Showing posts with label Michel Gondry. Show all posts
Showing posts with label Michel Gondry. Show all posts

Friday, October 24, 2014

"The Work of Director Michel Gondry" (2003)

Umbes nelja tunni jagu kõikvõimalikku materjali, mis Michel Gondry käe alt välja on tulnud - musavideod, reklaamid, sõpradele tehtud animatsioonid, intervjuud, "katsetused", varased lühifilmid jne, jne. Materjali süvafännidele ühesõnaga. Valik on eklektiline ning ehkki plaatidele on sattunud nii mõndagi säravat, tuleb selleni jõudmiseks siiski hea hulk tuhmimat kraami läbi nämmutada. Toimetaja käsi oleks võinud siinkohal karmim ja karvasem olla. 
Mitmed asjad on huvitavad tema hilisemate töödega seoses - näha on mingeid ideede algeid, tehnilisi katsetusi, läbivaid teemasid. Gondry´ ja tema kaastööliste kommentaarid, mis kogumiku mahust u veerandi moodustavad, pakuvad sissevaadet tema töö köögipoolele. Osa neist teadmistest jääb siiski Gondry kange prantsuse aktsendi hammasrataste vahele. Südamlikud on ka stseenid, kus neurootiline ja komplekside küüsis vaevlev Michel Gondry oma ema kõrval istub ning lapsepõlve meenutab.
Gondry lühivormidele on omane liikumine (kaamera pöörleb, libiseb, kiirustab, kallutab, jälitab...) ning loominguline lähenemine erinevatele tehnikatele - nii mõnelgi juhul on kahe lihtsa elemendi kombineerimisel või mõne loomingulise protsessi teistpidi pööramisel saadud ootamatu ja huvitav tulemus. Visuaalsete kujundite pool paistab eelkõige jõudu ammutavad Gondry´ alateadvusest, alates lapsepõlve hirmuunenägude elementidest kuni täiskasvanulike fantaasiate ja freudistlike hirmudeni. Muidugi on iga (muusika)video ka konkreetse artisti nägu, kellega Gondry koostööd teeb, kuid nagu muusikud isegi intervjuudes tunnistavad, on Gondry paras pedant ja diktaator võtteplatsil ning all in all on lihtsam end tema juhendamise alla usaldada - niikuinii kukub järjekordne kuldmuna välja (täiesti irooniavabalt, kusjuures).
Neile, kes siiski samavõrd mahukat filmiõhtut ette võtta ei viitsi, mupoolsed soovitused juutuubi linkide vormis:
Lühifilm "One Day" (2001) sitajunnist, kes oma omanikku jälitama asub ning mõrvakatses süüdistab.
Video Becki loole "Deadweight", kus kõik toimub äraspidimaailmas.
Üks paljudest The White Stripes´ile tehtud videodest. Live action filmikaadrid piksilleeriti ja tehti neist legoanimatsioon.
Gondry oli pikaaegne koostööpartner ka prantsuse bändile Oui Oui - siin nende video loole "Ma Maison", kus sebivad ringi inimmutukad.
Gondry kogus algklassides tuntust sellega, et leiutas efektiivse mootuse palja naise joonistamiseks.

Saturday, October 11, 2014

"Is the Man Who Is Tall Happy?" / "Kas pikk mees on õnnelik?" (2013)

