"Boyhood" / "Poisipõli" (2014)

Veidi ka  2014. a kriitikuid, festivale ja südameid võitnud suurejoonelisest projektist "Poisipõlv". Projekti suurejoonelisus seisneb siis selles, et samu näitlejaid on filmitud 12 aasta jooksul (võttepäevi oli selle aja sees siiski vaid 45). Tegu on omamoodi time-lapse projektiga, kus "täiskasvamine" seisneb ka puhtfüüsilises aspektis. 

Juba filmi algusminutitest torkavad silma ja kõrva hoolikalt valitud heliribad ning omamoodi ikoonilised esemed, mis peaksid olema tuttavad igaühele, kelle lapsepõlv jäi 90ndate lõppu-00ndate algusesse (nt "Harry Potteri" raamatud, varased Apple´i arvutid, Gameboyd...). Film rõhub nostalgiale. See on tugev tunne. See võidab südameid.  Lisaks "põlvkonnanostalgiale" on siin paljutki ainult USA-le, eriti Texase osariigile omast. 

Kõik need jooned kokku tekitavad küsimuse filmi püsiväärtusest, kas ta on mõistetav ka aastakümnete pärast, teise põlvkonna ja kultuuritaustaga vaatajatele? Vananemine on bioloogilise protsessina küll sama, kuid mitmed lisatähendused lähevad paratamatult kaduma. (vt ka: kes mäletaks veel omast kogemusest "Väikse Illimari" hommikuid päikese, kaltsuvaipade ja valgeks lubjatud seintega toas?)

"Poisipõli" on filmitud vahemikus 2002-2013, jälgides peategelese kasvamist 6-aastasest poisist kolledžiealiseks poisiks (u 6-18 a). Lapsepõlve on siin kujutatud üsnagi Rousseau´ romantilises vaimus - kui viimast pelgupaika enne täiskasvanute julma maailma sisenemist. Näeme enam õnnelikke hetki - isaga matkamist, sõpradega mängimist, looduse ja maailma avastamist. Vanematevahelised tülid on sellele vaid arusaamatuks fooniks. Siis kangas tiheneb. Ei saa öelda, et filmi ligemale 3 tundi oleks aastate vahel ühtlaselt jagunenud - esimesed üheksa aastat katavad enam-vähem poole filmist, ülejäänu tegeleb juba keskkooli ja kodust lahkumisega. 

Nagu ülalgi mainitud, on "Poisipõlves" domineerivaks emotsiooniks magus nukrus kiirelt kaduva aja üle. Ses mõttes on see dekadentlik film. Lisaks on see "poiste film". Sellal, kui kõik tugevama soo esindajad filmis on muutlikud-heitlikud-arenevad - me näeme nende allakäiku või kasvamist, siseheitlusi, eluvalikuid, on naistegelased (Ema ja Õde) omamoodi ilmasambad. Ema (keda suurepäraselt mängib Patricia Arquette) holds the shit together, on alati valmis armastama, andestama ja raskustest läbi murdma. On ilmselge, et üksikemana, kes kasvatab lapsi, käib koolis ja tööl, kohaneb ja võitleb temagi, kuid seda siseelu me ei näe. Nagu ei näe seda ka filmi peategelane Mason Jr. Olgu lapse või noorukina, ema on kogu aeg tugev ja olemas. Samuti läheb kasvuraskustest lihtsamini läbi tema õde Lorelei, keda iseloomustavad püsivalt head hinded, varane vastutustunne ning vanemate ja sõprade ootustele vastamine. 

Paar sõna ka filmi režisöörist - Richard Linklaterist. Olin mõneti üllatunud, et tegu on juba 54-aastase küpse filmitegijaga, kelle arvel on nii mõnigi tunnustust pälvinud linateos. "Poisipõli" tundus kuidagi liiga nooruslik ja indie, hästi oli tabatud lapselikkust ja võetud igast murranguhetkest filmi kaasa vaid kõige olulisem. Ilmselt aitas Richardil õiget vibe´i tabada tütar Lorelei (snd 1994), kes peategelase vanemat õde mängib ja sisuliselt tema põlvkonnakaaslane on. 

