Michel Gondry´ "Mood Indigo" on küll iga sünesteetiku unenägu (lõputuuride poole pigem luupainaja) - muusika, mida saab maitsta; tantsukäigus muunduvad jäsemed; raamatud tablettide kujul; päikesekiirtesse komistamine; varjude purukssõitmine; satikana põgenev uksekell, lõrisevad kingad jne, jne. Tema maailmataju on tunnetuslik, mitte kirjeldav ja üsna hästi õnnestub tal neid tajusid ka publikule edastada. Peamisteks abivahenditeks mitut sorti vanakooli eriefektid, eelkõige erinevad animatsioonitehnikad - piksillatsioon, nukufilm, joonisfilm. Kusjuures nendegi tehnikate vahel liikudes on ta teinud mitmeid üllatuslikke valikuid ja tõlkinud nt trikkfilmile omaseid mänge hoopis nukufilmi keelde.
Aga sisust. Sisuliselt on see üks ülimalt bourgeois´ armastuslugu. Alguses nenditakse, et "Colin oli piisavalt jõukas, et elada töötamata..." ning siis keskendutakse armastusele ja filosoofiale. Kui juhtub, et Colini armastatu haigestub ja raha otsa hakkab lõppema, on Colin segaduses ja katsub tööle minna. Paraku on kõik töökohad ühe inimliku inimese põhimõtete vastased. Niisiis algab allakäik, kus tegelaste elutraagikat saadab endisest pillavast elustiilist loobumine.
Suurt lugu nagu polegi. Samuti ei ilmuta tegelased erilisi arengumärke ja pole isegi teab mis sümpaatsed. Samas on viis, kuidas Gondry oma lugu jutustab sedavõrd kaunis, et lugu ise muutub teisejärguliseks. Samahästi võiks ta kalatöötlemistšehhi kuukvoote edastada, ma ikka vaataks suu ammuli tema maagilist realismi ja stiilide ning tehnikate segamist.
Kunagi ammu olen Gondry´lt näinud "Uneteadust" (2006), millest mäletan samuti mingeid unenäolisi stseene ja kaltsuhobuse elluärkamist. See jättis üsna indie filmi mulje. Nüüd on aeg edasi liikunud, kuulsust ja võimalusi juurde tulnud ning kujunduses ollakse pillavamad. Ka on peaosades prantsuse staarid Romain Duris ja Audrey Tautou. Kohati on ehk detailirohkuse ja nutikusega liialegi mindud, silm ei jõua kõike haarata ja mõistus oma kohale asetada (algusminuteidki pidin mitu korda üle vaatama, et pealkirja screenshot´i leida - see oli ühele jahusele bepop´i plaadile kirjutatud).
Aga neist pisivigadest hoolimata on tegu igati kauni kaasaegse sürrealismi näitega.
No comments:
Post a Comment