Internetti pidi kolades ja filmi kohta lugedes torkas silma, et nii poolt- kui vastuargumendid revüst revüsse kordusid. Vastasleer kirus Gondry puist prantsuse aktsenti, omistas talle nartsissismi ning pidas ta animeeritud joonistusi lapsikuteks, Chomsky mõtteid liigselt lihtsustavateks ning üleüldse segavateks. Pooldajad seevastus ülistasid ta julgust, eksperimentaalsust ja fantaasialendu. 
Omamoodi õigus on kummalgi poolel, üks ootas lihtsalt filmilt enam Chomsky mõtete vaba väljendust, teine Gondry´ tuntud maagilist realismi. Lõpliku tulemuse huvides pidid teatud järeleandmisi tegema mõlemad.
Gondry viib läbi seeria intervjuusid lingvisti, filosoofi ja poliitilise aktivisti Noam Chomsky´ga. Kas iseloomulikust kärsitustest, ettekavandatud stsenaariumist või filmi paratamatult piiratud aja survest tulenevalt on Gondry intervjueerimisoskused pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Siia-sinna hüplevad küsimused, kohatud katkestused ja ootamatud teemavahetused (sealhulgas nt üldfilosoofiliselt isiklik-valusale ja vastupidi), vaheduvad reflektiivsete heietustega Gondry isiklikest raskustest ja valikutest filmi tegemisel, monoloogidega imetlusest Chomsky vastu ja mälestustega lapsepõlvest. See on kahemehe film. See on väga kaleidoskoopiline intervjuu (mis omamoodi täitsa sobib Gondry´ joonistusstiiliga), kuid kes Chomsky ideede tervikkäsitlustega tahab tutvuda, suundub pigem raamatukokku kui videlaenutusse. Aga-aga...
Kõigist neist mööndustest ja välisest veetlusest hoolimata on filmi juures teisigi küsitavusi. Olles isegi nii Chomsky kui Gondry austajate ridades, ei pea ma nende kahe kombinatsiooni siiski eriti õnnestunuks. Tundub, et filmi vaevab infoküllus. Seda võiks ning peaks vaatama vähemalt kolmel korral - kinnisilmi, kuulates vaid heli; tummalt, jälgides vaid visuaali - kuidas miski on tehtud, millised metamorfoosid meediumide ja kujundite vahel toimuvad jms - Gondry analoogtehnikas eksperimentaalfilm on juba puhttehniliselt huvitav. Ning siis lõpuks neid kaht poolt kokku pannes. 
Gondry animatsioon ei ole lihtsalt Chomsky teksti illustratsioon. Käsikirjaliste lõikude ning matemaatika ja füüsikaõpikutest nähtud skeeme meenutavate struktuuride vahele mahub ka omajagu kunstilist sümbolismi, mängulisust ja autori omapoolset tõlgendust. 
Kord Vestman all, kord Piibeleht peal...mulle tundub, et omavahelist mõistmist ja sümbioosi, mis viiks mingi uue kvaliteedi tekkeni, sellest filmist ei leia. Chomsky mõtted on lihtsad ja säravad, Gondry visuaal paeluv, kuid kord domineerib üks, kord teine, õnneliku keskteeni jõudmata.
Gondry visuaalidesse uppunud Chomsky.

Sunday, April 6, 2014

"Mood Indigo" (2013)

Michel Gondry´ "Mood Indigo" on küll iga sünesteetiku unenägu (lõputuuride poole pigem luupainaja) - muusika, mida saab maitsta; tantsukäigus muunduvad jäsemed; raamatud tablettide kujul; päikesekiirtesse komistamine; varjude purukssõitmine; satikana põgenev uksekell, lõrisevad kingad jne, jne. Tema maailmataju on tunnetuslik, mitte kirjeldav ja üsna hästi õnnestub tal neid tajusid ka publikule edastada. Peamisteks abivahenditeks mitut sorti vanakooli eriefektid, eelkõige erinevad animatsioonitehnikad - piksillatsioon, nukufilm, joonisfilm. Kusjuures nendegi tehnikate vahel liikudes on ta teinud mitmeid üllatuslikke valikuid ja tõlkinud nt trikkfilmile omaseid mänge hoopis nukufilmi keelde.
Aga sisust. Sisuliselt on see üks ülimalt bourgeois´ armastuslugu. Alguses nenditakse, et "Colin oli piisavalt jõukas, et elada töötamata..." ning siis keskendutakse armastusele ja filosoofiale. Kui juhtub, et Colini armastatu haigestub ja raha otsa hakkab lõppema, on Colin segaduses ja katsub tööle minna. Paraku on kõik töökohad ühe inimliku inimese põhimõtete vastased. Niisiis algab allakäik, kus tegelaste elutraagikat saadab endisest pillavast elustiilist loobumine.
Suurt lugu nagu polegi. Samuti ei ilmuta tegelased erilisi arengumärke ja pole isegi teab mis sümpaatsed. Samas on viis, kuidas Gondry oma lugu jutustab sedavõrd kaunis, et lugu ise muutub teisejärguliseks. Samahästi võiks ta kalatöötlemistšehhi kuukvoote edastada, ma ikka vaataks suu ammuli tema maagilist realismi ja stiilide ning tehnikate segamist. 
Kunagi ammu olen Gondry´lt näinud "Uneteadust" (2006), millest mäletan samuti mingeid unenäolisi stseene ja kaltsuhobuse elluärkamist. See jättis üsna indie filmi mulje. Nüüd on aeg edasi liikunud, kuulsust ja võimalusi juurde tulnud ning kujunduses ollakse pillavamad. Ka on peaosades prantsuse staarid Romain Duris ja Audrey Tautou. Kohati on ehk detailirohkuse ja nutikusega liialegi mindud, silm ei jõua kõike haarata ja mõistus oma kohale asetada (algusminuteidki pidin mitu korda üle vaatama, et pealkirja screenshot´i leida - see oli ühele jahusele bepop´i plaadile kirjutatud). 
Aga neist pisivigadest hoolimata on tegu igati kauni kaasaegse sürrealismi näitega.