Nagu enamusel oma täispikkadest, on Richard Linklater ka "Poisipõlve" juures ühtaegu nii režissöör, stsenarist kui üks produtsentidest. Suure vastutusega kaasneb suur vabadus, mis tagab produktsiooni omanäolisuse ja sõltumatuse. 

Tasub vaadata. Selline bittersweet symphony noor olemisest ja kaduvate hetkede ilust. 

Paar pilti peategelaste vananemisest võtteperioodi jooksul.

"Akmeņi manās kabatās" / "Kivid minu taskutes" (2014)

Tagantjärele mõned heietused seekordse Animated Dreamsi lõppakordist - möödunud pühapäeval Sõpruses linastunud Signe Baumane täispikast "Kivid minu taskutes". Festival oli hea, filme üle maailma, aga mitmel põhjusel tõusis üldisest programmist minu jaoks esile just see linateos.

Priit Pärn on oma "vastuolulise" filmiga "Lendurid koduteel" seoses mitmel pool väljendanud mõtet, et animatsioon pole ainult lastele suunatud multikad. Selgi oleks aeg täis kasvada ja kindergarten-publikust kaugemale vaadata. Oleks animatsioon kosmosevõidujooks, oleksid lätlased siin juba ammu Kuule lennanud, barakid püsti löönud ning asunud kurke kasvatama. Kusjuures Signe Baumane oleks neil peaagronoomiks. Meie viimased täispikad animatsiooniprojektid "Lotte" ja "Lisa Limone" on küll mõlemad animatsioonitehniliselt tasemel, kuid teemade ja lugude osas asuvad veel väga sügaval comfort-zone´is.

Baumane seevastu on oma varasemates filmides, eriti vallatus miniseerias "Teat Beat of Sex", mitmekülgselt, sügavalt ja humoorikalt tegelenud seksuaalse teemaga ning nüüd jõudnud ka hullumeelsuse ja depressiooni animatsioonikeelde tõlkimiseni. 

Seks, hullus ja kurbus - mis võiksid olla veel "täiskasvanulikumad" teemad?

Teiseks tähelepanuväärseks omaduseks "Kivide" puhul võib pidada autori sugu. Animatsioonimaailm on endiselt suuresti meestekeskne, kel on oma viis lugude jutustamiseks, oma teemadering, oma esteetika. Signe maailm on parimas mõttes "naiselik" - tundlikum, õrnem, perekesksem. Aga mitte ainult, "Teat Beat of Sex" oli (kriitika põhjal) paljudele šokeeriv just seetõttu, et mehelikke teemasid ja mehist avameelsust ilmutas naine. Poiste puhul olid kõik nokunaljadega juba harjunud, aga naispeategelasega eksplitsiitne seksuaalsus mõjus kuidagi, well, litsakalt. (Vastupidise näitena feminiinsest mehest võiks eesti filmimaastikult tuua Ilmar Raagi, kelle viimased täispikad filmid ning nende kangelannad on mõlemad harukordselt õrnad, pehmed ja romantilised)

Signe on oma lugudes Naine (olemata sealjuures feminist!), see tume ja niiske yin, mis meestekeskset filmimaailma tasakaalustama tuleb. Tasub mõelda sellegi üle, keda meil Eestist talle vastu oleks pakkuda? (Olga Pärn koos Priiduga jutustab siiski meestemaailma lugusid, kus naine on eelkõige alasti/erootiline/mõistatuslik/ahvatlev; rahvusvahelist tuntust on kogunud Chintis  Lundgren, kuid inimene on enam-vähem ainus fauna esindaja, kelle murede ja rõõmudega ta oma filmides ei tegele. Noorema põlvkonna säraval tähel Anu-Laura Tuttelbergil on suurepärane detailitaju ja esteetika, kuid lugude jutustamine teda niivõrd ei huvita. Meisterlikkusel ei ole sugu.)

Paari sõnaga Baumane filmist festivali võistlusprogrammi taustal. Isiklikkust ja südamepuistamist oli sel aastal üldse palju. Küll räägiti düsfunktsionaalsetest perekondadest, lapsepõlvehirmudest, laste väärkohtlemisest, oma seksuaalsuse avastamisest jne, jne. Eelistatavalt pliiatsistaatika ja aeglase klassikalise muusika taustal. Tihtipeale jäi arusaamatuks, miks autor samu lugusid live-action vahenditega välja ei mänginud. 

