"Food, Inc." / "Toidutööstus"

Veel natuke USA dokke - vandesõnadest toidutööstuse paljastamise juurde. Sel teemal on juba mõndagi filmitud ja kirja pandud. Midagi kvalitatiivselt uut siinnäidatu just ei lisanud: mõned isiklikud lood, mõned "valged rüütlid", kes võitlevad pahade korporatsioonide vastu, kurvad farmerid, üleolevad rahabossid, väärkoheldud loomad-linnud. Muidugi on teema oluline, kuid lõpptulemusena vaatavad seda siiski need, kel juba niikuinii rohelise mõtlemise pisik peas istub. Või siis hajub vahetu vaatamise kogemus igapäevaelusse, kus kolm korda päevas pead tegema kompromisse aja, rahaliste võimaluste ja tervislikkuse vahel. Omaette pointiks on ju seegi, et filmimeeskond ise lihasöömisest seni loobunud ei ole.

Nagu siitki filmist välja tuli, on toidutööstusega see teema, et ametlikult seal suurt midagi filmida ei lubata. Kui pika mangumise peale kuhugi farmi sisse lastaksegi, on ilmselt tegu "üle keskmise" kohaga, mida veel filmigrupi saabumiseks eriti klanitud. Nii piirdus siingi vastase poolele tungimine paari salakaamera ja öise filmimisega, kus toimuvast raske sotti saada. 

Mis aga torkas silma kohe avakaadritest alates, oli dokumentaali kohta kenasti läbimõeldud kaameratöö ja maitsekad vaheanimatsioonid. Sümpaatsed olid ka (aja)kirjaniku-aktivisti Michael Pollani ("The Omnivore´s Dilemma" (2006)) ja uuriva ajakirjaniku Eric Schlosseri ("Fast food nation" (2002)) sõnavõtud. Tekkis kohe huvi nende esiraamatud üles otsida.

"Toidutööstus" keskendus laia teema juures just sellele protsessile, kuidas talud on asendunud tehastega (kui keskmises USA supermarketis on u 47 000 toiduaine toodet, siis enamuse taga neist on 4-5 korporatsiooni; toit, mida süüakse, reisib aga keskmiselt 1500 miili). Keskenduti eelkõige lihatööstusele ning positiivse alternatiivina toodi välja väiketalunike toodete eelistamine. 

Kõigile, keda teema huvitab, soovitaksin tegelikult filmi asemel, või sellele lisaks, lugeda Jonathan Safran Foeri teost "Eating animals" (2008), mis võtab küll kauem aega, kuid on kõvasti põhjalikum ja mitmekesisema teemapüstitusega. Ta ei piirdu vaid USA-ga, vaid vaatleb globaalset toiduainetööstust ja ka vabakasvatusloomade tarbimisega seotud problemaatikat. Lisaks muudab teose nauditavaks muidu eelkõige romaanikirjanikuna tuntud Foeri hea stiilitunnetus ja, samuti tema poolt loodud, raamatukujundus, mis on ühtaegu kena ja mõtlemapanev. Bon appetit! 

 Michael Pollan

 Viimane vaba farmer?

"Fuck" (2005)

Steve Andersoni "Fuck" oli selline keskmiselt informatiivne, meelelahutuslik ja provokatiivne dokumentaalfilm väikese neljatähelise sõna tähendustest ja tähtsusest USA kultuuriloos. Natuke nagu need pisikesed piltidega kinkeraamatud, kuhu ühe teema kohta palju tarku tsitaate koondatud, ilma et ühtegi väga süvitsi puudutataks. Aga eks teema oli lai ka, nagu filmist selgus. Erinevad lõigud puudutasid paare nagu fuck ja religioon, muusika, sõda, kosmos, poliitika, filmitööstus, kirjandus jne.

Kõlama jäi mõte, et nagu nii palju muudki USA-s, on nulltolerants selle vandesõnagi suhtes suuresti seotud majandusliku kasuga, mida ajavad taga poliitikud ja korporatsioonid.

