"Постельные сцены" / "Voodistseenid" (2005)

Inimesena, kes veedab suurema osa oma ajast voodis - lugedes, magades, õppides, filme vaadates, teed juues, meile lugedes, telefoniga rääkides - oli filmi teemapüstitus mulle vägagi südamelähedane. Nimelt viib tegevus meid Venemaa magamistubadesse, kus voodite piiratud pinnal leiavad aset sügavad, nukrad ja vaimukad vestlused. Seitse novellilaadset lühilülitust sisaldavad poega, kes külastab oma voodihaiget ema, uustulnukast sõdureid kasarmus, armukestevahelist kohtumist jm. Kõik tegelased on üksteisega rohkem või vähem seotud, vahel ise seda aimamata. Materiaalses plaanis on korduvaks sümboliks, lisaks voodile, hurmaa. Natuke selgusetuks jäi selle kentsaka eksootilise puuvilja tähendus, kuid tegelastele paistis maitsevat.

Režissöör Kirill Serebrennikov ja näitekirjanikud vennad Presnjakovid on koostööd teinud hiljemgi (vt ka filmi "Mängides ohvrit" ). Presnjakovid paistavad täitsa edukad ja andekad näitekirjanikud olevat, kuid millegipärast on nende teostest eesti keelde seni tõlgitud vaid postmodernistlikku kitši esindav romaan "Kohtunik maha lüüa!", mis eriti kriitikat ei kannata (tegelased: Snaiper, Pepsi, Hotdog, Nataša) ja mida Rahva Raamatus praegu soodushinnaga osta saab. Filmid on aga mõnusad ja tahaksin nende näidendeid ka lavalaudadel näha.

Lavalikkus torkab silma  sellegi filmi puhul - pikad kaadrid, tihe tekst, piiratud ruumikasutus. Kaamerat liigutati ringi minimaalselt.

Tegelaskujud ja tegevuskohad olid rõhutatult lihtsad, "otse elust" tüüpi. Kuid naisi iseloomustas mingi eriline neurootilisus. 

Kokkuvõttes - tubli film, kuid "Jüripäev" või "Mängides ohvrit" jäävad siiski Serebrennikovi esindusfilmideks.

 HURMAA!!!

"Otesánek" / "Väike Otik" (2000)

Perekond Švankmajerite fantastiline õudusfilm põhineb Karel Jaromír Erbeni samanimelisel muinasjutul (Erbeni novellid olid aluseks ka lühifilmide kogumikule "Kytice" ). Švankmajer on aga folkloorse hoiatusloo tänapäeva tõstnud ja muutnud õõvastavaks arutluseks psühhoanalüütikute lemmikteemade - seksuaalsuse ja söömise üle. Mitmetasandilisus, mis mängib lihtsate, kuid efektsete kujunditega, keskendudes üksikutele detailidele - kulmukortsutus, heli, pilk, žest - muudab filmi olenevalt  meeleolust nii kurnavaks kui mõjusaks vaatamiseks. Švankmajeriga tutvumist soovitaksin siiski alustada tema lühematest filmidest-animatsioonidest ja selle, enam kui kahetunnise vaatamise hilisemaks palaks jätta. Lühivormides on ta säravam, siin, eriti lõpu poole, kippus tegevus venima.

Jutuke ise siis lastetust paarist, kus pereisa naljaviluks poisikujulise puusliku meisterdab. Puuslikule tuleb aga hing sisse ning väikesest juurikast sirgub oma kümnemeetrine ablas elukas, kes pooled kortermaja elanikud nahka pistab, kassi ja postiljoni veel pealekauba. Kuidas kõik toimub ja milliseid instinkte need sündmused erinevates inimestes äratavad, saab juba filmist näha. Ühelt poolt kriipiv ja tume vaatamine, teisalt ilmse huumoriga vürtsitatud. 

Tehniliselt on siin segunenud live action ja stop-motion, nagu teisteski Švankmajeri teostes. Grotesksus (aeglane, kohmakas animatsioon; lihtsakoelised eriefektid) ja naturalism (Tšehhi keskklassi kortermaja; minimalistlik, peamiselt loomulikest häälitsustest koosnev helitaust) loovad fantastilise, muinasjutulise tunde.