Signe puhul aga seda küsimust ei tekkinud, animatsioonikeel oli ainus võimalus jutustada seda nii ajas kui ruumis laialivalguvat, isiklikku ja hoomamatut lugu sellise sümboolsuse, maagilise realismi ja üldise veenvusega. Eriti jäid kummitama põlvkonnast põlvkonda edasikanduvad helesinised ehmunud lapse  (looma?) silmad. Salapärased metsolendid, kes tema suguvõsa naisi pahategudele meelitasid ning näisid olevat otsekui Hieronymus Boschi maalidelt ära karanud. Ning loomulikult fantastiline pildikeel neis stseenides, kus hullumeelsus lootusetult võimust võttis või argireaalsus paisus liiga talumatuks, et seda argiste vahenditega väljendada.

Nagu üks hea lugu ikka, kasvas sügavalt isiklik üle üldiseks, sai sümboli väärtuse, tegeles ühiskonna, pereväärtuste, soorollide ja poliitiliste olude tiheda sasipuntra lahtiharutamisega. Kuidas konkreetne ajaloolis-poliitiline situatsioon, milles elame, mõjutab seda igavikulis-üldist, mis igas inimeses peidus on? 

Ei olnud sellist nõutut esmakohtumise tunnet nagu mitmete teiste Animated Dreamsil osalenud filmidega - nojah, kena on, aga mis ma sellega nüüd peale hakkan? Miks mulle seda kõike räägiti? 

Eks Signe film paku enam äratundmisrõõmu juba selle suure ühisosa pärast, mis meil läti kultuuriga on - enamus jutustust saatvast kultuurilis-ühiskondlikust ajaloost on meile endilegi tuttav ning kogetud. Seda muljet suurendab veelgi Signe tugeva ida-euroopa aktsendiga inglisekeelne voice-over, mille saatel film kulgeb (kui ma ei eksi, siis ainus "otsekõne" esines vist alles päris filmi lõpus, kui minategelane unes oma ammuse vanaemaga kohtus). Ühetasane jutumassiiv nõuab siiski tähelepanelikku kuulamist ning siin-seal oleks võinud helimaastiku enam välisnoote tuua. "Teat Beat of Sex´is" kandis - osalt ka intiimsema teemavaliku tõttu - pealelugemine paremini välja. Üldse paistavad lühivormid Signel rohkem käpas olevat, sest ka "Teat Beat´i" trash-punk+psühhedeelia stilistika sobis tema puisevõitu joonistusstiiliga paremini. Samas mõjub "Kivides" värskelt stop-motion´is taustade ning joonistatud tegelaste kombo, mis toob filmireaalsusesse mingi lisanihestatuse.

Aga noh, esimene täispikk! Tubli tüdruk!

"Kivid" on Läti poolt selle aasta parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaat. Hoidkem siis lõunanaabritele pöialt, et animatsioonimaastikku veidigi enam gravitatsioonist lahti rebida!

Äge animatsioon peaks olema nagu äge tüdruk - 

ilus, vaimukas ja veidi üleannetu. 

"Kivid minu taskutes" on äge film ja Signe Baumane on äge tüdruk.

"Phantom of the Paradise" / "Paradiisi fantoom" (1974)

Üks väga tipp-topp vaatamine-kuulamine Brian De Palma käe alt, mis näitab kõigile näosaate fännidele, kui mitmekesiselt, mitmetasandiliselt ja mitmekordselt võib paroodiat teha. "Paradiisi fantoom" keskendub muusikatööstuse hirmude ja himude naeruvääristamisele "Ooperifantoomi" võtmes, kuid leidub viiteid mitmetele teistelegi klassikalistele kino- ja kirjandusteostele. Naispeaosas särasilmne ja ööbikuhäälne Jessica Harper. Fantoomina, kes "kurja kavatseb, kuid korda saadab head" William Finley.

Noor helilooja Winslow kirjutab rokk-ooperit Goethe "Faustist". Sellest huvitub muusikatööstuse hall kardinal härra Swan. Winslow elutöö varastatakse kõige alatumal kombel, lihtlabase valega. Järgneb kiire allakäik, kuid Winslow osutub kõvemaks pähkliks, kui kurjad muusikaprodutsendid aimata oskavad ning peagi hakkavad saabuma tervitused teisest ilmast.

