"Henry Fool" (1997)

Tragikoomiline "Henry Fool" ei kuulu ehk USA indie-režissööri Hal Hartley tuntuimate teoste hulka, kuid on siiski väärt vaatamine karakteriehituse ja vaimukate dialoogide osas. Teemaks kuulsus, eneseteostus ja ühiskondlik kohus. Üllatavalt ka üks varaseid filme, kus oluline roll mängida personaalarvutitel ja internetil, sest ebakindla kirjanikuhakatise Simoni kuulsus saab alguse just võrgukeskkonnast. Lisaks episoodiline kirjastajate arutlus e-raamatute võidukäigust ning interaktiivse kirjanduse võimalikkusest. Mitmel pool oli näha praeguses mõttes kohmakaid suureformaadilisi läpakaid, millel moodsamad noored klõbistasid. 

Tegevus saab alguse veidi autistliku prügimehe Simon Grimi kohtumisest boheemlasliku ja lobedajutulise Henry Fooliga. Nagu nii paljud teisedki suurkujud (vt ka Mary Poppins või karupoeg Paddington)  saabub Henry Fool vaid kaks kohvrit näpuotsas ühel muretul suvehommikul, et Simonilt korterit, või noh, keldrit üürida. Tema tulekuga algab sündmustejada, mis viib kesksete tegelaste rollivahetuseni ning toob välja Simoni poeetilisema poole. 

Nagu juba öeldud, on filmi suurimaks tugevuseks hästi kirjutatud karakterid, kellest mitmeid valis Hartley, veidi ootamatult, mängima avanäitlejad. Peaosas tõmbab pilgu endale Thomas Jay Ryan, kellele süngevõitu Simonina sekundeerib James Urbaniak. Kõrvaltegelastest oli üks meeldejäävamaid kirikuisa Hawkes, kes suudab nõu anda täitsa ilmalikeski asjades ning hea ärivaistuga poodnik Mr. Deng.

"Henry Fool" on film, mis suudab pakkuda mõnusalt nostalgilist 90ndate olustikku, head musta huumorit nii ameerika ühiskonna kui kirjandusringkondade aadressil ning ridamisi teravaid tsitaate nimitegelase suust. Mõnuš.

Ehkki teises kontekstis, meenutas Henry Fooli tegelaskuju väga meie kodumaise kino Fredi "Free Range´st" - samad küsimused, samad vastused.

 

 

 

"The Arbor" / "Arbor" (2010)

Harva, kui ühe filmi vaatamine sedavõrd vaevaline ja igav on. Panin "Arbori" oma 6-7 korda peale, kuid ikka siirdusin vähem kui veerandtunni pärast muude tegevuste manu. Absoluutselt ei linkinud. Sealjuures tahtsin ikkagi ära näha, sest a) lootsin, et äkki läheb lõpupoole paremaks b) režissöör Clio Barnardilt oli üks film suvel Veneetsias Lux Prize´i võistlusprogrammis ja Eestis Pöffilgi - uus musta laega draama "Isekas hiiglane" c) kannatamine kasvatab iseloomu.

Film portreteerib briti töölisklassi näitekirjanikku Andrea Dunbari, kelle tuntuimaks näidendiks on "Rita, Sue and Bob too". "The Arbor" oli Dunbari esimene näidend, mida ta asus kirjutama 15-aastaselt. See räägib raseda naise väärkohtlemisest joodikust mehe poolt. Nagu kõik Dunbari näidendid, on seegi sügavalt autobiograafiline. Film "The Arbor"  jutustab Andrea Dunbari elust eelkõige tema tütarde, aga ka sõprade-tuttavate-lavastajate pilgu läbi. Heli on "dokumentaalne", asjaosalistega läbiviidud intervjuudest. Tekste esitavad aga näitlejad, kes on suuremas osas värvatud Dunbari kodukandis toimunud prooviesinemiste käigus. Lisaks mõningad dokumentaalkaadrid Dunbarist ning tema näidendi "The Arbor" lavastus otse keset Bradfordi tänavaid.

