Sunday, April 6, 2014

"The Grand Budapest Hotel" / "Grand Budapest Hotell" (2014)

Siuke film siis praegu kinodes. Mingis mõttes on sellest isegi igav kirjutada, sest kõik Wes Andersoni fännid (kelle hulka ma ennastki loen) ajas see juba enne kinolevisse jõudmist pöördesse - ja ei pea pettuma, vana hea Andersoni laksu saab siit ilusti kätte. Võrreldes tema varasemate filmidega üllatas ja kruvis ootusi ehk kõige enam tegevuspaik. Juhtub harva, et mõni tugev Hollywoodi autor valiks võttepaigaks vana hea Ida-Euroopa kõigi tema kihistustega ning näitaks seda ilma mingi iroonia või parodeerimishimuta (a la Borat). Aga Andersoni "Grand Budapest" loob just sellist ilusat müütilist Ida-Euroopat, kus võluvalt põimuvad 20. saj alguse rafineeritus ja hilisem nõukogude minevik. Andersoni eriliseks inspiratsiooniks filmimispaikade kujundamisel sai tšehhi kuurortlinn Karlovy Vary, kuid ringi reisiti ja muljeid koguti mujalgi. Hotell ja mõned muudki filmimispaigad said hiljem loodud nende reiside üldistuste põhjal miniatuuridena.
Lugu jõuab meieni läbi mitme raamjutustuse - Autori kujule viib võtme "Grand Budapesti" raamatuga neiu, Autor pöördub meie poole, et jutustada meile kohtumisest ühe peategelasega ja seegi toimub omakorda tagasivaatena Grand Budapesti hotelli omaniku noorusaega, mil ta oli vaid jooksupoiss vaimustava monsieur Gustave H. käe all. Ja alles siis läheb lugu lahti. 
Alati korrektne, elegantne ja lõhnastatud Gustave H. satub nimelt kahtlaste intriigide keskmesse, kui üks tema hotellikülastajast armuke ootamatult sureb. Pururikka vanaproua matustele koguneb bande kasuahneid pärijaid, kellele sugugi ei meeldi, et kunstišedöövri "Poiss õunaga" jättis krahvinna ootamatus heldushoos just Gustave´le. Viimane on peagi kahtlusalune nii mõrvas kui varguses ning järgneb tempokas tagaajamine, kus solidaarsed hotellitöötajad ühinevad tõe ja õiguse nimel saamahimuliste aristokraatide vastu. 
Pea- ja kõrvalosades ridamisi Hollywoodi staare, kelle hulgast säravaim siiski Ralph Fiennes teravmeelse Gustave H.´na.
Andersoni filmid on kinematograafiliselt hästi animatsioonilikud - lisaks ülalmainitud miniatuuride kasutamisele loob selle mulje ka staatiline kaamera ja läbimõeldud kompositsioonid. Ta on värvide, tasakaalude ja kaadriplaneeringute meister. Tulemuseks on reaalsus, mis mõjub üleni kunstlikult, kuid oma terviklikkuses veenvalt. Nagu Postimehe revüski kirjutati - "Grand Budapest" on film, millele Andersoni sõbrad takka kiidavad, vaenlased aga edasi kiruvad.
Mis muidu igati nauditava filmielamuse juures siiski kripeldama jäi, oli lugu. Lõpuni hästi hoitud lahendus oleks vajanud mingit lisapööret või puänti, mitte kiiret ja sirgjoonelist vaibumist "asitõendite ilmsikstulekul". Püssi hoiti kogu filmi vältel seinal, aga pauku nagu õieti ei tehtudki.

"Dragan Wende. West Berlin" (2013)

