"It's Such a Beautiful Day" / "On nii ilus päev" (2012)

Kaasaegse animatsiooni wunderkind Don Hertzfeldt ajab oma asja ning ajab seda hästi. Juba Doni tiinekana tehtud filmikatsetused leidsid pääsu filmifestivalidele, filmikoolis valminud tööd jõudsid rahvusvahelisse kinolevisse ning praeguseks on ta leidnud ametlikku tunnustust kui üks mõjukamaid animaatoreid multifilminduse ajaloos. 

"It´s Such a Beautiful Day" valiti sel aastal Times Out New Yorki poolt 100 parima animatsiooni hulka läbi aegade. See täispikk film koosneb tegelikult kolmest lühikesest, 20-minutilisest, mis Donil varem valminud, kuid on päris hästi kokku traageldatud, nii et tekib terviklik lugu, ristviitamiste, vihjete ja äratundmistega.

Film jälgib Billi-nimelise mehe elu ja argipäeva, saatjaks pidev kaadritagune hääl, mis tema toimetamisi kolmandas isikus kommenteerib. Paistab, et Bill on veidi flegmaatiline, depressiivne ja üksildane. Lisaks kimbutavad teda erinevad tervisehädad ja teravdatud tähelepanuvõime elu pisiasjade suhtes. Lähtuvalt Billi siseelust võtab tegevustik kohati üsna psühhedeelseid-hirmuäratavaid toone, püsides enamasti siiski filosoofilis-tragikoomilisel tasandil.

Billi vaba teadvusvool ning kohatised lapselikud arutluskäigud meenutavad neid Saarikoski luuletusi, kus ta kirjutas, kuidas ta kirjutab, ja mida mõtleb, ja kuidas aknast paistab mänd ja kass läks tänaval mööda. Niimoodi kuivalt ja minimalistlikult, aga kõik kokku pannes mõjub tähenduslikuna ja tekitab mingi erilise äratundmise sellest, kuidas asjad võiksid olla.

Mängufilmina oleks Billi elu ja tegemisi päris kurb vaadata. Animeeritud kriipsujukude puhul mõjub traagiline narratiiv aga koomilise ja kohatuna. Doni käekiri on kergesti äratuntav, lihtne ning mõjus. Peamiselt kasutab ta erinevaid analoogtehnikaid, muuhulgas lomograafiavõtteid, kombineerituna klassikalise joonisfilmiga. Üheks tema lemmikvõtteks on split screen ja topeltsäri. Split screen tekitab tunde koomiksist, 4-5 suhteliselt staatilise tegevusega lõiku ühel ekraanil, mis näitavad samaaegset tegevust erinevates ruumiosades või erinevate isikute poolt. Mõned rohkemate ruumijaotustega kaadrid tekitavad jällegi tunde mikrokosmosest, nagu oleks tegevus korraga rakutasandile viidud. Split screen on tal ka muide võetud otse filmilindile, mitte järeltöötluses tehtud. 

Joonistusstiil on napp ja skemaatiline, mõned kaadrid meenutavad isegi mõistupilte "Banaanil on nohu" raamatust, vajavad küll selgitust, mida täpselt on kujutatud, aga kui aru saad, mõjuvad erakordselt tabavana.

Ilmselt ei pea lisama, et korraliku indie autorina teeb Don ise kõik mis vaja - lookirjutus, kujundus, muusikavalik, animeerimine, järeltöötlus, jne. Tema teoseid on võrreldud Michel Gondry filmidega ja see peab suuresti paika - nii meeleolult kui välisilmelt (kui teemaltki - Gondry "Mood Indigos" hakkas Audrey Tautou rinnus lill kasvama, Hertzfeldti Bill kahtlustab, et tema peas elab kala, tõenäoliselt forell). 

Autorifilm parimas mõttes.

"Safety Not Guaranteed" / "Turvalisus pole tagatud" (2012)

No küll tehakse ikka igavaid filme! Mõtlesin, et vaataks vahelduseks mõnda kerget indie komöödiat ja siis üks revü soovitas, et on selline film - väga "charming" ja väga "funny" ja väga "indie" (võitis isegi Sundance´il mingi pisukese auhinna). See rääkivat ajareisimisest, aga andvat senistele ajareisufilmidele mingi uue pöörde. Ning et teha kindlaks, et ma ikka seda vaatan, oli seda võrreldud veel Wes Andersoni loominguga.

