"Strictly Ballroom" / "Ainult peotants" (1992)

Baz Luhrmanni esimene täispikk film, mis koos kahe järgnevaga ("Romeo+Juliet" ja "Moulin Rouge") moodustavad stilistiliselt suht ühtse terviku, nn "punase kardina triloogia". Säravad värvid, palju tantsu- ja muusikanumbreid ning showbizi telgitaguste uurimine on sellegi filmi märksõnadeks. Võistlustantsu temaatika pole ehk kõige tavalisem setting ühele filmile ning inimestele, kes sellega ise pole kokku puutunud (eriti veel pragmaatilise meelega eestlasele) võivad ekraanil möllavad emotsioonid ning intriigid üsnagi mõistmatud või isegi naeruväärsed tunduda. Olgu, lavastaja suhtumine toimuvasse ongi selgelt irooniline, tegelased grotesksed. Kuid teisalt tegeles Baz Luhrmann isegi nooruses peotantsuga ja ta vanemat korraldasid peotantsu võistlusi, niisiis võib arvata, et filmis kujutatul oma tõepõhi all on.

Filmil on tüüpiline "järgi oma unistust" moraaliga süžee, kus andekas tantsija Scott Hastings tahab tantsuvõistlustel omi samme tantsida, mitte neid, mida on ette kirjutanud žürii/võistluste korraldajad. Vanakooli mehed hakkavad selle peale talle muidugi kaikaid kodaratesse loopima ning noormees kaotab nii tantsupartneri kui lootuse ametlikule tunnustusele. Appi tuleb tantsustuudios töötav Fran, kes jagab Scotti revolutsioonilisi vaateid ning kelle hispaanlastest vanemad võivad noormehele nii mõndagi ladina tantsudest õpetada. 

Ägedaks kõrvalliiniks filmis oli Scotti isa ajalooline taak ning vanemate-laste temaatika. Film oli kvaliteetne meelelahutus - hästi ning läbimõeldult filmitud, suurepäraste tantsunumbrite ja mõnusa tempoga. Ehkki selle tõed võivad mõjuda klišeelikult, soovitan seda siiski vaadata. Kindlasti kõigil, kellele eelmainitud "Moulin Rouge" või "Romeo+Juliet" korda läks või kes ise on tantsuga kokku puutunud, aga miks mitte ka mõnusa pühadeaegse meelelahutusena.