Švankmajer ise on end sürrealistiks lahterdanud, ja tõesti, selle voolu analüütilisema poolega on tal nii mõndagi ühist. Kena, väljapeetud käekirjaga teos. Pärast võib Freudi ja Jungi kirjutistest järele vaadata, mis just filmis hinge kriipima hakkas ja "mida see kõik tähendas".

"Просто хочешь ты знать" / "Tahad lihtsalt teada" (2006)

Oleg Fljangoltsi austusavaldus oma aja kangelasele Viktor Tsoile. Tunnine dokumentaalfilm on sisuliselt pikk muusikavideo, milles fragmentaarsed Kino laulude katked on seotud Tsoi elu ja illustreeriva pildimaterjaliga. Tsoi kõrval on oluliseks peategelaseks Peterburi linn, mille fassaade, räämas tagahoove ja tänavaid ohtralt näidatakse. 

Pildilise poole pealt on palju kasutatud animatsiooni (nii väljalõike-, arvuti- kui joonisfilmi tehnikaid), segades neid kohati dokumentaalkaadritega. Välja tuleb omamoodi maagiline realism, kus Tsoi sisemaailm ja 80ndate põlvkonna märgilised elemendid materialiseeruvad linnaruumis. 

Kuidas ikka muusikust filmi teha? Lasta tema lauludel kõlada on hea valik. Mitte kõige informatiivsem, aga aus. Uusi teadmisi tuli siitki, näiteks Tsoi muude talentide kohta - ta oli andekas miniatuursete idamaiste puuskulptuuride (нэцкэ) voolija ja joonistaja. Tema joonistustel põhineb mitmeminutiline omaette lõiguke, mis neist värvikirevate kandiliste imeloomadega teostest täitsa põhjaliku ülevaate annab. 

Mis ei meeldinud, oli kohatine "puust ette ja punaseks" visualiseering või lihtsalt maitselagedus, nagu siis kui laulu "Vesna" saatel Piiteri kassid tantsu vihtuma pandi. Sealt oli üsna raske sujuvalt tõsisemate teemade juurde edasi liikuda. Samas, vahel leiti mingi pisike motiiv, mis toonase ajastuvaimu otse vaatajani tõi - näiteks need koledad räpased nõukogude lülitid trepikodades. Või kinnimüüritud akendega pleekinudpunaseks võõbatud fassaadid.

Autorid on ise ka filmi kohta öelnud, et "kes sel ajal elas, mõistab kõike, kes vaid vanemate juttude järgi 80ndaid teab, sellele on see võimalus mitte ainult näha, vaid tolle aja vaimust ja energeetikast osa saada".

Film keskendub aastatele 1982-1987 Tsoi elus. Sinna jäi abielu ja tema lapse Aleksandr Viktorovitš Tsoi sünd. Ning, loomulikult, Kino loomine.

Võtted ja monteerimine käisid 2004. a novembrist 2006. a veebruarini, nii et päris pikalt ja põhjalikult ühe taolise filmi kohta. Režissöör oli Tsoiga tuttav ja avab kangelase siseilma ka isiklike muljete ja arusaamade põhjal. Võib vaadata-kuulata küll seda ühe kunstniku nägemust teisest.

 Paberit, pastakat, ajalehe väljalõiget, Zenit fotoaparaati ja - kaaneümbris ongi sündinud.

"Мама-анархия, папа-стакан портвейна..." - mässuline 80ndate põlvkond NL-is.

Stiilinäide Viktor Tsoi joonistustest.

"The Heart of the World" / "Maailma süda" (2000)

Lühike tummfilm, mille kirjutas ja lavastas kanada režissöör Guy Maddin 2000. a Toronto filmifestivali jaoks. Esialgu ajatäitjana mõeldud tellimustöö kukkus välja täitsa iseseisva kunstiteosena, mis on austusavaldus varastele tummfilmidele ning allegooria armastuse teemadel. 