Filmi premise on siis selline, et üks ajakirjanik ja 2 praktikanti saadetakse uurima ajalehekuulutust, kus otsitakse omale kaaslast ajarännuks ("Relvad omal kaasa võtta ja turvalisus pole garanteeritud."). 

Ajakirjanik on selline elumees, kes kasutab komandeeringut niisama napsitamiseks ja vana tüdruksõbraga suhete soojendamiseks ning eriti tööd ei tee. 

Üks praktikant on prillidega asiaat-nohik-arvutimängur, keda elumees üritab käima tõmmata ja talle enesekindlust sisendada. Ehkki minu arust oli ta filmi alguses hoopis huvitavam tegelane kui lõpus.

No ja kolmas on siis ilus sotsiaalsete raskustega tüdruk, kes hakkabki ajaränduriga koos treenima ja siis nad varsti armuvad, sest nii tore on koos ringi joosta, asju tulistada ja natuke varastada. Suur osa nende vastastikusest sümpaatiast paistab üsna pealiskaudsetelt alustelt lähtuvat. Näiteks kukub tüübil kohvikus kõrv otsast ära ja siis ta hakkab kohutavalt häbenema, et tal kõrvaprotees on. Aga tüdruk ütleb, et ei ole midagi, sest tal oli ka koolis raske, nii raske, et ta pidi oma ülahuult vahatama ja käsi raseerima. Siis see tüüp näeb, et tüdruk on ka kannatanud ning nad on jälle koos õnnelikud.

Umbes poole pealt sai selgeks, et uut pööret ei tulegi, et kõik need ajarännud jm on garneering, mille varjus rääkida oma sisemistest ebakindlustest. Okei, enamus indie-tegijaid tahab rääkida mingite muude teemade varjus oma sisemistest ebakindlustest, aga suudab seda teha törts huvitavamalt ja sügavuti.

Siit ma edasi ei vaadanud (vist esimene postitus blogi ajaloos, mis põhineb lõpuni vaatamata materjalil; isegi Mihhalkovi "Tsitadellid" suutsin läbi vaadata, ehkki need olid väga pikad ja väga halvad filmid), vaid kruvisin pisteliselt lõppu - äkki tuleb veel veidi sci-fi teemat sisse, äkki tuleb mõni ootamatu pööre. Ei tulnud.

Tulles aga tagasi filmi põhiküsimuse juurde - mida muudaksid Sina, kui saaksid ajas tagasi minna? Ma võtaksin selle filmi asemel vaadata mõnd paremat filmi või parema filmi kordust või puude kasvamist.

"Freaks" / "Värdjad" (1932)

 "Värdjate" kujunemisel kultusfilmiks ja varase Hollywoodi avangardi näiteks, on suur osa filmivälistel väärtustel, mida peaks enne filmi vaatamist/filmist rääkimist teadvustama. 

Esiteks selle režissööri Tod Browningi isiksus. Nii tummfilmide kui talkie´dega kätt proovinud õudusfilmide meister alustas oma karjääri Hollywoodis pooljuhuslikult ja tutvuste poolest alles 30ndate eluaastate keskel. Tod on nimi, mille Browning endale pärast teismelisena kodust ärajooksmist ja rändtsirkusega liitumist valis, ning tähistab nii triksterit kui surma (sks k). Juba see etümoloogia annab kätte kaks olulist võtit tema loomingu mõistmiseks - mängulisus/fantaasia ja õud. Tsirkuski jäi temaga kogu eluks, paljudes oma filmides kasutas ta professionaalsete tsirkuseartistide abi, kas siis eriefektide loomiseks või eripärase füsiognoomia eksponeerimiseks. Suurim hommage tsirkuseelu romantikale on aga "Värdjad". Niisama ootamatult kui ta Hollywoodi sattunud oli, ta sealt ka 1940ndate alguses lahkus, pärast siinse filmi ebaedu, mis kogu Browningi karjääri kiiresti allamäge pani veerema. Browning suri suhtelises unustuses 1962. a ning tema looming ja isiksus leidis taasavastamist alles postuumselt. Oma kaasajal oli ta tuntud eelkõige 1931. a "Dracula" ekraniseeringuga, peaosas Bela Lugosi, mille tohutu edu avaski stuudiote uksed "Värdjate"taolisele eksperimentaalprojektile.

