"The Misfits" / "Sobimatud" (1961)

Üks neid filme, kus ekraani taga toimuv on põnevam kui see, mis lõpuks vaatajani jõuab. "The Misfits" on sündinud paljude Hollywoodi kuldaja tippude koostöös - stsenaariumi autor Arthur Miller, režissöör John Huston, osades Marilyn Monroe, Clark Gable ja Montgomery Clift. Teisalt on see märk ühe ajastu lõpule jõudmisest, jäädes viimaseks filmiks nii Monroele kui Gable´ile ja Cliftilegi üheks viimastest (mängis veel kahes filmis). Filmi on naljaga pooleks nimetatud äraneetud teoseks. Gable sai kaks nädalat pärast selle valmimist südameataki, jõudmata esilinastuselegi. Ehkki tegu olnud mehe sõnul tema pika filmikarjääri lemmikrolliga. Monroe nägi linastust, ajutiselt psühhiaatriaravilt välja viibides, kuid ei olnud oma osatäitmisega rahul ning suri vaid poolteist aastat hiljem uimastite üledoosi.

Tegevuspaik toonane Nevada, kus kohtuvad neli üksiklast (lahutatud ja üks lesk). Roslyn (Monroe) kohtab juba oma lahutusega samal päeval baaris kahte kauboid, kes teda rõõmustada püüavad ning kutsuvad ta maale närve puhkama. Roslyn otsustab asja proovida ning sõit kujuneb elumuutvaks kogemuseks. Peamiselt esitab film siis küsimuse romantilise kauboi elustiili võimalikkusest kaasajal ning näitab toimuvat eelkõige Roslyni linnaliku (naiivse?) pilgu läbi. Roslyni ja Gay (Gable) vahel on romanss ka, aga sellega väga ei tegeleta ning pealegi on teised kauboid ka temast sisse võetud, nii et ta on pigem selline üldine sündmusi käivitav osaline.

Ma ise olen alati indiaanlaste poolt olnud ning pole osanud kauboi elustiili hinnata. Ei parandanud asja seegi film. Paistab, et 60ndate Nevadas olid "kauboi asjadeks" eelkõige pidev viski joomine ning härgade ja hobustega võitlemine. Viimane kulmineerus pingelises lõpustseenis, kus kogu seltskond väljasurevaid metshobuseid koeratoiduks püüdis.

Nagu algul öeldud, vaadatakse "The Misfitsi" tänapäeval eelkõige filmiajaloo huvist. Räägimegi siis natuke tootmisega seotud probleemidest ja võtteplatsil toimunust. 

Ehkki ekraanil joodi suurtes kogustes kangemaid napse, jätkus see ka võtete vahepeal. Režissöör Rock Hudson oli enamasti vindine ja jäi aegajalt võtteplatsilgi magama. Ärkvel olles õnnestus tal aga maha mängida suur hulk raha, mis produktsiooni ressurssidest katta tuli. 

Monroe, kes filmis lahutusest üsna kiiresti toibus, elas  parasjagu läbi lahkuminekut näitekirjanik Arthur Milleriga ning vajus samuti vaikselt alkoholi ja uimasite sohu, hilinedes võtteplatsile või puududes sealt sootuks. Filmimine katkestati 1960. a suvel, et ta kaheks nädalaks võõrutusravile saata. Haiglast naastes sai tema lähiplaanides kasutada vaid pehmendatud fookust, et haiguse jälgi varjata. 

Alko- ja uimastiprobleemidest polnud vaba Cliftki, kes toibus mõned aastad varasemast raskest autoõnnetusest. Arst pidi koguaeg läheduses olema. Mõned aastad hiljem jooksis film televisioonis ning Clifti sekretär uuris, kas mees tahaks seda vaadata. "Absolutely not," vastas Clift... need jäid tema viimasteks sõnadeks. Samal ööl suri ta südamerabandusse.

Ilmselt kõige reipam osaline oli Gable, kes nõudis, et teeb kõik oma kaskadööritrikid ise - kaasa arvatud u 120 m lohisemine kiirusel 48 km/h lõpustseenis, kus ta mustangi põgenemast takistab. 

Pingelise võtteperioodi viimasel päeval ohkas Gable: "Christ, I'm glad this picture's finished. She damn near gave me a heart attack.". Järgmisel päeval viidigi ta haiglasse, kus ta 10 päeva hiljem suri.