Guy Maddini on omapärase käekirjaga looja, kelle teostes on nähtud paralleele David Lynchi varaste lühifilmide, Jean Cocteau, Leni Riefenstahli, sürrealist Luis Bunueli ja paljude teistega. Tehnikas on ta suuresti iseõppja, kelle baasi moodustavad sõpradega veedetud filmiõhtud ja 16 mm käsikaamera.

Nõukogude Venemaa on üks korduvaid inspiratsiooniallikaid tema teostes ja nii siingi. Vene avangardkino ideoloogilisemat poolt õhkub nii helist, pildist kui süžeest. Viimase keskmes on siis noor teadlanna Anna, kellesse on korraga armunud vennad Nikolai, kes töötab surnumatjana ja Ossip, noor näitleja, kes mängib Jeesust. Maailma ähvardab südamerike. Tema päästmiseks peab Anna nende kahe vahel valima. Naise meel on muutlik ja Anna otsustab hoopis kolmanda variandi, kasuahne kapitalisti kasuks. Maailma süda ütleb üles. Kes suudaks Maa päästa?

 

Ülikiire montaaž (keskmiselt vaheldub 2 kaadrit sekundis) ja ärev muusikaline taust (Viimane muide võetud 1965. a filmist "Время, вперед!", mille tegevus toimub 1930ndate NL-is. Muusika autoriks Georgi Svidirov.) suudavad maailmalõpumeeleolu luua nende põgusate minutitegagi. Kaunis kinoreportaaž kangelaste ajastust.

Kogu asi on vaatamiseks üleval siingi .

Lõpetuseks pilt härra Guy Maddinist endast.

Maailmafilm 2012

Veidi reklaami ka. Järgmine nädal toimub Tartus Maailmafilmi festival, mis tähendab, et Athena keskuses saab hommikust õhtuni vaadata antropoloogilisi filme. Laias laastus on tegu dokfilmidega, mis püüavad mõista inimest ja tema kultuuri. Selle aasta teemaks on mees. Lisaküpsisteks diskussioonid režissööride või teiste asjasse puutuvate inimestega, näitused ja seminarid. 

Minge vaadake - pilet on odav, filmid ilusad ning silmaring läheb avaramaks.

Lisainfo, kava, tutvustused SIIT. Illustreerivad pildid võtsin samalt lehelt.

"Reefer Madness: The Movie Musical" / "Marihuaana hullus: muusikal" (2005)

"Marihuaana hullus..." põhineb samanimelisel off-Broadway muusikalil, mis omakorda põhineb samanimelisel kanepivastasel propagandafilmil aastast 1936. Viimast finantseerisid kirikutegelased ja see kujutas endast ülepaisutatud melodramaatilist exploitationit, mis suunatud potensiaalsete kanepisuitsetajate vanematele. Pole vist tarvis lisada, et sel omal ajal just väga hästi ei läinud. 1970ndate hipid leidsid aga vana asja üles, hakkasid seda naljaviluks vaatama ning nüüd on sellelgi oma koht kultusfilmide seas. 

Käesolev teos siis järgib osalt oma esiisa ideoloogiat ning ajastuvaimu, teisalt keerab sellele veel mitu vinti peale ja lisab kepsakad tantsu-laulu numbrid. Stiililt meenutas selliseid Jim Sharmani ja Richard O´Brieni koostöös valminud glamuurseid ja jaburaid rokimuusikale nagu "Rocky Horror Picture Show" või "Shock Treatment". Mida enam pilve tegelased jäid, seda rokilikumaks laulud läksid.

Tegevus algab kahe noore keskkooliõpilase, Mary ja Jimmy idüllilisest armastusest. Et Maryle muljet avaldada läheb Jimmy kaasa vanema härraga, kes lubab talle vingeid svingisamme õpetada. Satub aga seeasemel porduelu keskele ja uimastisõltuvusse. 

Üks asi viib teiseni ning lõpupoole muutub kerge keskkoolimuusikal pigem B-kategooria zombifilmiks.