Üks, mis minu jaoks tööle ei hakanudki, oli "originaalaudio" ja näitemängu miksimine. Harilikult, kui vastavat pilti ei pole mingitel põhjustel käepärast, kasutavad dokumentaalid mingeid katteplaane või lavastatud illustreerivaid stseene. Või midagi hoopis kunstilisemat, näiteks animatsiooni. Antud juhul aga püüti taasluua autentsuse tunnet. Ometi ei lasknud tegelaskujude kunstiline paigutus, nende kaamerasse jõllitamine ning kohatine ebakõla heli ja pildi vahel soovitud tulemusel tekkida. Mõjus kuidagi võõristavalt ja ebaloomulikult. Nagu Nick Parki "Loomasuu ei valeta", ainult et ilma huumorita. Seos selle multikaseeriaga tekkis seetõttugi, et film on ülimalt staatiline. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata, on siin vast kümmekond stseeni, kus mingi liikumine toimub.
Lisaks, kui tekib väikegi kaasaelamine, on see tegelikult väga raske film, mida vaadata. Dunbari, tema lähedaste, tema tänavate elud on musta masendust pilgeni täis ja stoilise rahuga süstimistest, surnuks joomistest ja katkenud rasedustest rääkida, on pooleteise tunni jaoks palju. Lavastus-dokumentaalkaadrid-intervjuud vaid peegeldavad üksteist, ilma mingigi väljapääsu, lootuskiire või optimismita. Siinkohal olgu mainitud, et Barnardi uusim filmgi, "Isekas hiiglane", on üks hädaorg, millest kaks alaealist peategelast (neist ühe nimi Arbor! ) eluga välja ei jõua.
Ometi on film läbimõeldult ja -töötatult tehtud ning sellisele traagilisele natuurile nagu Dunbar kohane austusavaldus. Paistis, et ka kriitikute revüüd olid peamiselt positiivsed ja film võitis paar kaalukat auhindagi, nii et minu õiendamine tuleb eelkõige isiklikust maitsest. Kui briti kirjanike kurvad saatused või eksperimentaalsem dokumentalistika huvitab, tasub ikka ära vaadata - kelle jaoks hakkab siinne fiktiivsuse ja realismi kombo tööle, kelle jaoks mitte. Varuge taskurätikuid. Hei-hoo.

"Варежка" / "Käpik" (1967)

Veel üks Katšanovi lühike nukufilm, mis "Gena" DVD lisade hulka oli pistetud. Räägib kurva loo väikesest tüdrukust, kes väga tahab koera võtta, aga ema ei luba. Tüdruk kujutab siis ette, et tema punane käpik on koer ning osaleb temaga isegi koerte võistlusel, kus neil läheb suhteliselt hästi. Lõpus hakkab tüdruku ema tema pärast muretsema ja hangib ikkagi päris koera.

Armsa ja südamliku mulje asemel, jätab see lühike lugu pigem õõvastava mulje. Tüdruku ema on sotsiaalsest elust võõrandunud hipster, kes vedeleb päevad läbi diivanil, ninapidi raamatus ja moodsad prillid ees ning saab vaevu-vaevu lõunasöögi keedetud. Tüdruku mängimine oma käpikuga ei jäta samuti "oh seda laste fantaasiat!" efekti, vaid tundub algava psühhoosi ohutulena. Ja koertevõistlus... no Mr. Bean käis ka oma Teddy´ga mingil lemmikloomade võistlusel (ja võitis), aga siin tekib hoopis mure tulevase koolikiusamise pärast, mille osaliseks pettekujutelmade küüsi langenud tüdruk saada võib.

Siuke kurb lugu. Ja hoiatav.

"Чебурашкa и Крокодил Гена" / "Potsataja ja krokodill Gena" (1968-1983)

Klassikaga on see häda, et tihti teatakse seda nii hästi, et enam üle lugeda või vaadata ei viitsitagi. Ometi võiks seda teha, eriti kui klassikat on soodushinnaga Selveris müügil, tal on taastatud pilt ja heli ning aega on parasjagu käepärast. Ma ei mäleta, kas olen kunagi kõiki Gena ja Potsataja multikaid otsast lõpuni isegi läinud. Loomulikult olid laulud tuttavad, paari neist kuulasime-tõlkisime kunagi isegi vene keele tunnis, ka oli Uspenski "Krokodill Gena ja tema sõbrad" esimene raamat, mida vene keeles lugeda võtsin ja sain sealt selgeks mitmed võtmesõnad nagu "kübar", "piip" ja "rott". Eks igaühel on oma heietused nende tegelastega, plüüsmänguasjade, tsitaatide, laulude ja anekdootide kujul on Gena ja Potsataja genereerinud hulga suulist pärimust, aga nende fenomeni paremaks mõistmiseks tasub siiski multifilmide kogumik üles otsida.