Surematu muusika ümber moodustub armu, viha ning kättemaksu kolmnurk mehest, kes selle kirjutas, naisest, kes seda laulis ning tüübist, kes selle varastas. 

Musa ja laulud on mõnusalt funkid, kogu asja disain väga 70ndad ja väga retro, silmal kohe kena vaadata, ning huumor läheb õigesse kohta ega ole oma sihtmärke kaotanud tänapäevagi kontekstis (pigem on muusikamaailma tipud muutunud veelgi enam saatanlikult kättesaamatuteks). Tasub vaadata-kuulata!

"It's Such a Beautiful Day" / "On nii ilus päev" (2012)

Kaasaegse animatsiooni wunderkind Don Hertzfeldt ajab oma asja ning ajab seda hästi. Juba Doni tiinekana tehtud filmikatsetused leidsid pääsu filmifestivalidele, filmikoolis valminud tööd jõudsid rahvusvahelisse kinolevisse ning praeguseks on ta leidnud ametlikku tunnustust kui üks mõjukamaid animaatoreid multifilminduse ajaloos. 

"It´s Such a Beautiful Day" valiti sel aastal Times Out New Yorki poolt 100 parima animatsiooni hulka läbi aegade. See täispikk film koosneb tegelikult kolmest lühikesest, 20-minutilisest, mis Donil varem valminud, kuid on päris hästi kokku traageldatud, nii et tekib terviklik lugu, ristviitamiste, vihjete ja äratundmistega.

Film jälgib Billi-nimelise mehe elu ja argipäeva, saatjaks pidev kaadritagune hääl, mis tema toimetamisi kolmandas isikus kommenteerib. Paistab, et Bill on veidi flegmaatiline, depressiivne ja üksildane. Lisaks kimbutavad teda erinevad tervisehädad ja teravdatud tähelepanuvõime elu pisiasjade suhtes. Lähtuvalt Billi siseelust võtab tegevustik kohati üsna psühhedeelseid-hirmuäratavaid toone, püsides enamasti siiski filosoofilis-tragikoomilisel tasandil.

Billi vaba teadvusvool ning kohatised lapselikud arutluskäigud meenutavad neid Saarikoski luuletusi, kus ta kirjutas, kuidas ta kirjutab, ja mida mõtleb, ja kuidas aknast paistab mänd ja kass läks tänaval mööda. Niimoodi kuivalt ja minimalistlikult, aga kõik kokku pannes mõjub tähenduslikuna ja tekitab mingi erilise äratundmise sellest, kuidas asjad võiksid olla.

Mängufilmina oleks Billi elu ja tegemisi päris kurb vaadata. Animeeritud kriipsujukude puhul mõjub traagiline narratiiv aga koomilise ja kohatuna. Doni käekiri on kergesti äratuntav, lihtne ning mõjus. Peamiselt kasutab ta erinevaid analoogtehnikaid, muuhulgas lomograafiavõtteid, kombineerituna klassikalise joonisfilmiga. Üheks tema lemmikvõtteks on split screen ja topeltsäri. Split screen tekitab tunde koomiksist, 4-5 suhteliselt staatilise tegevusega lõiku ühel ekraanil, mis näitavad samaaegset tegevust erinevates ruumiosades või erinevate isikute poolt. Mõned rohkemate ruumijaotustega kaadrid tekitavad jällegi tunde mikrokosmosest, nagu oleks tegevus korraga rakutasandile viidud. Split screen on tal ka muide võetud otse filmilindile, mitte järeltöötluses tehtud. 

Joonistusstiil on napp ja skemaatiline, mõned kaadrid meenutavad isegi mõistupilte "Banaanil on nohu" raamatust, vajavad küll selgitust, mida täpselt on kujutatud, aga kui aru saad, mõjuvad erakordselt tabavana.

Ilmselt ei pea lisama, et korraliku indie autorina teeb Don ise kõik mis vaja - lookirjutus, kujundus, muusikavalik, animeerimine, järeltöötlus, jne. Tema teoseid on võrreldud Michel Gondry filmidega ja see peab suuresti paika - nii meeleolult kui välisilmelt (kui teemaltki - Gondry "Mood Indigos" hakkas Audrey Tautou rinnus lill kasvama, Hertzfeldti Bill kahtlustab, et tema peas elab kala, tõenäoliselt forell). 

