"Limonaadi-Joe" on 60ndate vestern-muusikal (jah, ma tean, ei kõla just paljulubava kombinatsioonina), mis parodeerib oma USA päritolu vendasid-õdesid, kasutades samu klišeesid ja stilistikat, kuid sostialistlikus võtmes. Film on vanamoodsalt toonitud, eriefektid on mängulised ning kõik kaklustseenid (neid siia ikka jagub) fast-foward võtmes. Sellisena on ta üsna stiilipuhas toode.
Kui nüüd teemasse minna, siis Limonaadi-Joe on üks metsiku lääne püstolikangelasi, kes joob ainult Kolaloka limonaadi. See aga annab talle tohutu eelise päev läbi viskit ja muud kangemat kummutavate topsisõprade ees. Tema vastaseks on Mr. Badman (kui originaalne nimi!) ja tema kuri vend Hogofogo, kes võistlevad Joega linnakese kõrtsi-monopoli üle. Olenevalt sellest, kes võitluses peale jääb, ronivad linna untsantsakad kas "Kolaloka salooni" või "Whiskey salooni". Selle kõige taustal tegeletakse romantikaga ning loomulikult lauldakse ohtralt. Filmis leidub kapitalismi-vastast ideoloogiat ning kõverpeeglit näidatakse religioonilegi. Selles osas klassika. Kuid absurdini viidud huumoriga klassika.
Filmi aluseks on tegelikult Jiří Brdečka algselt lavalaudadele kirjutatud samanimeline muusikal, mida 1968. a mängiti Eestiski Pärnu Draamateatris. Lavastajaks Enn Toona.
Tšehhide seas kujunes film kiiresti kultusfilmiks ning pole oma värskust kaotanud tänasekski. Mõnus on vahelduseks vaadata filmi, mis "nii väga ei üritagi", aga välja kukub nagu ikka - võrratult.
No comments:
Post a Comment