"Juha" (1999)

Mis on lõbusam kui keskmine soome film? Mustvalge soome tummfilm! Soome kirjandusklassiku Juhani Aho samanimelisel romaanil põhinev teos jutustab linna- ja maaelu kokkupõrkest läbi sooja huumoriprisma ning saksa ekspressionistlikku kino meenutava dramaatilise filmikeele (vt ka tugevad varjud, dramaatilised mise en scéne´id, Murnau jt).

Paha linlase Shemeikka rollis oli hoopis prantsuse näitleja André Wilms, kes ei räägi sõnagi soome keelt, kuid kelle ilmekas miimika ning pahelise härrasmehe ilme sobisid siia nagu valatult.

Juha elab oma naise Marjaga idüllilist maaelu, mida täidavad töö, tants, puder ja kapsad. Ühel mitte väga heal päeval läheb nende kandis auto katki linnamehel Shemeikkal. Seeaeg kui Juha heas usus Shemeikka autot parandab ning mehega viina võtab, ajab too Marjale kärbseid pähe. Ning lähebki nii, et naine hakkab linna kibelema ning glamuuri taga ajama. See asi hästi ei lõppe.
Pole kahjuks ise romaani lugenud, aga 19. saj lõpu maa- ja linnaelu vastuolud paistavad päris elegantselt tänapäeva konteksti ümber olevat tõlgitud. Seda tahaks küll teada, kuidas paar viimast stseeni "originaalis" olid. 

Film kasutas armsalt ära mitmeid romantilisi stereotüüpe, mis ju soomlastel ja eestlastel on põhimõtteliselt samad. Selline hea äratundmisrõõmu ning iseenda üle naermise tunne tekkis.
Tegelaste hingeelu peegeldav kapsa-metafoor oli meeldejääv nüke, samuti Juha mänginud Sakari Kuosmaneni kohtlased näoilmed, kui ta mõne probleemiga silmitsi pidi seisma. Taaskord väärt vaatamine, ilma liigse paatose, kaamose ja spliinita.
Lõppu mõned pildid magavast Juhast:

Ja vaata kui ekspressionistlik öine Helsingi on:

Seevastu puder, mis tavaolekuski teab mis fotogeeniline pole,

ei muutu ka mustvalgelt ilusamaks:

"Blowup" / "Fotosuurendus" (1966)

Filmiklassikat - Antonioni tuntuim ja ilmselt kergemini ligipääsetav film "Fotosuurendus" on üks väga veider mõrvamüsteerium. Esiplaanil pole mitte motiiv ja kahtlusalune, vaid küsimus, kas kuritöö üldse toimus ning isehakanud detektiivi heitlused illusoorsuse ja reaalsuse vahel. Uurimimeetodiks hägused mustvalged fotosuurendused.

Peaosa, edukat moefotograafi-detektiivi mängib küpsisekaupmehe poeg David Hemmings, luues haarava kuju moodsa maailma hedonismi all kannatavast tõeotsijast. Ühes kõrvalosas võis näha ka modelli-lauljat-näitlejannat Jane Birkinit.

"Fotosuurendus" võtab endale aega, pea poole filmist võtab enda alla vaatajale 60ndate Londoni tutvustamine (mis on vähemalt sama huvitav kui järgnev kuritöö uurimine). Täpsemalt selle moodsa ja noortepärase osa - näeme toonaseid mod´e ja hipisid, tänavapildis meeleavaldusi, uusehitusi ja immigrante ning kuuleme rokkmuusikat. 

Fotograaf Thomas teeb lisaks stuudiotööle sõbra raamatu tarvis fotosid Londoni igapäevaelust kõigis selle aspektides. Otsides lõpetuseks kena harmoonilist vaikelu juhtub ta pargis pildistama stseeni mehe ja naise vahel. Naine märkab teda ning, meeleheitlikult fotosid endale nõudes, äratab Thomases materjali vastu vaid suuremat huvi. Tagasi oma stuudios hakkab Thomas erinevaid detaile välja suurendama ja omavahel seostama ning kõik näib viitavat sellele, et pargis pandi toime tapatöö.

