"Kontsert rotile" on pühendatud Daniil Harmsi 90. sünniaastapäevale ning viib meid 30ndate aastate Piiterisse. Lugu kombineerib Harmsi biograafilisi seiku, loomingut ning stsenaristide subjektiivset fantaasiat. Stilistiliselt kuulub film "vene uue laine" põlvkonda (1989-1999), mis tootis taolisi eksperimentaalseid ja sümbolismist kubisevaid filme perestroika järgse vabaduse tuules. Siingi pääseb paiguti enam mõjule 90ndate kui 30ndate vaimsus. Ohtralt on sisse pikitud dokumentaalkaadreid (peamiselt II ms), katsetatud erinevaid filmimisnurki ja tehnikaid (animatsioon, mustvalge film, monokroomne film....) ning heliefekte. Nojah, ühelt poolt selline jaburus ju võikski Harmsile sobida, teisalt kaldudakse kohati liigsesse manerismi.
Rohkem kui kirjanik Harmsi, uurib ja kajastab film totalitaarse ühiskonna paranoilist ning hirmust laetud õhkkonda (siit ka filmi keskne sümbol - vangistatud rott). Ent on keegi, kes on diktaatorist ülem - hierarhia tipus on operaator oma filmikaameraga, kes teda filmib ning ajaloole jäädvustab.
"Kontsert rotile" ei ole dokumentalistikasse kalduv eluloofilm ega kirjanduse ekraniseering, tegu on iseseisva kunstiteosega, mis võiks vabalt elada ka siis, kui Harmsi kunagi poleks olnudki. Kahe maailmasõja vahelise vene intelligentsi kurba saatust tasub ikka kajastada.
Mõned kohad filmis meeldisid väga, kuid tervikuna jäi asi kuidagi venivaks ja eklektiliseks.
Mis Harmsi film see ilma jälkide lasteta oleks...
...ja vanaeitedeta!
Trii, näe, sõduril oli ka Suhkur!
No comments:
Post a Comment