"Изображая жертву" / "Mängides ohvrit" (2006)

Kirill Serebrennikovist kirjutasin varem "Lühikeste märkmete" all. Sealt jäi ta nii eredalt meelde, et otsustasin ta teised teosed ka ära vaadata. Ega neid väga palju ei ole, sest tegu on suhteliselt noore režissööriga (snd 1969 Rostovis), kes lisaks juhib ka Moskva kunstiteatrit.
Alustuseks siis "Mängides ohvrit" (loe ka Andres Laasiku arvustust SIIT).

Mulle tohutult meeldis. Meeldis, et siingi oli peaosas ägeda plastika ja miimikaga Juri Tšursin, meeldis stsenaarium ja absurd, meeldisid pungilikult animeeritud vaheklipid. Ja soundträkk. Kuulasin pärast filmi 5 korda jutti SEDA 60ndate jaapani bändi The Driftersi lugu (nad olid biitlite soojendajad ka, kui viimased Jaapanit väisasid). 

Saage tuttavaks - Juri Tšulsin.

Samas ega see mingi helge film ei olnud. Selline isemoodi tragikomöödia. Valjal (Tšulsin) on veider töö - noormees kehastab ohvrit, kui politsei taaslavastab toimunud kuritegusid. Stseenid politseitööst vahelduvad stseenidega Valja kodusest elust, kus talle viirastub lahkunud isa, valitsevad vastuolud ema uue mehe, isa vennaga, ning tüdruksõbragagi pole elu kerge. Tšulsini tegelane pöörab küll toimuva sageli naljaks, kuid ise on ainus, kes selle üle ei naera. 

Mitmeid vahvaid kõrvalosi ja -tegelasi käis siit filmist samuti läbi.

Mõtlesin kaua, kas panna 9 või 10. Panin 9, peamiselt norimise pärast - mingi kirss jäi puudu. Aga vaadake seda filmi kindlasti!