Autorifilm parimas mõttes.

"Freaks" / "Värdjad" (1932)

 "Värdjate" kujunemisel kultusfilmiks ja varase Hollywoodi avangardi näiteks, on suur osa filmivälistel väärtustel, mida peaks enne filmi vaatamist/filmist rääkimist teadvustama. 

Esiteks selle režissööri Tod Browningi isiksus. Nii tummfilmide kui talkie´dega kätt proovinud õudusfilmide meister alustas oma karjääri Hollywoodis pooljuhuslikult ja tutvuste poolest alles 30ndate eluaastate keskel. Tod on nimi, mille Browning endale pärast teismelisena kodust ärajooksmist ja rändtsirkusega liitumist valis, ning tähistab nii triksterit kui surma (sks k). Juba see etümoloogia annab kätte kaks olulist võtit tema loomingu mõistmiseks - mängulisus/fantaasia ja õud. Tsirkuski jäi temaga kogu eluks, paljudes oma filmides kasutas ta professionaalsete tsirkuseartistide abi, kas siis eriefektide loomiseks või eripärase füsiognoomia eksponeerimiseks. Suurim hommage tsirkuseelu romantikale on aga "Värdjad". Niisama ootamatult kui ta Hollywoodi sattunud oli, ta sealt ka 1940ndate alguses lahkus, pärast siinse filmi ebaedu, mis kogu Browningi karjääri kiiresti allamäge pani veerema. Browning suri suhtelises unustuses 1962. a ning tema looming ja isiksus leidis taasavastamist alles postuumselt. Oma kaasajal oli ta tuntud eelkõige 1931. a "Dracula" ekraniseeringuga, peaosas Bela Lugosi, mille tohutu edu avaski stuudiote uksed "Värdjate"taolisele eksperimentaalprojektile.

Teiseks tuleb kiita Browningu ajastust. 1930ndate algus oli aeg, mil hilisemad Hollywoodi filmikaanonid ja stuudiopoliitikad olid alles kujunemisjärgus, leidus veel vabadust, segadust ja katsetamisjulgust. Ning nendes tuultes sai läbi suruda ka sotsiaalkriitilise projekti tsirkuse veidrikest.

Last but not least, on filmi juba sünnihetkest peale kimbutanud avalikkuse ebalevast hüsteeriliseni ulatuv hukkamõist šokeerivate kaadrite, häirivate tegelaste ja füüsiliste ning vaimsete puuete avaliku eksponeerimise pärast. Seniajani mitmetes maades keelatud, oma kaasajal tsenseeritud (kärbitud osad, ja neid oli omajagu, ongi praeguseks kadunud materjal) ja mitmetele kohtuasjadele alust andnud linateos küttis oma kõmulisuses avalikku uudishimu, ehkki oma olemuselt õhutas ta pigem elutervet ja loomulikku suhtumist tsirkuse "inimvaatamisväärsuste" suhtes.

Lugu on armas ja klassikaline (et mitte öelda klišeelik) - tsirkuse kääbus Hans armub õhuakrobaat Cleopatrasse. Cleol on aga suhe tsirkuse jõumehe Herkulesega. Õel paar kasutab Hansu armastust, et väikemehelt raha välja petta ning ühes kasvava jultumusega triivivad nad julma kättemaksu suunas. 

Selle põhiliini kõrval näidatakse vaatajale ka lisalugusid tsirkusefriikide argielust -  Habemega Naise ja Skeletonmehe lapse saamist, siiami kaksikutest õdede perekonnaelu kahe abikaasaga, mustanahalise inimtorso (artistinimega Prints Randiani) sigaretiläitmist jms.

Ehkki filmis peituv sotsiaalkriitika võib tänapäevasele vaatajale paista naiivne ja isegi lihtsakoeline (tsirkuse normaalsuuruses inimesed kui õelutsevad intrigaanid vs südamlikud värdjad) ning mingitest Hollywoodi ettekirjutustest pole seegi film pääsenud (oma ajastule tüüpilised misanstseenid, dialoogid, liikumine), on siin hääd ja kiiduväärset siiski rohkem kui seda, mille kallal norida.