Kes tahab filmi kohta lugeda põhjalikumat semiootilist käsitlust, leiab selle Juri Lotmani raamatust "Filmisemiootika". Muuhulgas märgib ta, et algul nägid kriitikud selles "relativismi ja illusionismi propagandat, loobumist usust tõesse ning inimese võimesse sellele läheneda". Ehkki on mõistetav, kust selline arusaam tekkis (sündmustikku raamistavad märatsevad miimid, psühhoos kontserdil, "haihtuv laip" jne), on see siiski ekslik. Peategelane heitleb tõesti illusioonide maailmas ning on "võimetu tõele lähenema", kuid see, kuidas autor seda filmis kujutab, mõjub pigem hoiatuse või kriitika kui propagandana. 

Meie algajal detektiivil pole suurt millestki kinni haarata ning need vähesed juhtnöörid, mis ta leiabki (peamiselt siis teralised fotosuurendused, mis on kõike muud kui üheselt mõistetavad), kipuvad samuti käest libisema. Nii muutubki selles eklektilises kiirustavas maailmas ainsaks reaalsuseks miimide tennisemängu kõla.

Kena klassikaline film, mis enam kui poole sajandi jooksul on pigem oma tähendusrikkust suurendanud kui sellest midagi kaotanud.

 

"Dr. Caligari" (1989)

80ndate avangardi sürrealismi kastmes. Võiks arvata, et psühhoanalüüs, sugu- ja surmatungi võitlus inimese alateadvuses ning neist tulevad häired on teema, kust võib ammutada lõpmatult. Aga ei, ikka needsamad väänlevad kehad, eklektiline muusika ning unenägudest ärkamised ja unenägudesse ärkamised. 

"Dr. Caligari" trump on disain, millega on vaeva nähtud ning mis moodustab ilusa originaalse terviku. Segades mingit 20. saj alguse sürrealismi maiku 80ndate tehislikkuse ning erksa värvigammaga. Lisades siia väljapeetult groteskse näitlemise ning mõned filmiklišeed, jõuamegi "Dr. Caligari" tuumani. 

Tegevus leiab aset vaimuhaiglas, mida juhib dominatriksist dr. Caligari, kes patsientide ravimiseks üsna küsitavaid meetodeid tarvitab. Tema juurde saadab oma abikaasa ravile Les Van Houten, kes kahtlustab, et ta naisel on libidoga mingeid probleeme. Samal ajal tõstab haigla personali seas pead vastuhakk doktorile ning tema eksperimentaalravile.

Aga juba on dr. Caligari jõudnud vahetada mrs Van  Houteni psyche ära kannibalist pedofiili omaga...

Sellist filmi on üldiselt raske hinnata, sest tegu on friigifilmiga, mida kunstiinimesed siiani põranda all vaatavad ja kultusfilmiks kiidavad. Kindlasti on tegu originaalse asjaga, mis juba iseenesest on suur saavutus. Kuid kas ta just hea on või midagi uut kaasa tõi, on vaieldav. 

Kinoajaloo perspektiivis seostub "Dr. Caligari" eelkõige kahe filmiga. 1920ndate klassikuga "Dr. Caligari kabinet", millega teda seovad õrnad viited, et too dr. Caligari on siinse sünge dominatriksi vanaisa. Samuti teatav stilistika - stuudivõtted ning jäigavõitu näitlemine. Teiseks paralleeliks varasem 80ndate absurdikas "Forbidden Zone" , milles oli aga rohkem huumorit ja hüvad muusikalised numbrid. 

Igatahes tasub "Dr. Caligari" üles otsida, kui tahad näha 80ndate kino, mida ei täida maskuliinsed naised ning halvad eriefektid. 

Lõppu aga tavapärasest pikem skriinide rida, sest lavakujundus oli siin tõesti lahe:

"Mr. Nice" (2010)

Igati tiptop conman movie - peategelaseks sarmikas ja nutikas narkoparun, kes veab ninapidi kolme kontingendi võimuesindajaid. Teda mängib tuntud briti näitleja Rhys Ifans, kes sobib nii näo kui oleku poolest veidi väsinud, kuid peente kommetega Howard Marksi mängima. Põnevusehoidjateks aina suurenevad panused ning riskantsemad ettevõtmised, millele Marks omalt poolt loominguliste lahendustega vastab. 

Mitmed taolised sullerite elust pajatavad tänapäeva filmid astuvad ämbrisse sellega, et panevad liiga ulmelisi madistamisstseene või puht tehnoloogiale toetavaid lahendusi sisse, siin olid aga enamasti kenad ja loogilised vanakooli nipid, mille taga oli eelkõige kaupmehe enese tarkus ning külm närv.