Raamistuseks Alan Cummingu mängitud lektori õpetlikud kommentaarid lapsevanematele.

Tegelikult oli filmil kanepipoliitikaga veel kõige vähem pistmist. Eelkõige oli tegu paroodiaga ameerikaliku eluviisi põhiväärtustest. Üsna süüdimatult heideti nalja nii võltsvagaduseks mandunud kristluse, peidetud ksenofoobia kui poliitikute populismi üle. 

Hoolimata headest lauludest ja teravast huumorist tundus vahepealne tegevus siin-seal lohisevat ning kiirustamise või rahanappuse käes vaevlevat. Oleks võinud ühtlasemalt tempot pidada, et publikut erksana hoida ning kasvõi tiba lühemaks lõigata. 

All in all siiski kiidan ja panen soundträki tõmbama.

Endine kanepikasvataja, president Roosevelt ja Jimmy.

"Гиперболоид инженера Гарина" / "Insener Garini hüperboloid" (1965)

Alguses oli Vennaskonna laul. Vähemalt noorema põlvkonna jaoks, ma usun. Sellest inspireeritult on ehk nii mõnigi üles otsinud Aleksei Tolstoi samanimelise raamatu, mis esmakordselt ilmus 1927. a ning end raudpoldiga nõukogude ulmeklassikasse on kinnitanud. Arvatavasti vähemad jõuavad filmini. Millest on kahju, sest tegu on tõesti ilusa vaatamisega. Ei usukski, et ühe ausa nõukogude kirjaniku ausa nõukogude ulmekirjanduse põhjal kohati täitsa ebanõukogulik film valmis.

On põnev, romantiline, esteetiline. Vahepeal möödunud ajast hoolimata. Või pigem just tänu sellele.

Kto takoi Garin? Garin on teadlane, avantürist ja kodumaareetur. Enam-vähem sellises järjekorras. Pätsab ära oma kaasteadlase leiutatud kiire, mis on tohutu läbistusvõimega ning kavatseb seda kasutada rikastumiseks, maailma majanduse põhjalaskmiseks ja eraldatud saarel oma utoopilise ühiskonna ülesehitamiseks. 

Süžees ja olustikus on palju 1920ndaid, mis väga kenasti ka filmi jõudsid. Kohati tundus, et visuaalseid lahendusi oligi laenatud 20ndate-30ndate vene avangardist. Enamuse silmarõõmu pakkusid aga sügavad mustad, säravad valged ja läbimõeldud kompositsioonid. Viimaste puhul paistis olevat nii, et kui mõnda pingelist kohta rõhutada taheti, siis tegelane/tegelased viidi kaadri ühte serva, ülejäänud osa aga kaeti pimeduse või muidu neutraalse pinnaga. Üks stiilinäide:

Nojah, et pildiliselt väga õnnestunud teos. Tegelased aga, vähemalt minu ettekujutuse järgi, olid kuidagi puised. Olgugi, et lugesin raamatut jupp aega tagasi, on nagu meelde jäänud, et oli enam tõlgendusruumi ja värvikust nende tegevuses. Siin on aga kõik miinimumini viidud ja kohati tundub, et alles jäävad vaid tüpaažid - kuri teadlane/tublid nõukogude poisid, kapitalistid/töölised... aga raamatus see nii lihtne ei olnud. Halvadki tegelased olid võluvad ning suurteks tunneteks võimelised. Ainult filmi emotsioonide põhjal vaevalt, et Vennaskonna laul oleks sündinud. Eriti kahju oli Zojast. Ilusast tugevast naisekujust, kellele vähe ekraani- ja kõneruumi jagus. Samuti on Garinist mingi stereotüüpne julmur saanud, mitte küüniline mastermind, kes ta Tolstoil oli.

No ladna, ilmselt on siin juba ekraniseeringute igavene mure, ajaline piiratus, mis finesse lahti ei lase mängida.