Kinematograafia on ilus ja nauditav. Lugu haarav ja viimaste hetkedeni üllatusi pakkuv. Filmi kaasatud tsirkuseartiste pole üleekspluateeritud - mõningad "trikid" on stsenaariumisse loogiliselt sisse kirjutatud ning mõjuvad loomulikena. Ja eelkõige - "Värdjad" suudab siiamaani elamusi pakkuda. Nii romantikat, mida on ajaga isegi juurde tulnud (1930ndate rändtsirkuse üldine atmosfäär), huumorit (tsirkuseartistide omavahelised nöökamised, naljatlev suhtumine oma füüsilistesse jm puuetesse) ning õudust. Viimane on vist üks halvemini ajahammast taluvaid kvaliteete, eriti tänapäevasele eriefektide ja arvutigraafika tulevärgi vaatamisest etableerunud vaatajale. Ometi on "Värdjate" naturalism, aeglaselt keriv pinge ning hea stsenograafia suuteline senini hirmuvõbinaid tekitama - vaikselt vankrirataste ja trepiastmete alla kogunevad vaikivad väikemehed, pimeduses helkivad väitsad ning peaaegu täielikus vaikuses toimuv kulminatsioon-tagaajamistseen, kui karavan on taas liikuma hakanud - need visuaalid jäävad meelde, haaravad ja vapustavad.

"Gooble-gobble, gooble-gobble. We accept her. One of us, one of us."

 Pulmastseeni filmimine võtteplatsil.

Režissöör Tod Browning osatäitjatega.

"Urusei Yatsura: Only You" (1983)

"Urusei Yatsura" on ülipopulaarne jaapani mangasari, mis ilmus aastatel 1978-1987 (34 raamatut). Umbes samal ajal vändati sellest ka animeseeria (1981-1986, 195 episoodi), 11 OVA-d ja kuus täispikka filmi. Neist esimest võtsin siis täna vaadata. Eelkõige selle režissööri Mamoru Oshii pärast ("Hing anumas"), kuigi ka "Urusei Yatsura" ise on tähelepanuväärne nähtus, mis otsib inspiratsiooni jaapani mütoloogiast, vanemast kultuurist ja sõnamängudest, aga kombineerib seda publikusõbraliku slapstick´i ja romantilise jutustusega. "Only you´s" on kõik need elemendid olemas, kuid koos Oshii meisterliku visuaali ja fantaasialennuga. Väidetavalt oli ka "Urusei Yatsura" autor Takahashi esimese filmiga enim rahul, kuna see mangale suhteliselt truuks jäi. Teise filmi kallal töötades püüdis Oshii oma vabadust suurendada, astudes liialt Takahashi kunstilise nägemuse kandadele ning nende kahe loominguline koostöö katkes. Ometi on "Only you" kahe jaapani popkultuuri olulise kunstniku koostöö tähiseks ja omamoodi kompromissiks, kombineerides parimat kummastki.

Loo meespeategelaseks on Ataru Moroboshi, 17-aastane ennasttäis, ihar ja tagasihoidliku vaimse võimekusega poisinaga. Tema nime võiks tõlkida "tähega pihta saanu", mis viitab Atarut saatvale pidevale ebaõnnele. Eelkõige näib ta ligi meelitavat igasugu naistegelasi teistest galaktikatest, teispoolsusest ja vaimude ilmast. Ataru püsivamaks kaaslaseks (vastu poisi enda tahtmist) on tulnukaneiu Lum, kes Atarut oma kihlatuks peab ning tema konkurendiks (siinses filmis) teine tulnukaneiu Elle, kes samuti Ataruga altari ette soovib jõuda. Nimelt olevat Elle väiksena Maale tulnud, pargis Ataruga kulli mänginud ja Ataru oli tema varju "kinni püüdnud". Teise varju peale astumine tähendab Elle´i planeedil aga abieluettepanekut. Järgneb kosmiline armukadedus ja tagaajamine.

"Only you" on kindlasti naljakas film, kui slapstick ja nägudega vigurdamine rõõmu pakub. Eelkõige rabab ta aga visuaaliga - meisterlikud maastikud, detailsed kosmoselaevad, palju veidraid (kõrval)tegelasi. Läbimõeldud värvid (läbiv mahe sinetus, millele luuakse kontarsti mõne punase või suisa popilike värvide kavalkaadiga massistseenides), kaadriplaneeringud ja liikumiste vahekord (nt ülimalt kiired ja rahvarohked stseenid on heas tasakaalus vaiksete ja staatilisematega).