Tegu on peavoolu kinoga, mille aluseks autobiograafiline bestseller, peaosades suured nimed ning ekraanil klanitud pilt. Sellest hoolimata on tegu haarava ja põneva vaatamisega, mis ilusti täidab oma eesmärgi - hea meelelahutuse pakkumise. Lisaks väga mõnus soundtrack rokiklassika paladega, ilusasti läbimõeldud kaameratöö ja kujundus, mida kena vahtida.

Nagu öeldud, põhineb film Howard Marksi enda avaldatud mälestustel ning nii peakski süžeekokkuvõtte asemel tutvustama, kes see Marks selline on. 

Tänapäeval peamiselt briti meediategelane, üsna usin kirjanik ning veidi ka näitlemises ja muusikas kätt proovinud kena džentelmen on aktiivne kanepi legaliseerimise eest võitleja ja endine narkodiiler, kes 1995. a vanglast vabanes (olles 25-st aastast kandnud 7). Mr. Nice on üks tema 43 aliasest, mida ta oma ärimehe karjääri jooksul kasutas.

Film vaatabki, kuidas ühest lihtsast walesi poisist saab meediakangelane, narkokunn ja lühikest aega ka spioon. Oma hiilgeaegadel liigutas Marks koguseid, mis ulatusid 30 tonnini - peamiselt hašist.

Kõige selle taustaks on pildikesed tema pereelust oma naise Judyga.

Marksi edukus tugines tema võluvale isiksusele, nutile ja õnnele. Olles mitmest jamast puhtalt välja tulnud, võiks arvata, et neid vaadatakse kasuliku õppetunnina, kuid Marks jätkas üsna samasuguse laia joonega oma äri ajamist. Jultumus, mis võib pärineda tema piraadist esivanemalt sir Henry Morganilt.

Tegelikult see oligi üks, mis filmi lõpuks kripeldama jäi - Marksi tegelaskuju absoluutne muutumatus. Sedasama pikajuukselist hipit, kes ta Oxfordis oli, nägime ka filmi lõpus vanglast vabanemas. Võinuks arvata, et kahe tunni (ja enam kui 30 aasta jooksul) muutub mees veidigi ... eem mõtlikumaks või analüüsivõimelisemaks, kuid ei. 

Ning teiseks - ehkki pinget jagus tema äritehingutesse piisavalt, oli pereelu esitatud väga üheplaanilisena. Truu naine 4 lapsega, kellele Howard enne järjekordset kinniminekut oma armastust kinnitas. Võibolla seda pereelu poolt võinuks enam lahti kirjutada, andnuks mitmeplaanilisust juurde.

Aga eks see ongi selline ühe-mehe-film. Ning selle mehe kuulsus ja elu oli narkokaubanduses. Teised tegelaskujud filmis jäävad Ifansi varju ning on pigem igavad "tüübid" - nii tohlakas USA diiler, segane IRA vabadusvõitleja kui Marksi enda võluv abikaasa.

Neist agadest hoolimata on tegu mõnusa kaasaegse petisefilmiga, mis näitab ilmekalt, et Howard Marks oskab oma isiksuselt kasu lõigata veel 67-aastasenagi. 

... ja härra Howard Marks ise.

"4 luni, 3 saptamâni si 2 zile" / "4 kuud, 3 nädalad, 2 päeva" (2007)

Rumeenia-teema kenaks lõpetuseks üks (psühholoogiline) draama - võibolla, et tuntuim kaasaegne Rumeenia film. Cannes´ Kuldse Palmioksa võitja, Eestiski linastunud nii Pöffil kui ETVs ja jooksnud "Sõpruses". 

Tegevuspaigaks taas Bukarest ja ajaks diktatuuri lõpuperiood, aasta 1987. Film haakus mul üsna tugevalt Todorovski "Kurtide maaga" . Nii teemalt, naistevaheline sõprus ja kui kaugele selle nimel ollakse valmis minema, kui visuaalilt, kus jäid kõlama kõledad öised tänavad. Ka üht peaosa mänginud Anamaria Marinca meenutas välimuselt noort Tšulpan Hamatovat.

"4 kuud..." on leidnud toonase Rumeenia vaatlemiseks illegaalse abordi temaatika, mis kahtlemata on põnev valik. Tudengineiu Gabita ja tema toanaaber-sõbranna pöörduvad abisaamiseks doktor (?) Bebe juurde. Hind, mis neil mehele tuleb maksta on aga kõike muud kui odav ning paneb proovile nii tüdrukute omavahelise sõpruse kui suhted lähedastega.

