Siuke film siis praegu kinodes. Mingis mõttes on sellest isegi igav kirjutada, sest kõik Wes Andersoni fännid (kelle hulka ma ennastki loen) ajas see juba enne kinolevisse jõudmist pöördesse - ja ei pea pettuma, vana hea Andersoni laksu saab siit ilusti kätte. Võrreldes tema varasemate filmidega üllatas ja kruvis ootusi ehk kõige enam tegevuspaik. Juhtub harva, et mõni tugev Hollywoodi autor valiks võttepaigaks vana hea Ida-Euroopa kõigi tema kihistustega ning näitaks seda ilma mingi iroonia või parodeerimishimuta (a la Borat). Aga Andersoni "Grand Budapest" loob just sellist ilusat müütilist Ida-Euroopat, kus võluvalt põimuvad 20. saj alguse rafineeritus ja hilisem nõukogude minevik. Andersoni eriliseks inspiratsiooniks filmimispaikade kujundamisel sai tšehhi kuurortlinn Karlovy Vary, kuid ringi reisiti ja muljeid koguti mujalgi. Hotell ja mõned muudki filmimispaigad said hiljem loodud nende reiside üldistuste põhjal miniatuuridena.
Lugu jõuab meieni läbi mitme raamjutustuse - Autori kujule viib võtme "Grand Budapesti" raamatuga neiu, Autor pöördub meie poole, et jutustada meile kohtumisest ühe peategelasega ja seegi toimub omakorda tagasivaatena Grand Budapesti hotelli omaniku noorusaega, mil ta oli vaid jooksupoiss vaimustava monsieur Gustave H. käe all. Ja alles siis läheb lugu lahti.
Alati korrektne, elegantne ja lõhnastatud Gustave H. satub nimelt kahtlaste intriigide keskmesse, kui üks tema hotellikülastajast armuke ootamatult sureb. Pururikka vanaproua matustele koguneb bande kasuahneid pärijaid, kellele sugugi ei meeldi, et kunstišedöövri "Poiss õunaga" jättis krahvinna ootamatus heldushoos just Gustave´le. Viimane on peagi kahtlusalune nii mõrvas kui varguses ning järgneb tempokas tagaajamine, kus solidaarsed hotellitöötajad ühinevad tõe ja õiguse nimel saamahimuliste aristokraatide vastu.
Pea- ja kõrvalosades ridamisi Hollywoodi staare, kelle hulgast säravaim siiski Ralph Fiennes teravmeelse Gustave H.´na.
Andersoni filmid on kinematograafiliselt hästi animatsioonilikud - lisaks ülalmainitud miniatuuride kasutamisele loob selle mulje ka staatiline kaamera ja läbimõeldud kompositsioonid. Ta on värvide, tasakaalude ja kaadriplaneeringute meister. Tulemuseks on reaalsus, mis mõjub üleni kunstlikult, kuid oma terviklikkuses veenvalt. Nagu Postimehe revüski kirjutati - "Grand Budapest" on film, millele Andersoni sõbrad takka kiidavad, vaenlased aga edasi kiruvad.
Mis muidu igati nauditava filmielamuse juures siiski kripeldama jäi, oli lugu. Lõpuni hästi hoitud lahendus oleks vajanud mingit lisapööret või puänti, mitte kiiret ja sirgjoonelist vaibumist "asitõendite ilmsikstulekul". Püssi hoiti kogu filmi vältel seinal, aga pauku nagu õieti ei tehtudki.
No comments:
Post a Comment