Kui tagasi raamat-film-laul teema juurde tulla, siis soovitaksin neile, keda romantiline liin huvitab, Vennaskonna laulu juurde jääda, kes põnevust ja silmailu soovivad, filmi vaadata ja kes 1920ndate utopismi, tehnikavaimustust ja Nõukogude Liidu paranoia algstaadiume tahab tunnetada ikkagi Tolstoi algteos üles otsida.

See on ju igatsus, hüperboloid...

"The Artist" (2011)

Ei jõudnud end eelmisel sügisel kuidagi ära kiruda, et PÖFFile "Artisti" vaatama ei jõudnud. Selle aasta algusest hakkas film riburada pidi auhindu, feimi ja sulli saama ning kui lõpuks ühe hea kvaliteediga versiooni kätte sain, kuulsin pooljuhuslikult, et ta taaskord Tartus kinos on ja viimasel päeval sinna ka jõudsin. Sest see on üks neid teoseid, millele kinoruum ainsaks loomulikuks elukeskkonnaks on. Saal paistis kohati ekraanil kujutatuga üheks sulavat, 20ndate esteetika rõhutas kinoskäigu pidupäevalisust ja muusika, mis siin üheks olulisimaks komponendiks tõusis, nõudis kvaliteetseid väljundeid. 

Kui kohe kokkuvõteteni hüpata, siis jah, oli küll hea film ja minupoolest oleks võinud paar Oscarit igaks juhuks veel noppida. 

Sedapuhku tahaksin aga veidi pikemalt arutleda (kaasaegsete) tummfilmide võimaluste ning eripära üle laiemalt (sest häid filme on ju igav arvustada).

Tummfilmid pole sugugi nii väljasurnud, kui enne "Artisti" tulekut oleks arvata võinud. Tihtipeale pole nad laiemale pildile ja kriitikute silme alla jõudnud, kuid pärast tummfilmide kuldaega on neid siiski enam-vähem järjepidevalt vorbitud ning kenasid näiteid võib leida igast aastakümnest. Võib arvata, et pärast "Artisti" edu leidub režissööre, kes just selle meediumi valivad, veelgi enam. Ja tore on - mitmekesisus rikastab, või kuidas see oligi. 

"Tummfilm" on tegelikult veider termin. Tegu on ju filmiga, kus "puudub sünkroniseeritud heli", mis sisuliselt tähendab vaid dialoogi puudumist. Tegelikult saadavad head tummfilmi kaunid muusikapalad, mida siin-seal oskuslikult katkestatakse. Ja vat siis saab vaataja "tummuse" tähendusest tõeliselt aru.

Lugesin kuskilt, et vaikus piltidega jõuab meie ajju teisi kanaleid pidi, kui heliga pildid. Seega on tegu taju mõistes sootuks teistsuguse kogemusega, mis ehk publikule mõnevõrra suuremaid väljakutseid esitab, kuid kinoskäigu tunduvalt nauditavamaks (erilisemaks) muudab. "Artisti" lõpus, kui pinge kasvas, oli üsna pikk osa, kus heli täielikult puudus. 

See tekitab ikka vaatajas ebamugavust, kuid muudab stseeni meeldejäävamaks. On, nagu oleks režissöör sinna kohta kirjutanud Caps Lookiga, Boldis ja punase shriftiga, tõmmates sõnumi ümber jooksma "sipelgate rongkäigu". Mäletan, et tundsin endki korraks ebamugavalt, kõht korises, hingamine tundus pooltühjas kinosaalis kuidagi lubamatult valju.

Vaikust võib kasutada üksikute helide vastandamiseks filmiski - sule kukkumine, klaasi kolksatus laual omandavad röögatuse mõõtmed. Muidugi vaid siis, kui seda vahendit kasutada pieteeditundega ja harva. Muide, üks ilusamaid tummi stseene, mida näinud olen, on umbes kümneminutiline pulmalauastseen, loomulikult filmist "Nunta muta".

Vaikus iseenesest on ju mitte midagi, see on puudumine, olematus. Kuid sea see kõrvuti mõne heli või pildiga ja sellest saab väide.