Nii võib öelda, et filmis on omajagu autobiograafilisi elemente, eriti mis Monroe ja Gable´i osatäitmisi puudutab. Taustaloost hoolimata näeb ekraanil siiski professionaalseid näitlejatöid ning haaravat (ehkki mitte kõige originaalsemat) loojutustust. Ka vabanes Monroe lõpuks tobedavõitu romantilistest komöödiatest ning tegi selles draamas oma esimese tõsisema filmirolli, mis näitas, milleks ta võimeline on/oleks olnud.

 Pildid Roslyni "elust linnas", kena vihje filmi autobiograafilisusele.

Tšehhide plakat.

"Ussinuumaja" (2012)

 

Teine põnev uus eesti animatsioon on Priit Tenderi "Ussinuumaja". Koos eelmises postis tutvustatud "Villa Antropoffiga" esindavad need kaks, meeleolult ja teostuselt üsna vastandlikku filmi, omamoodi kogu kaasaegse eesti animatsiooni kahte põhivoolu – soomeugrilik raskemeelsus, süngus ja tumedus (Tender) ning mängulisus, huumor ja sürrealism (Jancis).
Priit Tenderi film põhineb tšuktši muinasjutul ussinuumajast (ilmunud ka Andres Ehini koostatud tšuktšimuinasjuttude kogumikus „Unesnõiduja“(1981)). Lastetust mehest, kes rajab merekaldale veidra kivist ehitise, paneb sinna elama vaglad ning nuumab neid algul hüljeste, hiljem oma viljatu naisega.

Käimas on ka koostööprojekt visuaalantropoloogi Liivo Niglasega, mille tulemusel peaks valmima dokumentaalfilm „Teekond ussinuumajani“. Selles vaadeldakse filmi vastuvõttu tšuktšide ning nende kultuuriruumist väljapoole jääva publiku poolt. Juba teema ühe traditsioonilise narratiivi tõlkimisest kaasaegse meedia keelde on põnev, kuid kahtlemata pakub lisakonflikti kahe maailma kõrvutamine – inimesed, kellele lugu on oma ning teised, kellele tegu vaid põneva eksootikaga.

Ehkki visuaalselt ja emotsionaalselt kaugelseisvad, on "Ussinuumaja" ja "Villa Antropoff" ideeliselt lähedasemad, kui esmapilgul tundub. Nagu Tiit Tuumalugi oma Postimehes ilmunud arvustuses „Euroopa spliin ja tšuktš“ (06.11.2012) mainib, on filmid kui ühe mündi kaks külge. Jancis toob välja negatiivse programmi, euroopa heaoluühiskonna mandumise ja ammendumise (samas on endiselt neid, kes selle poole ihalevad). Tender aga ühe võimalikest postiivsetest lahendustest, põlisrahvaste teistmoodi tarkuse ning tasakaalu leidmise inimese ja looduse vahel. 

Mõlemaid filme saab näha Animated Dreamsil valimiku "Uus ja uhke Eesti Anima" raames. Minge vaatama!

(Tallinnas 15.11 kl  22:00 ja 17.11 kl 18:00 kinos "Artis". Tartus saab Animated Dreamsi paremikku näha 27.11 "Elektriteatris" südaööl ja hiljem).

Tehniliselt segas Tender 3D ja joonisfilmi -

meeldejäävaks võtteks oli elusnäitlejate kasutamine filmitegelaste miimika loomisel.

Tulemuseks tööstuslik, kummastav ja hirmutav maailm.  

"Barfly" / "Baarikärbes" (1987)

Veel üks varajasem Bukowski ekraniseering. "Baarikärbes" on selles osas lahe, et siin on kirjaniku enda karvane käsi palju mängus olnud - nii stsenaariumi kui screenplay kirjutamisel. Lisaks tugevad näitlejatööd Mickey Rourke´lt ja Faye Dunawaylt. Rourke´i mängitud Henry Chinaski on üllatavalt mitmekülgne ja eluline. Kui "Factotumis" kalduti liialt macholikkusesse ja "Tavaliste ogaruste" Chinaski oli pigem poeet-boheemlane, siis Rourke oma lonkamise, sõnalõppe venitava kõneviisi ja argisusega on just selline Ameerika unelma antipood, keda Bukowskist lugedes ette võib kujutada. Räme riiukukk ja luuser, kes samas võib olla lõpmatult rahustav ja osavõtlik. 

Dunaway, keda seni olen harjunud nägema elegantsete daamide rollis, üllatas samuti oma argisusega joodikust keskealise naise mängimisel. "Distressed goddess" ütleb Chinaski Wanda kohta teda esimest korda nähes - täpne ja traagiline määratlus.

