Vahepeal juhtus suvi. Filmide asemel olen vaadanud sõstrapõõsaid, järve, koera, õlutit, sõpru, muusikuid, tädisid, tolmu. Kui midagi vaatama olen juhtunudki, siis jupikesi TV3 hilisõhtustest/varahommikustest õudusfilmidest, mis sealsamas ununevad ja millest niikuinii poleks aega ega huvi kirjutada.
Kõigest eelnevast tulenevalt jätkangi mõne vene tšernuhha asemel hoopis ühe mõnusa komöödiaga seeriast "filmid, mida oleksin tahtnud kinno vaatama minna, kuid õigel ajal ei jõudnud ja siis tuleb ikkagi omal käel viletsa kvaliteediga ära näha".
"Põrgulikud pulmad" tundub nii nime kui sünopsise poolest romantiline komöödia olevat. Tegelikult aga pakub üsna teravat ja pigem musta huumorit, kui esimene igavavõitu pooltund ära kannatada (selle jooksul tutvustatakse tegelaskujusid, pannakse hargnema erinevad tegevusliinid ja laulatatakse noorpaar). Vaevalt on aga pruut-peigmees tõotused vahetanud, kui kaos oma karvaseid käsi vaikselt välja hakkab sirutama. Ülejäänud tunnike pakub aina kiirenevas tempos kõikvõimalikke rohkem ja vähem piinlikke olukordi, situatsioonikoomikat, natuke jalagaperssehuumorit ning rahvuse- (britid vs austraallased) ja klassivahedest tulenevaid vääritimõistmisi. No lõppu jäetakse paar minutit leppimisruumi ka.
Põhjusteks, miks film mu huviorbiiti sattus, olid lavastaja Stephan Elliott (vt ka "Kõrbekuninganna Priscilla seiklused" ja "Kerglased kombed" ), varemgi üleminekuriitustega seonduvate komöödiatega silma paistnud stsenarist Dean Craig (vt ka "Death at a Funeral") ning "Minu perest" tuttav totakas perepoeg Kris Marshall, kes siingi heade ideedega ei hiilanud.
Komöödia pakub ka pisukese sissevaate meeste sõprusele (mis siin sootuks tähtsamal kohal on, kui nt värske noorpaari vaheline suhe) ning selle piiridele, mis pannakse proovile vaenulikus ja võõras keskkonnas.
Kõige vähem pakkusid peigmees Davidi ja sõber Luke´i rollid. Esimene püüdis üldises segaduses mingit mõistuse häält esindada, et oma uutele austraalia sugulastele muljet avaldada ning kõik kenasti korda ajada. Hiljutisest lahkuminekust taastuv Luke oli aga enamasti teadvusetu ja üldse piirdus tema dialoog paari-kolme ahastava lausega. Äktšioni eest hoolitsesid peoloom Tom (Kris Marshall) ning neurootiline hüpohondrik Graham (Kevin Bishop).
Mitte kõige originaalsem, aga kindlasti meelelahutuslik ja tempokas komöödia. Sobib nii seltskonna, pohmaka kui kassiga vaatamiseks.
Peig oma sõpru manitsemas.
No comments:
Post a Comment