Lahe oli, et doki jooksul anti sõna paljudele erinevate elukutsete esindajatele, kellest igaüks probleemi oma mätta otsast vaatas. Intervjuud andsid räpparid (nt: Ice-T), pornostaarid, kirjanikud (nt: Hunter S. Thompson), koomikud (nt: Drew Carey, Billy Connolly), lingvistid, kultuuriajaloolased, hea käitumise õpetajad jpt. Lisaks vahelülitused tänavatel toimunud küsitlustele. Nojah, kohati oli montaaž liigagi tihe, nii et kahest monoloogist sai pigem dialoog, mis aga esitatud mõtted väga teravaks ja hakituks muutis, aga eks dokumentaalidki ole osa showbiz´ist.

Hunter S. Thompsonile jäi see eelviimaseks teleintervjuuks ja film ongi tema mälestusele pühendatud.

Filmitegijad pärast veel vaatasid, kuidas meedias doki pealkirjale viidatakse ja siingi oli palju erinevaid tsenseeritud variante: F*ck, F**k, F***, ****. Kokkuvõttes huvitav vaatamine, mis avab tuntud sõna uusi nüansse, natuke ajaloolist tausta ja seda, kui laialt levinud see tegelikult on. 

Venemaa võiks teha taolise filmi oma 3-tähelise sõna tähendustest, ehkki see oleks kardetavasti kordades pikem vaatamine. Eesti kontekstis sellist mõnusat ambivalentset vandesõna ei olegi. Ainus lingvistiline diskussioon, mis meenub, et on laiemat ühiskondlikku kajapinda leidnud, oli sõna "neeger" konnotatsioonide üle. Sellestki võiks täitsa põneva filmi saada. Rohkem keeledokke!

"Kytice" / "Lillekimp" (2000)

Veidi rahvusromantilist õudust Tšehhist. Filmi aluseks tšehhi ajaloolase, kirjaniku ja luuletaja Karel Jaromír Erbeni (1811-1870) poeemid 1853. a ilmunud kogumikust "Kytice" (lillekimp, bukett). Algselt 13 folklooril põhinevast lookesest on filmi valitud 7 erineva pikkuse ja tonaalsusega lugu, mille põimib kokku paljasjalgne karjuspoiss. Muinasjutufilm täiskasvanud romantikutele.

Enamasti kurva lõpuga pildikestes astuvad üles iharad vetevaimud, nõiad, elavad surnud, kurjad kasuemad ja muud rahvalikest narratiividest tuntud tegelased. Kõneldakse riimides, nagu Erbeni poeemideski.

Imbd-is oli filmile ette heidetud "liigset pildilisust", vaimolendite inimlähedast kujutamist. Eks see ole maitse asi, minu arust sobis minimaalne arvutiefektide kasutamine siia hästi, ei hakanud 19. sajandi romantikat lõhkuma. See-eest oli aga silmailuks osavalt serveeritud looduskeskkonda ning väljapeetult kasutatud värvisümboolikat. Kui vanasti härrasrahvas rahvajutte elustama oleks hakanud, tulnuks lõpptulemus ilmselt üsna samasugune.

Lood on rohkem või vähem didaktilised. Üheks raamistajaks armastus (mehe ja naise, ema ja lapse vahel), teisalt sügav katoliiklus, usk palvetesse ning jumalanime väesse.

Ehkki lugude paigutus järgib aastaringitsüklit (kevadest läbi suve sügise ja talveni), sobib see eelkõige siiski hämaratesse sügisõhtutesse. Njoy!

"Noel Fielding's Luxury Comedy" / "Noel Fieldingu luksuskomöödia" (2012)

Praegu jookseb Suurbritannias selline sari nagu "Noel Fielding's Luxury Comedy", mida seni on eetrisse lastud 4 osa. Loodetavasti tuleb veel, ehkki keskmise televaataja maitse jaoks on tegu parajalt obskuurse tootega.

