Andrei Zvjagintsevi loominguga puutusin esmakordselt kokku Venemaal kino urokis, kus vaatasime tema esimest täispikka mängufilmi "Tagasitulek". Piibellikel motiividel lugu jäi meelde kui tume, hillitsetud ja pessimistlik. Märksõnad, mis sobivad iseloomustama siinsetki filmi.
"Jelena" on üks tuntumaid ja tunnustatumaid viimaste aastate vene filme. Zvjagintsev aga lootustandvamaid režissööre, kelle kolm täispikka filmi on pälvinud nii teenitud tähelepanu kui suutnud ka hoida sellele vastavat kvaliteeti.
"Jelenas" on palju erinevaid teemasid. Ehkki lugu esmapilgul lihtne - Jelena, keskealine vene naine, elab koos Vladimiri, jõuka härrasmehega mõnusas Moskva korteris. Nende elusügisesse toovad äikest vaid vastandlikud arusaamad kohustustest laste ja lapselaste ees. Jelena on ennekõike ema, keda iseloomustab tingimusteta armastus oma loodrist poja ja tema kahe järglase vastu. Vladimir seevastu leiab, et inimesed peaksid ise elus hakkama saama ning Jelena perekond pole tema vastutusel.
Aga tuleb aeg ning nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.
Zvjagintsevi filmid meenutavad paljuski Dostojevski loomingut oma realismi, religioossuse ning tundliku psühholoogiaga. Need on polüfoonilised teosed, kus autor astub tagaplaanile ja laseb tegelastel endi eest rääkida. Ent Zvjagintsevil pole Dostojevski lootusrikkust, positiivset programmi, mida pakkuda.
Üks, mis filmi puhul silma torkas, oli passiivse tarbimise temaatika. Kahtlemata tänapäeva ühiskonna olulisemaid tunnusjooni. Silme ette tuleb englishrussia lehel nähtud foto tsaariaegsest puumajast mingis tatari külas, kus seintel hallitas tapeet, korruse peale oli üks kuivkäimla ning vettki tuli võtta kaevust, kuid keset räppa ja viletsust ilutses tutt-uus televiisor. Või, kui lähemalt meelelahutuse ja meedia olulisusele näiteid otsida, siis mu oma tädigi elamises pole ainsatki raamatut, riietuseset või mööblitükki, mil alla 30 aasta vanust oleks, kuid elutoas seisab 38-tolline lameekraan. Inimeste võõrandumine elust ja vahetust suhtlusest ning televisiooni ja arvutimängude maailma sukeldumine iseloomustab ka Jelena perekonda. Helesinine ekraan oli pidevalt tegevuse taustaks ning sealt tulev juhuslik infromatsioon pakub veidra kontrasti tegelikkuses toimuva traagikale.
Teise olulise teemana tooksin välja filmi ühiskonnakriitika läbi erinevate sotsiaalsete klasside vastandamise. Keskklass on Venemaa kontekstis hägune mõiste, kuid Ventsli vist kirjutas ühes viimastest KesKusidest, et laias laastus võib selleks pidada inimesi, kel on mingi töö ja kõrgem haridus. Siin oleks siis Jelena perekond Vene keskklassi esindaja (raha lähebki tal vaja oma lapselapse ülikooli saatmiseks), Vladimir aga oma tütre ja avara korteriga kuulub juba kõrgklassi. See ebavõrdsus on samuti üheks pingete allikaks Jelena ja Vladimiri suhetes ning väljendub eriti nende laste ambitsioonides ning suhtumises oma keskkonda.
Kokkuvõttes oli tegu suurepärase psühholoogilise draamaga, millele täispunkte ei tule vaid seepärast, et "Tagasitulek" sügavama mulje jättis ning ka tulevastele Zvjagintsevi filmidele tuleb ruumi jätta.
Kindlasti pole tegu kerge vaatamisega ning mõned kriitikud on leidnud "Jelena" liiga staatilise ja monotoonse olevat, kuid lihtsuses peitub võlu. Mulle see lakoonilisus meeldis, jättis ruumi tegevuse arengule ning muusikapalagi, mida filmi jooksul aina uuesti ja uuesti üle korrati vaid suurendas ootusärevust.
Neofunk vene moodi.
No comments:
Post a Comment