Enamus tegevusest toimub baaris "Golden Horn" ühel Los Angelese kõrvaltänaval. Sinna kogunevad väga mitmekesised inimesed oma muresid klaasipõhja uputama ning see värvikas tüüpide galerii on üks filmi väärtustest. See ongi pigem keskkonna ja meeleolu film. Chinaski "avastamine" kaasaegse kirjanduse poolt on lihtne konstateering, mis mingit kvalitatiivset muutust tema ellu kaasa ei too. Honorar juuakse samal õhtul sõprade ja vaenlastega maha. Ka pole siin peamine armulugu. Wanda ja Henry kohtuvad, tülitsevad, lepivad jne, kuid tundub, et neid seob eelkõige ühine huvipuudus teiste inimeste ja elu vastu, kui vajadus teineteise järele. Ometi areneb see lõpuks omamoodi kiindumuseks ning leidub mõningaid südamlikke hetkigi. 

Väga elegantselt olid kokku seotud filmi algus ja lõpp - kaamera libisemine mööda tänavaid ja neoonsilte baarini ning siis taas välja. Nagu teisteski Bukowski teostel põhinevais filmides, on siin üldse palju ruumi antud neoonvalgusele, räpastele korteritele, lagunevatele seintele - kogu sellele visuaalsele keskkonnale, mis peategelasi, Los Angelese heidikuid ümbritseb. 

Mulle tundub, et üsna hästi võtab inimese ja linna suhted kokku väike lõiguke "Tavalistest ogarustest": "... isegi siis, kui ta järgmisel päeval paljajalu poodi läks ja uued sokid ja kingad ostis, ei öelnud keegi sõnagi. linn oli sajandeid vana ja elu üle mõistuse keeruline ja arusaamatu."

Vaata "Baarikärbest" kindlasti, kui Bukowski huvitab. Ja uuri teistegi filmide kohta:

"Factotum" (2005)

"Tavalised ogarused" (1981)

Minu isiklikuks lemmikuks jääb siiski "Tavalised ogarused", seda oma ilu ja lüürilisuse poolest. Kuid siinne Chinaski mõjus kõige ehedamalt ja oli ehk lähedaseim Bukowski nägemusele oma alter ego´st.

"Елой Субмарьян" / "Yellow Submaryan" (2002)

Lühikeste muusikaliste klippide sari, mida armeenia televisiooniski näidati. Kui võtta mõned Lääne popkultuuri sümbolid (nt simpsonid, biitlid, "Matrixi" Neo jt), mõned vene popkultuuri tegelased (nt Gena ja Potsataja, Buratiino, Baba Jagaa jt) ning heaoluühiskonna materiaalsed väljundid (nt hügieenisidemed ja teflonpannid), saamegi sellise kultuurilise segapudru, mille üle "Yellow Submaryan" nalja heidab. Taustaks tuntuimate vene- ja ingliskeelsete poplaulude kaverid. Viimaste puhul antakse huumoritvisti läbi keele - nt lauldakse vene keeles, kuid tugeva armeenia aktsendiga, mis kohati sõnade tähendust muudab. Või on välismaiste laulude puhul tegu mingi veidra inglise-venekeelse hübriidiga, kus osad sõnad ära vahetatud.

Taustaks siis Lääne massikultuuri jõudmine endise Nõukogude Liidu aladele ning selle kohalike eripärade kujunemine. Ma ei tea, kui aktuaalne see 2002. aastal veel on. Kümmekond aastat või rohkem tagasi oleks see ehk naljakam tundunud. Ka on paroodia jämedavõitu. Et see vaatajatele-kuulajatele arusaadav oleks, on tõesti valitud need kõige-kõige tuntumad pildid ja helid, kuid tulemus on üsna igav ning mingit lisatähendust sellest kirjususest ei teki.

Robert Saakjants oli muidu andekas animaator ja tema sürrealistlikku käekirja ning sujuvat trikitamist joonte ja kujunditega on siingi tunda, kuid tegu on väga aja- ja kohaspetsiifilise asjaga, mil jääb puudu nii teravusest kui originaalsusest.

"Коммунист" / "Kommunist" (1957)

Kätte sattus LR-s 1986. a ilmunud Jevgeni Gabrilovitši filmistsenaarium "Rääkige tõtt - nii, nagu asi on". Pärast lugemist tuli muidugi ka film ära vaadata, et juba puhttehniliselt näha, mis sellest asjast sai. Asjast sai olematu kunstilise tasemega padupropagandistlik ajalooline draama. 

LR-i pealkiri on siis tsitaat Leninilt, mis toimetus valis "Kommunisti" asemel, "rõhutamaks käesolevate päevade nõuet, et sõnad vastaksid tegudele". Kui Jüri Ojamaa tõlget on veel ladna ja kohati isegi huvitav lugeda, siis film on paras volask, mis venib oma kaubaešelonidega samas rütmis mööda Lõuna-Venemaa tasandikke.