Noel Fieldingut tuntakse eelkõige ehk "IT crowd´i" ja "Mighty Booshi" järgi. Ehkki "luksuskomöödiat" võib mingil määral "Mighty Booshiga" võrrelda, on siin loobutud sellest vähesestki loogikast ja struktureeritusest, mida viimases leida võis ning saame nautida Noel Fieldingu vaba mõttevoolu, mõningate muusikaliste vahepalade ja võrratu disainiga. Sketšisarja vormis glamuur, psühhedeelia ja absurdihuumor.

Omaette võluvad on siin eriefektid, mis kasutavad rohkelt animatsiooni, jaburaid kostüüme ja popesteetikat. Ühelt poolt on saadud hakkama lihtsate vahenditega, teisalt on näha, et nendeni jõudmiseks on kulunud palju aega ja mõttejõudu. See pole sul siin mõni sitcom, kus lükkad diivani tuppa ja võtteplats valmis.

Kunstikolledži taustaga Fielding on kaasaegne renessanssmees, kes tegeleb näitlemise, laulmise, muusika- ja stsenaariumide kirjutamisega, animatsiooniga ja disainiga. Tehes seda kõike omanäoliselt ja nauditavalt.

 

"Luksuskomöödia" meeskond on väike ja suuresti "Mighty Booshist" juba tuttav. Pidevad ümberkehastumised, sketšide kiire vaheldumine ja ootamatud puändid muudavad vaatamiselamuse igati nauditavaks. Omamoodi jätkab see briti absurdihuumori traditsioone, mis said alguse 60ndatel pythonlastega ja jätkusid 70ndatel "The Goodies´iga". Muidugi tänapäevases ja veel mitme kraadi võrra kangemas võtmes.

Ma panen sellele sarjale 200,5/10. Sest ma saan. Ja see oli minu arust natuke lahedam kui inimlikult võimalik.

"West & soda" / "Lääs ja limonaad" (1965)

Pärast vaimustumist Bozzetto "Allegro non troppost" mõtlesin, et peaks veel mõnd ta täispikka vaatama ja valisin välja käesoleva filmi. Algusest lõpuni vesterniparoodia, mis ei vihja niivõrd konkreetsetele filmidele kui selle žanri viletsale masstoodangule 60ndatel-70ndatel, eriti Itaalias. "Allegro non troppoga" on sel vähe ühist nii visuaalselt (väga lihtne ja minimalistlik pilt) kui emotsionaalselt (eelnevaga võrreldes kerglasem meelelahutus). Aga teisalt, mingi eriline tunnetus siin ikkagi on. Olgu selleks siis soe huumor, nutikad pisidetailid või animatsiooni eripärade maksimaalne ärakasutamine.

Lugu ilmselt vesterni-sõpradele tutvustamist ei vaja: kena tüdruk Clementine, kelle farmi - ainsat viljakat maatükki ümbruskonnas - himustab kuri võimumees ja tema kaks abilist. Olukorda toob pöörde salapärase Johnny ilmumine, kes, hoolimata oma kompleksidest, samuti osavaks relvakangelaseks osutab.

Minu lemmikuteks filmis oli aga kari indiaanlasi ühes tagaaetava postitõllaga. Nad polnudki niivõrd tegevuse osalised, kui mingi loodusjõud, mis aegajalt paikadest läbi tormas.

Co-starring: natuke alkohoolik ja natuke tuletõrjuja koer, rääkivad lehmad, teenistusvalmid surnumatjad, hobesed, kurat, inimsööjasipelgad jmt.

Soovitaks seda filmi kõigile vesternisõpradele, kindlasti pakub palju äratundmisrõõmu. Muidugi polnud kõik võtted õnnestunud, mõned näidatavad klišeed jäid lihtsalt klišeedeks siingi, ilma et mingi vaimukas lisakvaliteet oleks tekkinud. Ja nõnda tekkis kohatisi venivusi, mil mõte libisema hakkas.

