hermanni taaskehastus), kes koos oma kauni sõbranna Maria ja meela Pabloga talle elu mängulisemat poolt näitab, kus piir reaalsuse ja hullumeelsuse vahel üsna õhukeseks muutub. 

Selline eksistentsiaalne eneseleidmise lugu siis. Lõpeks ei viita sisemised vastuolud ju isiksuse lõhestatusele, vaid pigem tema terviklikkusele ja mitmekülgsusele.

Üks, mida antud  filmi puhul armastatakse rõhutada, on tavatult pikk eelproduktsiooni aeg. Produtsendid Melvin Abner Fishman (psühhoanalüüsi-, alkeemia- ja maagiahuviline visionäär, kes tollal kõikvõimalike ainete mõju all viibis) ja Richard Herland ("puhas poiss", mis 60ndate-70ndate kontekstis oli kah omamoodi haruldus) nägid selle kallal vaeva ühtekokku 7 aastat, hankides rahastust, otsides näitlejaid, lavastajaid ja võttegruppi ning eelkõige luba filmimiseks Hesse järglastelt. Nimelt oli kirjanik oma testamendis soovi avaldanud, et tema teoste peale filmimisõigusi ei müüdaks. Kuid visadus viib sihile ning Fishman ja Herland said oma unistuse teoks teha. Lõpptulemust vaadates vist eelkõige Fishmani unistuse, sest hipiajastu esteetikat leidub siin nii pildis, muusikas kui disainis. Ühtlasi on "Stepihunti" nimetatud "esimeseks jungiaanlikuks filmiks" oma ohtra psühhoanalüüsist lähtuva sümboolikaga.

Filmi vaadates saab aru, miks "Stepihunt" oma kuulsuse tipu alles pool sajandit pärast ilmumisaega saavutas. Sedavõrd hästi sobisid seal lahatud teemad hipiajastu sümboolikaga ning üks lillelaste ideolooge Timothy Leary jagas raamatu koopiaid ühes LSD portsudega. "Stepihunt" on muide eksponeeritud praegu ERMiski "Nõukogude lillelaste" kohustusliku kirjanduse sektsioonis. 

Oma Mina, oma meelemõistuse kaotamine mingi kõrgema mõistmise või arusaamise nimel on omamoodi üllas, ehkki riskantne ettevõtmine. Lisaks vaimsetele otsingutele on filmis omajagu ruumi võetud seksuaalrevolutsiooni ideede toetuseks ning üleüldise bourgeois elustiili kriitikaks, mis 20ndate Saksamaal ja 60ndate USAs samade väikekodanlike väärtuste eest seisis. 

Üks, mis juba filmi algustiitrites silma torkab, on ülimalt läbimõeldud kaameratöö ning lummav valguskasutus. Kõikvõimalikud hallid, sinised ja kuldsed toonid on täisvõimsusel filmi kasuks tööle pandud ning Šveitsi linnakese Baseli käänulised tänavad oma klaustrofoobilise ja üksildase atmosfääriga loovad meeldejääva pildikeele. Ei saa mitte mainimata jätta, et Šveitsi päritolu oli ka LSD leiutaja Albert Hofmann...nii huvitava kultuurilise seose mõttes. 

Omas ajas torkas "Stepihunt" silma ohtra ja oskusliku eriefektide kasutamisega. Viimased pool tundi filmist (Halleri reis mööda Põrgut) võtab üsna hästi kokku eriefektide hetkeseisu 70ndatel ning nende puudused ja eelised. Paremal juhul näeb see välja põnev ja eksperimentaalne, halvemal nagu ETV telelavastus 80ndatest. Taustaks loomulikult psühhedeelne instrumentaalmuusika.

Märkimist väärib ka filmi algusesse jääv "Traktaat stepihundist", mis on esitatud lühikese lamenukkanimatsioonina. Seda saab juutuubaski vaadata siit

Näitlejate seltskond on "Stepihundis" igati sümpaatne ja rahvusvaheline - rootsi päritolu Max von Sydow Harry Hallerina, prantsuse kaunitar Dominique Sanda Herimne/Hermannina, samuti prantslane Pierre Clementi Pablona ning itaallanna Carla Romanelli Mariana. Film on ingliskeelne, ehkki see polnud ühegi peaosalise emakeeleks. Samas, vähemalt Pablo ja Hermine puhul sobib teatav aeglus kõnelemisel ja võõrapärane aktsent nende tegelaskujude kummastava maailmaga täitsa hästi kokku. 

Pole neile miskit ette heita ka rollitäitmiste osas, vähemalt minu ettekujutusega raamatu peategelastest sobisid nad igati.

Sellised muhedad muljed siis "Stepihundist". Raamatule liiga ei tehtud, pigem demonstreeriti hästi selle ajastuülesust ning suudeti luua sild 20ndate saksa kultuuri ja 70ndate olulisemate teemade vahel. Oli tunda, et tegijad olid palju tööd ja vaeva siia alla pannud ning teosesse sisse elanud, seda enda jaoks mõtestanud ning alles siis vaatajatele ümber jutustama asunud. Põnev ja mõtlemapanev tükk, mida vaadata.