Sealt leiab neli lühikest, naljakat ja õpetlikku lugu: "Krokodill Gena" (1968) - sellest, kuidas Gena otsis omale sõpru ja leidis neid kohe hulgim. Hoolimata Kübaradaami vastutegevusest ehitati valmis "Sõprade maja" ning Potsataja leidis omale kodu. "Potsataja" (1971) - sellest, kuidas Potsataja ja Gena tahtsid ka pioneerideks saada. Pioneerid alguses ei tahtnud neid kampa võtta, aga pärast ikkagi võtsid. "Kübramoor" (1974) - sellest, kuidas Gena ja Potsataja rongiga sõitma läksid ning Kübaramoor üleannetutele matkasellidele õpetust andis. "Potsataja läheb kooli" (1983) - sellest, kuidas Potsataja läks kooli, aga koolis oli remont ja õpetajaid ka ei olnud.

Kõik neli filmi on valminud Roman Katšanovi režissöörikäe all.

Filmi selgroog on suurepärane tegelaskond, kes üksteist ilusti täiendab. Veidi flegmaatiline krokodill Gena, kes on vanem ja tasakaalukam härrasmees, hoiab kogu melu koos ja aitab Potsatajal vähem lollusi teha, kui too võimeline oleks. Potsataja, kes on lihtsalt imearmas, suure pea ja silmadega, peene-peene häälekesega ja pea olematute teadmistega maailmast, aga see-eest suure südamega ning alati hea eest väljas. Ja, mu isiklik lemmik - Kübaramoor - heatoimelise kurjuse esindaja, klassikaline trikster ja faustilik tegelane, kes "kurja kavatseb, kuid korda saadab head". 

Lood on lihtsad, dialoogid on lihtsad, kuid kui palju siia mahub! Lastele nalja ja seiklusi, täiskasvanud vaatajatele satiiri nõukogude ühiskonna üle (petturlikud kaupmehed ja tööstuse direktor, tööluusi panevad remondimehed, moodsad matkasellid jmt tegelased) ning lüüriliste laulutekstide näol mõtisklusi filosoofilisematelgi teemadel. Kõik see on esitatud läbi lihtsameelse usu headuse jõusse. Kui Kübaramoor ulatab esimese osa lõpus Potsatajale kirja "Ma enam ei tee" ("Ja bolžhe nje budu"), siis ta ongi nendega sõber ja rohkem küsimusi ei küsita. Eluterve vaatamine, mis vananeb koos vaatajatega.

Potsataja häält luges Klara Rumjanova - nõukogude multikate kuldhääl 

(vt ka "Nu Pogodi" Jänes või "Karlssoni" väikevend).

"Osmosis Jones" / "Osmoosi-Jones" (2001)

Vist esimene kord, kui ühe lastele suunatud multika pealkirja vikipeediast järele pidin vaatama (osmoos - lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti liigub madalama kontsentratsiooniga lahusest lahusesse, kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon.) Osmoosi-Jones on siis säärase membraanide läbimise võimega valgeverelible, kes Franki (Bill Murray) keha igasugu pahalaste eest kaitseb.

Tehniliselt on film enamuses joonistatud (kõik sisekosmoses toimuv), live action´is  aga välismaailmas toimuvad stseenid (enamasti igasugused lollused, mida Frank oma keha tahtmatuks kahjustamiseks ette võtab). Žanriliselt üks action komöödia sobimatust võmmidepaarist, kes lõpuks ikkagi sõpradeks saavad ja pahalase kinni püüavad.