Teiseks tuleb kiita Browningu ajastust. 1930ndate algus oli aeg, mil hilisemad Hollywoodi filmikaanonid ja stuudiopoliitikad olid alles kujunemisjärgus, leidus veel vabadust, segadust ja katsetamisjulgust. Ning nendes tuultes sai läbi suruda ka sotsiaalkriitilise projekti tsirkuse veidrikest.

Last but not least, on filmi juba sünnihetkest peale kimbutanud avalikkuse ebalevast hüsteeriliseni ulatuv hukkamõist šokeerivate kaadrite, häirivate tegelaste ja füüsiliste ning vaimsete puuete avaliku eksponeerimise pärast. Seniajani mitmetes maades keelatud, oma kaasajal tsenseeritud (kärbitud osad, ja neid oli omajagu, ongi praeguseks kadunud materjal) ja mitmetele kohtuasjadele alust andnud linateos küttis oma kõmulisuses avalikku uudishimu, ehkki oma olemuselt õhutas ta pigem elutervet ja loomulikku suhtumist tsirkuse "inimvaatamisväärsuste" suhtes.

Lugu on armas ja klassikaline (et mitte öelda klišeelik) - tsirkuse kääbus Hans armub õhuakrobaat Cleopatrasse. Cleol on aga suhe tsirkuse jõumehe Herkulesega. Õel paar kasutab Hansu armastust, et väikemehelt raha välja petta ning ühes kasvava jultumusega triivivad nad julma kättemaksu suunas. 

Selle põhiliini kõrval näidatakse vaatajale ka lisalugusid tsirkusefriikide argielust -  Habemega Naise ja Skeletonmehe lapse saamist, siiami kaksikutest õdede perekonnaelu kahe abikaasaga, mustanahalise inimtorso (artistinimega Prints Randiani) sigaretiläitmist jms.

Ehkki filmis peituv sotsiaalkriitika võib tänapäevasele vaatajale paista naiivne ja isegi lihtsakoeline (tsirkuse normaalsuuruses inimesed kui õelutsevad intrigaanid vs südamlikud värdjad) ning mingitest Hollywoodi ettekirjutustest pole seegi film pääsenud (oma ajastule tüüpilised misanstseenid, dialoogid, liikumine), on siin hääd ja kiiduväärset siiski rohkem kui seda, mille kallal norida.

Kinematograafia on ilus ja nauditav. Lugu haarav ja viimaste hetkedeni üllatusi pakkuv. Filmi kaasatud tsirkuseartiste pole üleekspluateeritud - mõningad "trikid" on stsenaariumisse loogiliselt sisse kirjutatud ning mõjuvad loomulikena. Ja eelkõige - "Värdjad" suudab siiamaani elamusi pakkuda. Nii romantikat, mida on ajaga isegi juurde tulnud (1930ndate rändtsirkuse üldine atmosfäär), huumorit (tsirkuseartistide omavahelised nöökamised, naljatlev suhtumine oma füüsilistesse jm puuetesse) ning õudust. Viimane on vist üks halvemini ajahammast taluvaid kvaliteete, eriti tänapäevasele eriefektide ja arvutigraafika tulevärgi vaatamisest etableerunud vaatajale. Ometi on "Värdjate" naturalism, aeglaselt keriv pinge ning hea stsenograafia suuteline senini hirmuvõbinaid tekitama - vaikselt vankrirataste ja trepiastmete alla kogunevad vaikivad väikemehed, pimeduses helkivad väitsad ning peaaegu täielikus vaikuses toimuv kulminatsioon-tagaajamistseen, kui karavan on taas liikuma hakanud - need visuaalid jäävad meelde, haaravad ja vapustavad.

"Gooble-gobble, gooble-gobble. We accept her. One of us, one of us."

 Pulmastseeni filmimine võtteplatsil.

Režissöör Tod Browning osatäitjatega.

