Sunday, January 11, 2015

"Léolo" (1992)

Kui üks noor prantsuse-kanada poiss on veendunud, et oma ametliku isa asemel on ta sündinud ema viljastanud itaalia tomatist, siis on see hea eeldus loo arenguks. Kreisist algusest hoolimata järgneb selline üsna tüüpiline coming-of-age lugu, kus Léolo õpib oma keha ja andeid tundma ning mis on esitatud tagasivaatava jutustusena. Jah, on maagilise realismi momente, aga hõredalt. On veidrikest düsfunktsionaalne perekond, aga nad kõik on veidrikud ühtemoodi - kinnisideega roojamisest ja kalduvusega vaimuhaigusele. Kõige seiklusrikkam tegelane on Léolo vanaisa, kes üritab poissi ära tappa ja keda poiss üritab ära tappa ja kes laseb Léolo armastatul oma varbaid lutsida. 
Üks, millele filmi elavus ja haaravus ilmselt lõivu peab maksma, on pidev prantsuskeelne pealelugemine - Léolo päevikud ja märkmed, mida autor ühetasaselt retsiteerib, korrates hingestatumaid või muidu sisendusjõudu vajavaid kohti üle ja üle ja üle. Kuna Léolol väidetakse esinevat "haruldane kirjanduslik anne" ning kirjutamine on tema valgus, siis ehk ongi tegu looga, mida peaks tarbima tekstina.
Režissöör Jean-Claude Lauzonile oli see kolmas ja paraku ka viimane film. Kuna tema käekiri ja tuntus alles hakkas tuult tiibadesse saama, siis peakski "Léolot" võtma küll paljulubava, kuid siiski alles oma loometee alguses oleva filmilavastaja teosena. 

No comments:

Post a Comment