Tegevus toimub ühe õhtu jooksul "Tineretului" hotellis, mille bürokraatiasõbralikud teenindajad ning all käiv pulmapidu moodustavad terava kontrasti ülakorruse pingelise õhkkonnaga.

Film on rõhutatult realistlik. Esimene muusikapala  kõlab lõputiitrites, kaamera üsna staatiline ning üldmeeleolu rusuv. Oli mitmeid emotsionaalselt laetud kaadreid ning ka jõhkralt otsekoheseid - näiteks surnud loote näitamine lähiplaanis. See viimane tegi juba veidi skeptiliseks - kui publikule kuvaldaga virutada, siis küllap saab pihta. Ehk oleks siin piisanud vaid vannituppa vaatava tüdruku näoilme jälgimisest?

Raskust sai filmi lõpuks palju ning sellele polnud mingit alternatiivi või aktsenti antud, et asja mitmeplaanilisemaks muuta. Ehk sellepärast jäigi üldmulje mulle väheütlevaks. Lisaks algas ning lõppes film kuidagi ootamatult - abort sai tehtud ning kogu moos. Suunduti hotellirestorani einet võtma. Aga mis edasi? Tüdrukute suur saladus ei saa ju lihtsalt õhku rippuma jääda. 

Ootasin ka sadismile kalduva arsti Bebe tagasitulekut (ta unustas ju noa ja passi hotelli), kuid filmi teises pooles teda enam ei näidatud. Ometi oli just tema see, kes asja pinget tõi, kasutades olukorda oma kasuks ära ning kontrollides tüdrukuid sellelt jõupositsioonilt. See, et ta lihtsalt töö ära tegi ning areenilt kadus mõjus veidi lahtise otsana. 

Niisiis valmistas film mulle väikse pettumuse. Oli väga realistlik, raske ning psühholoogiliselt pingestatud, kuid taolisi on teisigi ning mulle tundub, et ägedamaltki tehtud. Aga otsustage ise.

Rumeenia kinoga on nüüd mõneks ajaks kõik. Päris mitu sai vaadatud ning kõik olid omamoodi head (samas ega ma päris juhuslikult ka ei valinud). Kui nende vaatamiste põhjal kaasaegse rumeenia filmikunsti kohta mõningaid üldistusi teha, siis oleksid need järgnevad:

- tegelemine lähimineviku teemadega

- realism

- pärimuslikud motiivid (ehkki ma seda revüdesse kirja ei pannud, esines igas filmis tegelaste sõnades ja tegudes traditsioonilisi motiive, hoopis silmatorkavamalt kui nt eesti või vene filmide puhul)

- visuaalis kordus filmist filmi: kole nõukogude arhitektuur, rumeenia vanamehed, mingi pidu napsi ja elus muusikaga, tüütud ametnikud

- humanism (esiplaanil sõprade- või sugulastevahelised suhted)

Otilia poissi mängis siin Alexandru Potocean ("Nunta muta" Iancu).

"Cum mi-am petrecut sfarsitul lumii" / "Kuidas ma veetsin maailmalõpu" (2006)

Veel üks filmike 1989. a sündmustest. Sedapuhku jutustatud lapse silme läbi. Ühelt poolt võluv vaatamine, teisalt oluliselt uut vaatepunkti asjale juurde ei anna (vabadus - see on närimiskumm ja multikad). 

Vahele olid pikitud mõned umbes 6-aastase peategelase unistused/fantaasialennud, mis diktatuuriga seotud soovunelmaid kõverpeeglis näitasid. Need olid küll vahvad, kuid neid jäi napiks. 

17-aastane Eva lõhub koolis Ceausescu´ büsti. Valides õigustuste asemel vaikimise, heidetakse ta koolist välja ning saadetakse mingisse tehnikumi, kus enamus aega möödub tööpingi taga ning kaasõpilasteks on samuti "probleemsed" lapsed. Üks asi viib teiseni ning peagi leiab Eva end jäises vees üle Doonau ujumas.

Õe väikevend Lalalilu (lahedad rumeenia nimed!) otsustab kogu ebaõigluse eest kätte maksta ning  Ceausescu tappa. Õnneks jõuab ajalugu tast ette.