"Вий" / "Vii" (1967)

"Vii" on kõige stiilipuhtam õudusfilmi näide, mida nõukogude kinoajalugu mäletab. Ei mingid romantilised  liinid, maalähedane huumor ega melodraamatilised laulud sega nautimast gootilikku õudust, mida  peidavad endas udused külamaastikud, kohalikud veidrikud ja viirastuslikud nägemused. Režissöörideks küll Konstantin Jerzhov ja Georgi Kropatšjov, kuid juba stsenaariumi kirjutamisel kutsuti appi Aleksandr Ptushko ning eriefektid anti puhtalt tema käsutusse, nii et selle filmivõluri kätt on ikka tugevalt tunda. Jõletu grimm, suitsupahvakad ja öised kummitusstseenid on eredaimad ja meeldejäävaimad osad filmist. Eriti meenutab filmi suurejooneline kulminatsioon hästi komponeeritud tsirkuseetendust - ja tõesti-tõesti, enamus paharette-kurivaime olid tavaelus kodanikud tsirkuseartistid.

Filosoof Homa Brutus, mööda maad rändav bursak-kirikukooli kasvandik satub öömajale veidra vanaeide juurde, kes öösi talle ligi tuleb tikkuma. Eit osutub nõiaks, kes noormehe uljale lõbusõidule viib. Homa hakkab vastu ja kägistab vanaeidel hinge välja. Vanaeit on aga selleks ajaks juba "nooljate ripsmetega" kaunitar. Veidi hiljem selgub, et lähedalasuvas külas on surnud jõuka peremehe tütar, kelle viimaseks sooviks oli, et hingepalvet loeks talle ei keegi muu kui seminarist Homa Brutus. Kasakate valvsa pilgu all tuuakse Homa kadunukese juurde, kus ta kolm ööd avatud kirstu juures palveid peab lugema. Päikeseloojangu ja kukelaulu vahel hakkab aga juhtuma hirmsaid asju.

Kõik, mis kirikuepisoodide vahele jääb, on lahjem tõmmis Gogoli värvikast jutustamismõnust ega pääse raamatule ligilähedalegi. Väikevene kasakate rikkalik kõnepruuk, autori omapoolsed kommentaarid ja oskuslikud kirjeldused jäävad kuskile kinolindi rataste vahele. Samas on selle fantastilise teose ekraniseerimisväärtust ja -vajadust taibatud juba varakult - 1967. a film on neljas katse "Viid" ekraniseerida. Kahjuks pole kolm esimest versiooni (1909.a, 1912.a, 1916.a) säilinud. 

 "Huvitav oleks teada," ütles filosoof, "kui näiteks laoks selle kalessi mõnda kaupa, ütleme kas soola või ratta raudvitsu täis, kui palju siis hobuseid läheks?"

"Jaa," vastas pukis istunud kasakas mõninga vaikimise järel, "paras jagu läheks hobuseid."

Pärast säärast rahuldavat vastust leidis kasakas, et terve ülejäänud tee võib ta vait olla.

*vt ka juulikuist Keskusi, kus Gogolist, armastusest ja tabudest "Viis" kirjutab  põnevalt Jelena Skulskaja.

"Monty Python Live (Mostly)" (2014)

Üle 30 aasta tulid pythonlased jälle kokku, et anda Londoni O2 Arena laval 10 etendust 15 000-pealisele publikule. Teleülekannete vahendusel jälgisid seda maailma kinodes aga arvatavasti miljonid vaatajad. Alapealkirjaga "One Down, Five to Go" viidati nii varalahkunud Graham Chapmanile kui oma kõrgele vanusele (kõik härrasmehed on juba 70ndates eluaastates). Kuuldavasti oli show ka kindlustatud juhuks, kui keegi neist peaks laval otsad andma - aga seda vaid kahe pythonlase surma puhul. Ühe surmaga oleks allesjäänud etendused võinud veel kommertseduks ja mälestustuuriks pöörata. 

Intervjuudes on palju uuritud, kuivõrd on siin taga pragmaatilised põhjused ja rahavajadus (hiljuti lõppes kohtuasi "Monty Pythoni ja Püha Graali" kaasprodutsendiga maksmata autoritasude asjus). Ent, nagu Cleese ajakirjale TimeOut reipalt mainib, on neil õnn teha rahateenimiseks midagi, mida nad siiralt naudivad, nii et meeldiv on ühendatud kasulikuga.

Suurejooneline lavashow orkestri, ohtrate tantsunumbrite, üllatuskülaliste ja valgusefektidega annab tunnistust nii muutunud võimalustest kui ootustest. Tänapäeval on pythonlased superstaarid, kes võivad omale ka välist sära lubada. Teisalt on publikki harjunud ootama midagi enamat kui keskustelu diivanites ja tugitoolides. Ehkki sedagi on omajagu sisse jäetud.