Kokkuvõttes siiski täitsa tiptop vaatamine päikeselisest Itaaliast.

"Wonderwall" / "Imesein" (1968)

Ei teagi, kuidas seda Joe Massot´ filmi hinnata. Kena ju, et keegi 60ndatel nõuks võttis ajastu vaimu väljendada. Teisalt on sümboleid ja välist stilistikat liiga palju kokku kuhjatud, meenutades pigem kostüümidraamat. 

Tõsi on seegi, et film on tänapäevaks kindlustanud oma koha kultuuriloos, seda eelkõige tänu (tagantjärele) maailmanimedele. Tegu on näiteks esimese filmiga, millele George Harrison muusika kirjutas ja oma käe laenasid selle sissemängimisele mõned teisedki tulevased-endised biitlid. Kuivõrd tegu on "esimese katsetusega" jäägu kvaliteet kuulaja otsustada. Samas sai heli juba puhttehniliselt kannatada aastakümnete jooksul, mil film arhiiviriiulitel seisis. Teiseks suurnimeks on kindlasti laulja ja näitlejanna Jane Birkin, üks Serge Gainsbourgi võluvatest tüdruksõpradest, kellele see üks esimesi suuremaid filmirolle oli.

Sisu on lihtne: hajameelne professor avastab ühel päeval oma korteriseinast augu. Teadushuvist sellest läbi kiigates näeb ta, et teisel pool seina elavad...hipid! Alguse saab vuajeristlik seiklus, kus professorist saab modell Penny (Jane Birkin) ja tema poiss-sõbra/fotograafi elu aktiivne jälgija. Kummalgi pool seina toimuvale lisanduvad veel lüürilised kõrvalepõiked professori unenägude-unistuste näol. 

Olgu öeldud, et oma pahest hoolimata on professor tõeline džentelmen ja romantik. Tema unistused võtavad tihti rüütlilugude parodoodiate vormi, kus Penny on Botticelli Veenus ja tema poissõber San Sebastian, kellele vanahärra rõõmuga nooli rindu laseb. 

Negatiivse poole pealt, lisaks eelpool mainitud karjuvale stiilipuhtusele, võiks mainida kohatist venivust ja, well, igavust. Aastakümned on oma töö teinud ja tänapäeval otsitakse film välja ilmselt eelkõige selle ajaloolise väärtuse pärast. Mis varem võis mõjuda šokeeriva või vabameelsena, on praeguseks retro. 

Oma kaasajas jäi tema levik ja mõju erinevatel põhjustel samuti marginaalseks. Nõnda tundubki, et kogu point on kuskil kahe aja vahel kaduma läinud. 

"Factotum" (2005)

"Factotum" on kombo mitmetest Charles Bukowski lugudest, mitte ainult nimiteosest, jälgides tema raamatute sagedase peategelase Hank Chinaski tegutsemisi. Üldiselt oli film Bukowski vaimu täitsa hästi tabanud. Selline rahulik, ükskõikne kulgemine läbi elu, tööde ja suhete. Chill. Siia-sinna jagus koomilisi hetki, omamoodi südamlikkust ja arutlusi kirjanduse ning kirjutamise üle.

Peaosatäitjad Matt Dillon Chinaskina ning Lili Taylor tema tüdruksõbra Janina olid ülesannete kõrgusel. Kuulsamatest nimedest võis näha veel Marisa Tomeid.

Neile, kellest Bukowski looming mööda on läinud: kes on Hank Chinaski? Hank on kirjanik. Selline, kes järjekindlalt läkitab 3-4 lühijuttu ajakirjadele, kes teda ei avalda. Kes saadab kõik peale kirjanduse kuradile. Kes on macho, kuid ka intelligent. Vaba inimene. Ja naistele läheb hästi peale. Napsutab palju.