Niisiis - tegevuskohaks on Franki-nimeline linn, mis asub Franki-nimelise mehe sees. Tegemist on igati toimiva ühiskonnaga, mille igal pisemalgi elemendil on oma funktsioon ja paralleel inimmaailmast. Osmoosi-Jones on veidi mässumeelne valgeverelible, kes ei pelga Franki kaitsmiseks pahandustesse sattuda. Pärast ootamatut viiruserünnakut saab ta paariliseks uhke ja kartmatu külmetusrohu, kellega haiguse vastu võitlusse asutakse. Esialgu kergele külmetusele sarnanenud sümptomite taga peidab end aga sootuks suurem oht ning hästitempereeritud linnakest nimega Frank ohustab häving. 

Mis oli hästi ja mis oli halvasti.

Lugu. Nii palju, kui ma aru sain, oli filmis kaks peamist ideed: igaüks võib muuta maailma (Jonesi võitlused iseseisva otsustusõiguse eest), mis on üsna igav mõte, millele lugu üles ehitada. Teiseks, veidi praktilisem teavitus hoolitseda oma keha eest (sest su keha sinu eest kannab küll hoolt ja kõik need toredad värvilised tegelased surevad muidu ära). Nojah, ka mitte väga uus info. Aga esitatud oli ju tegelikult vahvalt - inimene kui iseseisev toimiv ühiskond (või linn/riik kui bioloogiline organism). Suur peegeldub väikeses ja väike suures ning kui pea ikka järjest lolle otsuseid vastu võtab, läheb allpool kah halvasti. Metafoor, mida oleks võinud rohkem arendada, kui seda siinse filmi jooksul tehti. Samas on ikkagi tegu lastefilmiga ja ameerika kino, oma žanrifilmide traditsioonile ustavaks jäädes, täiskasvanutele suunatud teemasid neisse sügavamalt sisse ei too. Kahjuks. 

Näitlejad. 

Kui Franki sisemuses toimuv lugu oli veel enam-vähem läbitöötatud, ühtseks tervikuks ja filmi seisukohast loogiliseks töötatud, siis välismaailmas toimuv oli täitsa tähelepanuta jäetud. Bill Murray oli küll rolli raames mõnusalt tragikoomiline nagu alati, aga kahjuks piirdus tema osalemine järjekindlas rämpstoidu õgimises, peeretamises, oksendamises ja üldises hügieenitingimuste rikkumises, mida oli lõpuks isegi piinlik vaadata. Järgmise õlle või praetud kanatüki leidmine paistis ta elus ainuke motiveeriv jõud olevat. 

Ka tekkis küsimus, kes Franki selliseks ennastkahjustavaks olevuseks muutis? Siselinnast vaadatuna paistis, et kõik kahjulikud jõud tulevad vaid väljast ning Franki  keha on pidevalt enesekaitsel. Okei, on peas tegutsev Linnapea, kes populaarsuse huvides mingeid otsuseid üle kirjutab, kuid teda kõigi halbade valikute taga kahtlustada kah ei saa. Kas Franki linnas on ka mingi vaba tahe või enesehävituslikud tungid, mis on osa igast normaalsest inimesest? Millised need tegelased filmis välja oleksid võinud näha? Nii linn kui inimene Frank oleksid tunduvalt mitmekülgsemad saanud, kui needki omadused mingis versioonis personifitseeritud oleks.

Disain. Selline keskmine USA animatsioon. Tegelaste välimus ja liikumine jätkavad veidi lahjendatult Disney traditsioone. Head on ilusad ja halvad on koledad. Üllatusi ei paku, aga midagi halvasti ka pole.

Naljade paremik on pigem sõnaline - nii linna kaunistavates siltides kui tegelastevahelistes dialoogides on kohati üsna nutikalt inimmaailma peegeldatud. Nt plakatid "Peace for Middle Ear" või jutuajamine kahe jõude passiva võmmi vahel, kus üks pajatab oma plaanidest tüdruksõbraga õhtul välja minna: "We´re going to the Kidneys to see the Stones".

All in all on "Osmoosi-Jones" selline lobe vaatamine - kui juba peale pandud, siis pooleli ei jäta, aga teist korda ka vaadata ei viitsi. Kui meeldisid sellised filmid nagu "Innerspace" (1987) või "Honey, I Shrunk the Kids" (1989), siis on see siin kindla peale vaatamine. Mõjubki tegelikult oma valmimisaastast tubli kümnendi vanemalt - pigem 80ndate lõpu-90ndate alguse tootena.