Jevgeni Gabrilovitš tahtis oma sõnul luua üdini positiivset kangelast, kes oleks kõlbelise kasvatuse vahend ja eeskuju ning meenutaks kommunismi ehitamise algpäevi jne. Sellest vastutustundest tuleneva "aukartuse ja hirmu" tõttu ei võtnud töö algul kuidagi vedu. Ent paigutanud tegelase endaga samasse sünnipaika (Voroneži ümbrus), hakkas asi arenema, sest neil oli nüüd ühine ajalugu ja saatus. 

Gabrilovitš on omal ajal päri palju stsenaariume vihtunud kirjutada. Neist mõned tuntumad ehk "Mašake" (1943), "Unistus" (ka 1943), "Inimene nr 217" (1945), "Lenin Poolas" (1965), "Lenin Pariisis" (1981).

Siinne tegevus leiab aset revolutsioonijärgsetel kodusõja-aastatel 1918-1919 Zagora külas, kuhu rajatakse elektrijaama. Rindelt jõuab ehitusele ka kommunist Vassili Gubanov. Kuna ta kuulub parteisse, määratakse ta vastutusrikkale kohale - laoülemaks. Esimeseks probleemiks on naelad, mida kuskil pole. Umbes pool filmist tegelebki sellega, kuidas Vassili naelu hangib. Selleks sõidab ta koos Denissiga (kes hoolitseb filmi koomilise poole eest) Moskvasse. Nad lähevad Kremli ja küsivad Leninilt naelu. Lenin pole kitsi mees ja hangib naelu. 

Vassili, Denissi ja teiste tublide kommunistide pingutusi Zagora elektrijaama rajamiseks sabotöörivad aga desertöörid ja spekulandid Fjodor, Stepan ja Metspapp. Nad joovad kuskil tarekeses puskarit ning peavad kurje plaane. 

Lisaks veel romantiline liin Fjodori naise Anjuta ja Vassili vahel. 

Visuaali poolest võib filmi nimetada, eem, maaliliseks. Enamus kaadreid näevad välja nagu sotsialistliku realismi maalidelt maha kopitud. Sellised hallid raskemeelsed talupojad, suitsus ja udus välkuvad valged ning punased rätikud, optimistlikud loosungid ja eepilised poosid.

Maaliline ka selles osas, et paaris kohas oli ruumi pikendamiseks kasutatud maalitud taustu (nt laohoone sügavusse ulatuvad kottide-kastide read olid lõuendile visatud).

Tegelaskujud kah propagandaplakatitelt tuntud tüübid. Vassilil veidi "vene vägilase" jooni, selline tugev lõbus töövihtuja. Anjuta oli ainus tegelane, kes pöördus, vahetades külaelu joodikust mehe kõrval kommunistliku ülesehitustöö kasuks.  Ning areneva naisena õppis lugemise-kirjutamisegi selgeks.

Veel võitlesid Anjutas sissejuurdunud religioossed veendumused nõukogude ateismiga. Nende kahe maailmavaate vastandused olid ainsad huvitavamad episoodid nii stsenaariumis kui filmis. Viimases oli päris ilus näiteks see, kuidas Anjuta hingelise segaduse ajel keset ööd rüüstatud kirikusse palvetama jooksis. Või lõpukaader, kus surnuaiale maetud nõukogude kangelase haud on ainus punatähe ja väikse nimetahvliga kalmuküngas vanade kõdunevate õigeusuristide keskel - mitte kõige maitsetum viis, kuidas uue aja tulekut vaikselt ette kuulutada.

Ning lõpetuseks väike stiilinäide sotsialistlikust romantikast, kus argielu nunnult õrnemate tunnetega põimub:

"Anjuta peatus. Vassili astus tema juurde.

"Kust sina siia said?" küsis Vassili.

Anjuta vahtis kõrvale - kas värnitastünne või kimpu seotud labidaid - ja osatas kuivalt:

"Kust sain? Töötan. Ja elan siin...Näe, nõudeleht  lubja peale."

"Kus sa töötad? Anjuta?" Anjuta seisi tema ees, range ja kulm kortsus, kuid neiulikult sihvakas, hoolimata tööriietest ja rasketest puutaldadega töömehesaabastest.

"Ehitusel, kus siis veel!" lõikas Anjuta jõngilt. "Kuidas siis jääb, kas annad lubja kätte või jäämegi sedamoodi vahtima?""