Siiski, neile, kellest film veel mööda läinud ja vaatamine alles ees - mida võib sealt oodata? Tegevustik hakkab hargnema 1920ndate lõpul Hollywoodist, kus helifilmid võimust hakkavad võtma. See seab raskete valikute ette tummfilmide tähe ja publikulemmiku George Valentini (Jean Dujardin), kes "ei oska rääkida". See on muide kuigivõrd tõsi. Prantslane Dujardin räägib tõesti inglise keelt suurte raskustega ja puiselt, nagu kõik Oscarite jagamise jälgijad kuulda võisid.

Oma edu tipul kohtab Valentin Peppy Millerit (Bérénice Bejo), alles Hollywoodi õnne otsima tulnud võluvat neidu (->armastus). Tegevuse käigus nende rollid vahetuvad - Peppyst saab tõusev täht, Valentini kuulsus aga langeb komeedina. Enne kokkupõrget maaga pakutakse aga publikule veel mitut pööret, mis seisu ümber mängivad.

Vaatajale pakutakse huumorit, romantikat, silmailu ja muud meelepärast, kuid kvaliteetses ja nauditavas vormis. Kes soovib, võib siit leida arutlusainest ka artistide-kinotööstuse-publiku keeruliste suhete üle ja leida, et jõupositsioonid on vaid suhtelised.

Näitlejatest. Parima meesosalise Oscari ja publiku südamed võitnud Jean Dujardini olen varem näinud filmides "99 franki" (2007) ja "Jää kõlksatus" (2010), millest siingi blogis juttu tegin. Mehe ümberkehastumisvõime on tõesti muljetavaldav: allakäinud elupõletajast reklaamilooja, joodikust kirjanik ja, lõpuks, sarmikas kinotäht. Ühist on neil rollidel ehk nii palju, et kõik on omamoodi kunstnikud, kes elus ja loomingus väga erinevaid valikuid teinud. No ja igas rollis on ka mõni kangelanna, kes oma armastusega kunstnikku püsti aitab hoida. Näitleja, kelle tegevusel kindlasti tasuks silma peal hoida.

Tema siinse ekraanipartneri Bérénice Bejo kohta on vähem öelda. Ehkki ekraanil särav, võib arvata, et tema paremad rollid on alles ees. Praeguse meediakära taustal on ta silma paistnud kui "režissöör Michel Hazanaviciuse abikaasa" ja imbd-is on isegi eraldi teema "lavastajad, kes on oma naised Oscari nominatsioonini aidanud". Suht tänamatu kuulsus tegelikult. 

Kindlasti oli üheks filmi täheks ka neljajalgne Uggy, kes auhindadejagamistestki osa võttis.

Ja saigi enamus asju südamelt ära öeldud. Peaksin millalgi aega võtma ja siia teistestki tähelepanuväärsetest tummfilmidest positusi tegema, aga eks näis, ei saa veel midagi lubada.

Lahe oleks, kui enam tehtaks selliseid ajastufilme, mis kasutaksid visuaalis ajastu esteetikat. Vähem teravat digipilti, värve ja arvutil loodud erieffekte!

Ning lõpetuseks huvitav fakt, mida netis kohtasin: miks vanad tummfilmid tunduvad justkui edasikerimise peal jooksvat? Sest algul võtsid kaamerad filme üles kiirusega 16-20 kaadrit sekundis, hiljem see ühtlustati ja kõik hakkasid jooksma tänapäevase 24fps tempoga. Ka vanu filme näidatakse uue tehnoloogiaga. Nii et asi pole hoopiski selles, nagu varem oleksid inimesed kiiremini liikunud.