Lugu ise on pigem igavavõitu - noorte eneseleidmine, kangelanna kõikumine tulipäise revolutsionääri ja kindlustunnet tagava "turvalise valiku" vahel. Seda enam, et Eva tegelaskuju on üsna külm ja eemalolev (kui mõned perekonnastseenid välja arvata), jättes tema sügavamad mõtted ja tunded vaataja mõistatada.

Filmi väärtusteks ongi eelkõige mõned vahvad olmelised detailid, mis avavad tolle aja rumeenia ühiskonda ehk paremini, kui siinsed pealiinid.

"Moartea domnului Lăzărescu" / "Hr Lazarescu surm" (2005)

Käimasoleva arstide streigi valguses võiks just "Hr Lazarescu" olla film, mille saatel meditsiinisüsteemi ning selle puuduste üle mõtiskleda. Ehkki kaastunne kuulub siin eelkõige patsiendile, keda ühest haiglast teise solgutatakse, pabereid täidetakse ning mõttetuid küsimusi esitatakse, võib arvata, et arstide formalismil ja osavõtmatusel on oma põhjused. Lisaks üldine ruumipuudus ning ülekoormus ühe liiklusõnnetuse tõttu. 

Algne pahameel arstide vastu asendub siin peagi huumoriga olukorra jaburuse ning teatud nukrusega inimelu õilsusetu lõpu üle.

Kahe ja poole tunnine film räägib ühe haisva vanamehe odüsseiast erinevate meditsiiniasutuste ja -töötajate vahel. Ennast täis ropsinud ja -kusnud onu sõidutatakse ühest institutsioonist teise, saatjaks murelik kiirabitöötaja ning tülpinud autojuht. Ei kõla nagu kõige haaravam süžee? Ent ometi suudab vaikselt kassidest täidetud korteris alanud film pinget kiiresti tõsta ja hoida, tuues juurde üha uusi teemasid ning tegelasi, kellest üks on häirivam kui teine.

Peategelase täisnimi Dante Remus Lazarescu viitab otseselt tema nimekaimust kirjaniku suurteosele "Põrgu", mille tänapäevaseks versiooniks Bukaresti meditsiinisüsteemis toimuvat võib pidada.

Ega nii hea realismitunnetusega filmi tühja koha pealt ei tee. Filmi režissöör, stsenarist ja produtsent Cristi Puiu toetus siin suuresti oma kokkupuudetele rumeenia haiglatega aastatest 2001-2003, mil ta hüpohondirahoos arstidevahet jooksis. Taustaks ka reaalne lugu parameedikute poolt tänavale surema jäetud vanamehest, keda haiglad vastu ei tahtnud võtta.

Tegu on indie filmiga selle sõna parimas mõttes, sündinud trotsist teha kvaliteetset, suurinstitutsioonidest sõltumatut kino. Rumeenia Riikliku Kinematograafianõukoguga aset leidnud konflikti tagajärjel asutas Puiu oma filmikompanii, mille esimeseks uhkeks viljaks ongi käesolev film. Tootmiseelarvega 350 000 dollarit.

"Hr Lazarescu surm" on esimeseks teoseks Puiu 6-filmilisest seeriast "6 lugu Bukaresti ääremailt". Teine film, kuritegevust uudsest perspektiivist lahkav "Aurora" sai valmis 2010. a.

Mõned teemad Lazarescu loos seostusid tugevalt eelmises postituses tutvustatud "12:08 Bukarestist idas" filmiga. Näiteks alkoholi tarvitamisse puutuv. "12:08..." muutsid hr Manescu mälestused revolutsioonist ebausaldusväärseks tema napsitamine eelmisel õhtul (ning jätkuv alkoholitarvitamine järgnevatelgi aastatel). Siin oli Lazarescu valu vastu veidi napsi võtnud ning terve esimese poole ravisid nii naabrid kui parameedikud teda pohmaka vastu, jättes tõsisematele tervisehädadele viitavad sümptomid tähelepanuta. 

"Hr Lazarescu surm" ei ole just kerge vaatamine, mida pärast pikka päeva lõõgastuseks ette võtta. Kuid kui soovite näha head kino väga musta huumori ja reljeefse realismiga, siis otsige üles. Ka dialoogides leidus siin mitmeid mõtlema- ja muigamapanevaid tsitaate. Ega see asjata tänaseni kõige enam auhindu võitnud Rumeenia film ole.