Veidi tagasivaatavalt ühest selle aasta Maailmafilmi ägedaimast filmi - endise Lääne-Berliini immigrantide värvikast elust pajavast "Dragan Wendest". Üldse torkas tänavune Maailmafilm positiivselt silma programmi mitmekesisusega nii stilistika - vanast heast vaatlevast antropoloogiast mängufilmiliste eksperimentideni - kui teemavaliku osas. Senisest 3 päeva pikem festival pakkus hea ülevaate, mis dokfilmide maailmas teoksil on ja suuremal osal linastustest oli ka publikul endal võimalik režisöörilt kas siis saalis või skype´i vahendusel nähtu kohta aru pärida. Kohal oli "Dragan Wendegi" režissöör - Dragan von Petrovic (snd 1978), noor serblane ja filmi protagonisti vennapoeg. 
Filmi suurimaks tugevuseks olid värvikad tegelased - kamp otsekohese suupruugiga vanamehi, endisi diskokuningaid, pisisulisid ja sutenööre. Kunagistest jugoslaavia immigrantidest olid aastakümnete jooksul saanud tulihingelised lääne-berliinlased, kes avaldasid nördimust müüri langemise üle ja leidsid, et see oli Berliini allakäigu algus. Kuldaeg jääb nende jaoks 70ndatesse, mil nad tühjade taskute ja suurte ambitsioonidega Lääne-Berliini jõudsid ja otse selle meelelisse ööellu sukeldusid. Seda diskoajastu vibe´i annavad siin edasi mitmed arhiivikaadrid (kodutöö on olnud põhjalik ja leitud mõndagi huvitavat), aga eelkõige saundträkk, mille autoriõigustele kulunud ka lõviosa filmi eelarvest. Pop Topsi "Mamy Blue´d" kuulasin veel nädal aega järele...
Räägime siis filmi eetikast ja esteetikast. Ehkki üleni dokumentaalkaadritel põhinev, mõjub "Dragan Wende" väga mängufilmilikult, mis on suuremas osas saavutatud tiheda montaaži, vahetiitrite ja muusikaga. Siin-seal ilustuseks ka mõned selgitavad animatsioonid. Kes ainsatki Quentin Tarantino filmi näinud, võib kärmelt tema ja Dragani vahele paralleeli tõmmata. Tõesti-tõesti pärastises intervjuus mainib noor filmitegija isegi oma eeskujuna Sally Menket - filmimontööri, kes on töötanud enamuse Tarantino filmide kallal ja keda Tarantinogi on nimetanud oma ainsaks tõeliseks kaasautoriks, kes suudab tema ideid õiglaselt edasi anda. Menke mõjude hulka võib lugeda nt lõikude lõpetamise stopp-kaadrina ja üle ekraani ulatuvad erksavärvilised vahepealkirjad. "Dragan Wende" on hiilgav näide, kuidas panna mängufilmi tehnilised väljenduvahendid dokfilmi teenistusse ning sobitada need nii teemade kui tegelastega. 
Ja ometi on "Dragan Wende" antropoloogiline film par excellence - Dragan von Petrovic elas kogu filmimise aja oma onu juures, jagades temaga nii argimuresid, toitu kui töökohti. Mitmeaastase võtteperioodi jooksul vahetus filmimistehnika ja süvenesid suhted. Vahel viskas nooremal Draganil oma iseteadvast onust üle, enamgi veel vihastas aga ekstsentriline onu oma uudishimuliku vennapoja peale. Kumbki ei kannatanud aga kord aastas Serbiast pensioni järele saabuvat vanaisa, kes omakorda ei armastanud Berliini.
Mis eetikat puudutab, siis on "Dragan Wende" heaks näiteks sellegi suhtelisusest. Mõned minevikupattude paljastused on üsna suurejoonelised (eeldusel, et tegu pole vaid napsis onude jauramisega) ning, nagu ikka, saab kõik head jutud ära räägitud köögilaua taga, õlu näpu vahel ja sigarett hambus. Vaataja viiakse küll lähedale, kuid kas osalised ise ikka andsid aru, et ei aja juttu ainult kalli sugulase, vaid ka rahvusvaheliste festivalide publikuga? Noh, muidugi näitas Petrovic peaosalistelegi filmi. Neile igati meeldis. Kui ta Draganilt uuris, kas võib ikka õlled ja suitsud sisse jätta, tekitas see vaid imestust "A kas joomine on siis mingi paha asi?". Maailmafilmil osalemise kohta pärinud ta vaid, kas siit ka mingit rahalist kasu võib loota.
Aga, nagu algul öeldud, just värvikad tegelased oma elukogemustega on filmi suurim rikkus ning "Dragan Wende" täidab igati antropoloogilise filmi peamise ülesande - vahendada meieni maailmavaateid ja kultuurikogemust neilt, kes ise selleks võimelised pole või sest ei huvitu. Mingi valge auk saab jälle mõtestatuks ja osa berliini/euroopa ajaloost muutub kuuldavaks, nähtavaks ja kaasahaaravaks. Igati lahe film inimeste identiteedi, ühiskondlike muutuste ning Ida ja Lääne sulami võimalikkusest. Jääb üle vaid loota, et endal Dragani vanuses sama eluterve suhtumine ja lugudepagas taskus on. 
Muide, kampsik, mida Dragan von Petrovic kandis, olevat kah onu Dragani kingitud 
ja kuulus ühele Berliini bordelli turvale.
Veidi ka nimemaagiast - die Wende tähistab saksa keeles nii suurt muutust üldiselt kui Berliini müüri langemist konkreetselt ja on ühtlasi perekonnanimi, mille Dragan omale Berliinis elades valis.

