Saturday, August 18, 2012

"Страна глухих" / "Kurtide maa" (1998)

Maffia, prostituudid, allilmale suurema summa võlgu olev noormees...kõlab nagu põneviku stsenaarium? Aga Venemaal tehti neil motiividel hoopiski draamafilm, kus isegi karmimad mafioosod tegelikult igatsevad vaid kaastundlikku kõrva.
"Kurtide maa" on väga 90ndad. Üks neid tolle perioodi vene filme, kus korraga tahetakse kõike öelda, mis on seetõttu tähendustest ülelaetud ning kohati isegi kaootiline. Lisaks eelmainitud kuritegeliku maailma ja kurtide kui vähemuse problemaatika sidumisele, on sisse toodud  ka lesbilisuse teema ning enamus tegevust toimub boheemlaslikus skulptoriateljees, mis pakub mitmeid tähendusrikkaid plaane.
Hoiakult on see feministlik film, mille keskmes on kaks meestes pettunud naist, kes proovivad üheskoos iseseisvad olla. Kõik meestegelased on eranditult ebameeldivad ning kõige sümpaatsemgi neist kannab hüüdnime Põrsas (свинья). Raha on naistel ikkagi tarvis ning seda otsustatakse hankida meestelt. Kurt Jaja (Dina Korzun) on seni elatist teeninud stripparina. Rita (Tšulpan Hamatova) hakkab aga ühe kurdi maffiamehe (tollesama Põrsa) "kõrvadeks" - s.t teeskleb kurti, kuid annab talle vajadusel ohust märku. 
Aga, nagu juba öeldud, on see kõik vaid raamistuseks - keskmes on ikkagi naiste õnneotsingud.
Orlando Figes kirjutas, et venelastele on omane usk maapealsesse paradiisi. Mingisse müütilisse riiki, kus kõik on õnnelikud, ning seda on ka erinevatel aegadel erinevate inimeste poolt otsima (ja rajama) mindud. Olgu selleks siis folkloorne Tšuudide kuningriik, mida valitsevat õilis Valge Tsaar või, siinse filmi kontekstis, päikeseküllane Kurtide maa, kus kõigil kurtidel hea olla on. Kurtide maa on Jaja unistuseks, mille jaoks ta oma niru töö kõrvalt raha kogub ning mis annab jõudu igapäevaste raskustega toime tulla. 
Ka helis ja pildis on tegu ilusa filmiga. Moskva tänavad on siin alati inimtühjad ja vihmamärjad. Nutikalt mängitakse heli ja selle puudumisega, et tuua meieni tegelaste poolt tajutavat. 
Paljud vestlused, isegi sõnasõjad peetakse viipekeeles - kohati loeb ükskõikne kaadritagune hääl sellele peale, kohati jääb toimuv vaid vaataja arvata. Ning tõesti, on siis asi peategelaste tasemel näitlejatöödes või žestide selguses, kuid vaikuse mõistmisega probleeme ei teki.

No comments:

Post a Comment