Lõviosa show´st moodustavad vanad lemmikud - mõned neist, nt "Hispaania inkvisitsioon", jõudsid televisoonist lavale esmakordselt; paljusid on ka kaasajastatud, pikitud viidetega tänapäeva aktuaalsetele teemadele või pythonite eraelule. Viimase show "Papagoi" sketši ajal esines Cleese ka spontaanse naljaga Daily Mail´i aadressil, kes vahepeal oli jõudnud lavastusele tabloidile omaselt pealiskaudse, solvava ja skandaalimaigulise arvustuse kirjutada. Ainus kord kolme tunni jooksul, kui Cleese´i lavapartner Michael Palin tekstis komistas ja muhelema hakkas.

Lisaks ajakohastele ääremärkustele pakub äratundmisrõõmu Pythoni muutumatuna püsinud eneseiroonia ja kartmatus end lolliks teha. Nii et tegu pole kaugeltki lavale vahtimiseks veetud fossiilidega. Muidugi on tegu eelkõige tänuavaldusega fännidele ja vaevalt, et keegi selle etenduse pärast pythoneid avastaks, pigem ikka vastupidi. Publik saalis tuleb taaskohtuma vanade sõpradega - enamus sketše, laule ja dialooge tuntakse ära juba avalausete või rekvisiitide järgi ning tervitatakse ennetava naeruga. 

Pythonite laialimineku ja taasühinemise vahele mahub kümmekond põlvkonda, kel puudus võimalus neid laval näha. Ent need 10 etendust annavad kokku 150 000 inimesele võimaluse öelda "ma olin siin", nägin pythoneid live´is, tegin neist nutitelefoniga pilti, olin nende kaasaegne. Ja see on kena - legend elab reliikviate toel edasi.

"Алые паруса" / "Punased purjed" (1961)

Üks ilus muinasjutuline melodraama - päike alati loojub, viiul alati nutab ja tegelased paiknevad alati misanstseenides. Lugu ise pärineb vene kirjanik Aleksandr Grini sulest (fantastiline, romantiline looming - meenutab mõneti Gailitit. Mõlemil ka armastus veidrate nimede ja kinnisideeliste tegelaste vastu). Režissööriks teine Aleksandr, Ptushko, kes samuti romantik, fantasöör ja muinasjuttude sõber. Naispeaosas teeb oma kinodebüüdi 16-aastane kaunitar Anastassia Vertinskaja (vt ka "Amfiibinimene" (1961) ning "Meister ja Margarita" (1994) ) - üks nõukogude kino superstaar ja Nikita Mihhalkovi kauaaegne abikaasa. Meremehest printsi rollis Vassili Lanovoi. Tema kuulsusest Suurel Kodumaal ja rollidest kinolinal on täitsa ülevaatlikult kirjutanud Vaapo Vaher Sirbis . Muide, eelmises postituses "Triibulisest reisist" oli ta ultramoodsate prillidega suvitaja Odessa rannaliival.

Assol elab oma meremehest isaga majakeses mere ääres. Isa meisterdab mänguasju, Assol käib neid linnas sandikopikate eest müümas. Külaelanikud peavad Assoli ja tema isa poolhulludeks ja natuke nõidadekski. Ühel heal päeval kohtab ta aga veidrat vanameest, kes ennustab, et Assolile tuleb punaste purjede all järele kaunis prints, kes ta kaugele-kaugele ära viib. Assol jääb pikisilmi ootama.

Prints võitleb senikaua oma õilsa päritolu ahelate vastu, loobub kuningriigist ja läheb inkognito laevale tööle. Andekast noormehest saab peagi "Saladuse" nimelise aluse kapten ning oma eksirännakutel mööda maailma meresid jõuab ta kord väikelinna sadamasse, kus kohtab kaunist Assoli ja kuuleb lugu tema fantastilisest ennustusest.

Tänapäeval on "Punased purjed" ka suure koolilõpetajate auks korraldatava peo nimetus, mis 1960ndatel alguse saanud traditsiooni järgi Piiteris igal aastal ühel valgeimal juuniööl aset leiab. Sattusin sel aastal täitsa juhuslikult neid "Punase purje" pidustusi nägema - nitševo - Paleeväljakul kestsid pool päeva kontserdid, Nevski prospekt oli liikluseks suletud ning täis keset autoteed siiberdavaid jalakäijaid, kõikmõeldavais kohtades rippusid punapurjelise laeva kujutised ning loomulikult olid üle linna kokku voolanud õhetavad koolilõpetajad. Kogu asi päädis kesköö paiku muinasjutulise tulevärgiga Neeval, mis Ptushkolegi rõõmupisara silma oleks toonud. 