Selle filmi jooksul jõudis ta vahetada vist oma 6 töökohta. Vahel elatus töötukassa rahast, vahel ei olnud sedagi. Aga ometi jäi mingi helge tunne pärast filmi vaatamist. Sest oma olemuses oli ta elujaatav, julgustades pikalt saatma kõike ebaolulist, et saada normaalseks inimeseks.

Kaameratöö üle ei saa samuti kurta. Panengi siia lõppu mõned screenshot´id, mis keskkonna kaudu suudavad ilusasti avada inimest ja luua meeleolu. Vaata, natuke nagu Hopperi maalid:

"Ивашка из Дворца пионеров" / "Ivaška "Pioneeride majast"" (1981)

"Ivaška..." oli selline lahe didaktiline mults, kus pioneer, teadusliku maailmavaate ja nõukogude korra esindaja, vastandati pimeda vene ebausu paremikule. Ja kellelgi ei saa kahtlust jääda, kes siin võitjaks tuli.

Tehniliselt multikas midagi erilist ei olnud, selline tüüpiline joonisfilm. Sisupoolest oli aga täitsa muhe. Üheks stsenaristiks ka nõukogude lastekirjanik Eduard Uspenski. 

Baba-Jagaa valmistub külalisi vastu võtma. Pole aga midagi lauale panna ja nõnda saadabki kamba hanesid endale õhtusöögiks last röövima. Oh ebaõnne, haned nabivad kinni nutika ja julge pioneeri Ivaška, kes ei karda vanainimeste vastu ebaviisakas olla ning peagi peab Baba-Jagaa ahju peale kinni köidetult präänikut närima. Kurb saatus ootab ka tema külalisi: Kass Bajuni ( Кот Баюн - vene muinasjuttude kass-inimsööja), Surematut Koštšeid ( Кощей (Кащей) Бессме́ртный - vene folkloori müütiline tsaar ja võlur ) ning lohe Korõnõtšit ( Змей Горыныч ).

 

Isutekitajaks veel mõned huvitavad filmiga seotud faktid (venekeelsest vikipeediast): 

Ivaška poolt võitluses kasutatavad meetmed (puldiauto, magnet ja rakett) parodeerivad nõukogude laste uusaastafilmis "Maša ja Vitja uusaasta seiklused" (1975) Vitja poolt läbiproovituid.

Lohe Korõnõtši kolmes näos on nähtud selget sarnasust USA multikategelase Kupiga.

Algusstseenis on näha, et Ivaška perekonnanimi on Ufimtsev. Ilmselt on tegu teise animarežissööri, Ivan Ufimtsevi ("38 papagoi" autor) nöökamisega.

Vat selline kultuuriliselt mitmekesine ja kontekstualiseeritud film oligi...

"Золушка" / "Tuhkatriinu" (1979)

"Zolushka" ei ole tuhkatriinuloo kaasaegne versioon, ega ka mitte gaymuusikal ega ka mitte tantsulavastus. See on vana hea Charles Perrault all over again ja sedavõrd kenas klassikalises joonisfilmi laadis, et peaks kõiki nõukogude animatsioonis kahtlejaid veenma - see ei olnud vaid depressiivsetes pruunides toonides loomamultikad ega plüüsnukkude stop-motion.

Olgu mainitud, et see ei ole ka Disney laulvate hiirtega täispikk film. Kestes vaid 17 minutit, jõuab see oma loo samavõrd efektselt edastada. USA marilyn monroelikku kaunitari asemel on siin slaaviliku esteetika esindaja - suurte kurbade silmade ja piitspeene pihaga Zolushka.

Vene (filmi)kultuuri eripärasid ilmnes siin teisigi. Näiteks see naivistlik, lihtsas vormis laul, mida Prints ja Tuhkatriinu kohtumisel laulsid ning mis õige varsti balletiks kätte ära läks.

Ilus muinasjutufilm väiksematele vaatajatele. Kurja kasuema, hea ristiema ja õnneliku lõpuga.