Oshii olla ka ise öelnud, et teda huvitab teose loomisel eelkõige visuaal, alles siis tuleb lugu ja lõpuks tegelasloome (sessuhtes üsna vastupidine Hollywoodi filmitööstusele). Aga sellest kreedost lähtuvalt vaadakemgi pigem mõningaid kaadreid "Urusei Yatsura" esimesest filmist ja jätkem loo-tegelaskujude lahkamine mangafännidele:

"The Grand Budapest Hotel" / "Grand Budapest Hotell" (2014)

Siuke film siis praegu kinodes. Mingis mõttes on sellest isegi igav kirjutada, sest kõik Wes Andersoni fännid (kelle hulka ma ennastki loen) ajas see juba enne kinolevisse jõudmist pöördesse - ja ei pea pettuma, vana hea Andersoni laksu saab siit ilusti kätte. Võrreldes tema varasemate filmidega üllatas ja kruvis ootusi ehk kõige enam tegevuspaik. Juhtub harva, et mõni tugev Hollywoodi autor valiks võttepaigaks vana hea Ida-Euroopa kõigi tema kihistustega ning näitaks seda ilma mingi iroonia või parodeerimishimuta (a la Borat). Aga Andersoni "Grand Budapest" loob just sellist ilusat müütilist Ida-Euroopat, kus võluvalt põimuvad 20. saj alguse rafineeritus ja hilisem nõukogude minevik. Andersoni eriliseks inspiratsiooniks filmimispaikade kujundamisel sai tšehhi kuurortlinn Karlovy Vary, kuid ringi reisiti ja muljeid koguti mujalgi. Hotell ja mõned muudki filmimispaigad said hiljem loodud nende reiside üldistuste põhjal miniatuuridena.

Lugu jõuab meieni läbi mitme raamjutustuse - Autori kujule viib võtme "Grand Budapesti" raamatuga neiu, Autor pöördub meie poole, et jutustada meile kohtumisest ühe peategelasega ja seegi toimub omakorda tagasivaatena Grand Budapesti hotelli omaniku noorusaega, mil ta oli vaid jooksupoiss vaimustava monsieur Gustave H. käe all. Ja alles siis läheb lugu lahti. 

Alati korrektne, elegantne ja lõhnastatud Gustave H. satub nimelt kahtlaste intriigide keskmesse, kui üks tema hotellikülastajast armuke ootamatult sureb. Pururikka vanaproua matustele koguneb bande kasuahneid pärijaid, kellele sugugi ei meeldi, et kunstišedöövri "Poiss õunaga" jättis krahvinna ootamatus heldushoos just Gustave´le. Viimane on peagi kahtlusalune nii mõrvas kui varguses ning järgneb tempokas tagaajamine, kus solidaarsed hotellitöötajad ühinevad tõe ja õiguse nimel saamahimuliste aristokraatide vastu. 

Pea- ja kõrvalosades ridamisi Hollywoodi staare, kelle hulgast säravaim siiski Ralph Fiennes teravmeelse Gustave H.´na.

Andersoni filmid on kinematograafiliselt hästi animatsioonilikud - lisaks ülalmainitud miniatuuride kasutamisele loob selle mulje ka staatiline kaamera ja läbimõeldud kompositsioonid. Ta on värvide, tasakaalude ja kaadriplaneeringute meister. Tulemuseks on reaalsus, mis mõjub üleni kunstlikult, kuid oma terviklikkuses veenvalt. Nagu Postimehe revüski kirjutati - "Grand Budapest" on film, millele Andersoni sõbrad takka kiidavad, vaenlased aga edasi kiruvad.

Mis muidu igati nauditava filmielamuse juures siiski kripeldama jäi, oli lugu. Lõpuni hästi hoitud lahendus oleks vajanud mingit lisapööret või puänti, mitte kiiret ja sirgjoonelist vaibumist "asitõendite ilmsikstulekul". Püssi hoiti kogu filmi vältel seinal, aga pauku nagu õieti ei tehtudki.