ShakespeareRe-told: "The Taming of the Shrew" / "Tõrksa taltsutus" (2005)

Peaksin seda posti vist alustama selgitusega, miks siin paar nädalat vaikus on valitsenud. Juhtus nimelt nii, et sattusin minagi lõpuks vaatama uut "Sherlocki" (2010-...) seeriat, mis BBC vändanud on. Ning pärast seda, kui kaks hooaega kiirkorras ära nähtud, pidin muidugi üles otsima kogu Doyle´i maakeelse lugemisvara ja kõik hr. konsultantdetektiivi seiklused üle lugema. Filmide vaatamiseks ei jäänudki aega. "Sherlockist" ma siinkohal pikemalt rääkima ei hakka. Ilmselt olete isegi näinud. Jah, oli küll hea (vt ka: nutikas, vaimukas, põnev). Mõningate mööndustega (vt ka: nimitegelase võimete lähenemine superkangelase omale, mõnes episoodis liig vähe vana head detektiivitööd ja liig palju actionit). Eriti hea oli sinna peale raamatut lugeda ja näha, kuidas ning mida oli adopteeritud, milliseid paralleele leitud.

Täna oli aga veidi habras olla ja nii otsustasingi, et ei hakka uude linateosesse süvenema ja vaatan mõne vana lemmiku n+1. korda üle. Ja kirjutan sellest. Õnnelikuks väljavalituks osutus samuti BBC kaasaegne kirjanduse ekraniseering ShakespeareRe-told seeriatest: "The Taming of the Shrew". Kunagi ka ETV-s näidatud. Võlus ära ja vaatan siiani ab und zu, kui väikest ergutust vaja.

 

"Tõrksa taltsutus" on üks populaarsemaid Shakespeare´i näidendeid, mis ikka ja jälle oma tee lavalaudadele ja kinolinadele leiab. Paraku mitte alati nii õnnestunult. Kui üks-ühele Williami teksti järgida ning sinna juurde ajastukohaseid kostüüme kanda, on parimagi tahtmise korral tulemuseks kostüümidraama, mis kaotab nii tõsiseltvõetavuses kui põnevuses. Seda ka juhul, kui kostüümid on selliste staaride nagu Elizabeth Taylor ja Richard Burton seljas ("The Taming of the Shrew" (1967)). Teisalt, kui asi julmalt kaasaega visata ja armastusloole keskenduda, kukub välja keskpärane romcom ("10 Things I Hate About You" (1999)), mida võiks ka ilma klassikule viitamata teha. Siinset filmi pean aga kinoversioonidest õnnestunuimaks. Asjale on suudetud anda värske vorm, dialoogid on vaimukad ja kohatised tsitaadidki omandavad tänu uuele kontekstile mõnuse mitmetähenduslikkuse.

Peakangelannaks on Kate Minola, noor MP, kes kandideerib parteliidriks. Ilmselt kõige raevukam ning tigedam karjäärinaine, keda olen juhtunud nägema - Alisa Freindlih kaasa arvatud ("Armastus tööpostil" (1977)). Abielu (mis esialgu samuti vaid osa edukast valimiskampaaniast pidi olema) ekstsentrilise võlgades aristokraadiga, annab Kate´ile veelgi põhjust rahulolematuseks. Kõike seda saadab sissejuhatus Londoni ropumatesse väljenditesse ja žestidesse.

Mõnusale dialoogile ja tempokale kulgemisele annavad aga tõelise elu näitlejatööd briti kino koorekihilt. Peaosades väike ja energiline Shirley Henderson ning Rufus Sewell (ilmselt ainus mees, kes võrksukad ja silmalaineri välja suudab kanda), kes ise juba võrratu paari moodustavad. Lisaks Bill Murray´ võluv tütar Jaime Murray Kate´i õe Biancana, Simon Chandler ("Kuninga kõne" (2010)) tema mänedžerina ja David Mitchell (sarjad nagu "Peep Show" (2003), "That Mitchell and Webb Look" (2006)) Kate´i sekretärina.

Särtsu lisab asjale veel ladina-ameerika lauljanna Yma Sumaci (tuntud oma erakordselt laia hääleulatuse poolest) mambomuusika saundträkilt.

Ei peagi vist pikemalt põhjendama, miks otsustasin sellele väiksele "made for TV" filmile 10/10 anda. 

Mõtlemapanev teos sugudevahelisest võitlusest vaimukas vormis.

 Värske abielupaar teel  mesinädalatele.