"Mood Indigo" (2013)

Michel Gondry´ "Mood Indigo" on küll iga sünesteetiku unenägu (lõputuuride poole pigem luupainaja) - muusika, mida saab maitsta; tantsukäigus muunduvad jäsemed; raamatud tablettide kujul; päikesekiirtesse komistamine; varjude purukssõitmine; satikana põgenev uksekell, lõrisevad kingad jne, jne. Tema maailmataju on tunnetuslik, mitte kirjeldav ja üsna hästi õnnestub tal neid tajusid ka publikule edastada. Peamisteks abivahenditeks mitut sorti vanakooli eriefektid, eelkõige erinevad animatsioonitehnikad - piksillatsioon, nukufilm, joonisfilm. Kusjuures nendegi tehnikate vahel liikudes on ta teinud mitmeid üllatuslikke valikuid ja tõlkinud nt trikkfilmile omaseid mänge hoopis nukufilmi keelde.
Aga sisust. Sisuliselt on see üks ülimalt bourgeois´ armastuslugu. Alguses nenditakse, et "Colin oli piisavalt jõukas, et elada töötamata..." ning siis keskendutakse armastusele ja filosoofiale. Kui juhtub, et Colini armastatu haigestub ja raha otsa hakkab lõppema, on Colin segaduses ja katsub tööle minna. Paraku on kõik töökohad ühe inimliku inimese põhimõtete vastased. Niisiis algab allakäik, kus tegelaste elutraagikat saadab endisest pillavast elustiilist loobumine.
Suurt lugu nagu polegi. Samuti ei ilmuta tegelased erilisi arengumärke ja pole isegi teab mis sümpaatsed. Samas on viis, kuidas Gondry oma lugu jutustab sedavõrd kaunis, et lugu ise muutub teisejärguliseks. Samahästi võiks ta kalatöötlemistšehhi kuukvoote edastada, ma ikka vaataks suu ammuli tema maagilist realismi ja stiilide ning tehnikate segamist. 
Kunagi ammu olen Gondry´lt näinud "Uneteadust" (2006), millest mäletan samuti mingeid unenäolisi stseene ja kaltsuhobuse elluärkamist. See jättis üsna indie filmi mulje. Nüüd on aeg edasi liikunud, kuulsust ja võimalusi juurde tulnud ning kujunduses ollakse pillavamad. Ka on peaosades prantsuse staarid Romain Duris ja Audrey Tautou. Kohati on ehk detailirohkuse ja nutikusega liialegi mindud, silm ei jõua kõike haarata ja mõistus oma kohale asetada (algusminuteidki pidin mitu korda üle vaatama, et pealkirja screenshot´i leida - see oli ühele jahusele bepop´i plaadile kirjutatud). 
Aga neist pisivigadest hoolimata on tegu igati kauni kaasaegse sürrealismi näitega.

"Harold and Maude" / "Harold ja Maude" (1971)

Sõpruses alanud ameerika kultusfilmide festival "Freedom Fries" andis põhjust üle vaadata Hal Ashby musta komöödia "Harold and Maude". Loo autor Colin Higgins kirjutas selle algul California ülikoolis stsenaristika magistri lõputööna. Hea asi läks ringlusesse ja jõudis Paramounti stuudiotesse, kus nõustuti teost ekraniseerima. Higgins oli veel režissööritooli istumiseks liiga roheline, kuid andis oma õnnistuse Hal Ashbyle, kelle kõrvalt ka ise filmikunsti õppima asus. Mehed jäid tulemusega rahule, ehkki kinokassades see suuremat sisse ei toonud. 
Filmi põhjal anti välja veel raamat, mis omakorda kohandati näidendiks...kusjuures algul oli Higgins lugu just lavalaudadel ette kujutanud. 1978. a lavastati "Harold ja Maude" Eestiski, nimiosades Velda Otsus ja Urmas Kibuspuu. 
60ndate USAs kohtuvad kaks nihilisti - varastes 20ndates Harold ja 80. juubelile lähenev Maude. Neid seob kiindumus matuste ja surma vastu. Kui Harold püüab surmaga täita mingit eksistentsiaalset tühjust, mis heaoluühiskonna ülemisel redelipulgal kasvanud poissi vaevab, siis Maude´ile on surm vaid loomulik osa elust, mis terviku osana omaks tuleb võtta. Vihjamisi antakse mõista, et vanadaam on II ms ajal Euroopas hullematki üle elanud ning Vietnami sõja koledused teda enam ei morjenda, tema kasvab ikka päikese poole. Alguse saab ilus armastuslugu, kus kohtingupaikadeks surnuaiad, lammutusplatsid ja jäätmeväljad.
"Harold ja Maude" on igati oma ajastu film ja nõnda vägagi nostalgiline vaatamine. Alates Cat Stevensi magusnukratest hipiballaadidest, Maude´i lillefilosoofia, vesipiibu ja musasessioonideni. Taustaks satiiri sõjaväe ja politsei aadressil, aga ka wannabe hipinduse ning kiriklike institutsioonide arvel. Tegelikult on üldse vähe neid ühiskonna alustalasid, mida Ashby-Higginsi  teos rohkem või vähem ei puudutaks. Ja praegugi kostis kinosaalist jahmatanud ahhetusi, kui hommikuvalgus Haroldi ja Maude´i esimest koosveedetud ööd valgustas. Siuke elurõõmus film olemise talumatust kergusest. 
*Kangema ja kaasaegsema versioonina samal teemal tasub veel vaadata kanada režissööri Bruce LaBruce´i "Gerontofiiliat" (2013), kus põlvkondadevahelist armastuslugu on vürtsitatud gei- ja rassitemaatikaga.
"Harold ja Maude" Draamateatris 1978.