Uurisin järele, mis seos sel peol ja filmil siis ikkagi on. Venekeelne vikipeedia märgib "ideologija prazdnika" sektsioonis, et "Punaste purjede" deviisiks on "Venemaa - võimaluste maa", eesmärgiga toonitada noortele koolilõpetajatele, andekale uuele põlvkonnale nii Peterburi linna kui kogu riigi poolt seatud ootusi ja lootusi. Vot tak. Nagu Gray filmi lõpus teatab: "Unistuste teostamine on me oma kätes."

Ühtteist veel filmi taustast. Suur osa kaunitest maastikuvõtetest, mida Ptushko meile nii heldelt näitab, on üles võetud Krimmis - Koktebelis, Jaltal, Alupkas. Osalt veel merelinnades Bakuus ja Pitsundas.

Raamatuga võrreldes on tegelaste motiveeritust muudetud poliitilisemaks - Gray osaleb revolutsioonilises liikumises; raamatus ostab prints oma esimese laeva emalt saadud rahaga, filmis töötab end ise üles jms. Lisaks on tegevust paigutatud enam minevikku - visuaali järgi otsustades kuskile 19. saj keskele - samas kui raamatus leiduvate viidete poolest on tegu kaasajaga, 20. saj algusega ("Punased purjed" ilmus esmakordselt 1923. a). Aga eks iga laps läheb oma ema nägu.

"Полосатый рейс" / "Triibuline reis" (1961)

Tere, August. Võtsin vaadata filmi "Triibuline reis". Eelkõige seepärast, et stsenaristiks oli suur nõukogude marinist ja meremees Viktor Konetski. 

Konetski proosa on ohtrate autobiograafiliste sugemetega, õrn ja lüüriline, tihti filosoofiline ja eskapistlik. Jutustusest "Kookosesaar": "Blokaadipäevil, külmast kangestunud linnas lugesin ma pommivarjendis punaste kaantega ajakirja "Seiklusjuttude maailm". Lugusid nendest ajakirjadest mäletan ma paremini kui blokaadi. Võib-olla sellepärast, et blokaadi meenutada ma ei armasta." 

Nõukogude argireaalsus moodustab küll Konetski novellide taustsüsteemi, kuid kõik vihjed sellele tunduvad pigem tahtmatute meenutustena kaugelasuvast maailmast, mingist teisest elust: "Tõsi küll, lapsepõlves omandatud jalakate ja paplite otsas turnimise võtted meenuvad erakordselt selgesti ja aitavad ronida ülespoole mööda palmi karedat, konarlikku tüve./.../Et vanatühi võtaks seda nuga, mille ma olin ostnud petrooleumiputkast Petrogradi poolel. Nuga oli lootusetult rooste läinud pärast esimest suplust soolases veel. Ning ma polnud seda Kookosesaarele kaasa võtnud."

Sellisena erineb Konetski tublisti nii "Peterburi autoritest", kelle kirjandusliku traditsiooniga tal vähe pistmist on, kui ka tubli nõukogude kirjaniku kuvandist, sest see teda lihtsalt ei huvita - tema pilk on kehtivast korrast avaram ja pigem sisemusse suunatud. Niisiis, oma aja kohta huvitav autor, keda tasub taasavastada.

Ehkki juba sistututvustuse ja näitlejatevaliku poolest paistis "Triibuline reis" ühe keskmise nõukogude jandikomöödiana, oli pettumine siiski suur, sest üldiselt oli tegu lihtsalt igava filmiga, mida ei päästnud ka loomade imetrikid ega Jevgeni Leonovi kohtlane naeratus.

Leonov mängib puhvetipidaja Zhuleikinit, kes mängib kogenud tiigridressööri, et naasta koju kaugelt lõunamaalt. Laeval antakse tema hoole alla 12 tiigrit-lõvi, keda ta toitma ja kasima peab. Kohaliku kingitusena antakse laevale kaasa ka pahatahtlik pärdik, kes kõiksugu tempe korda saadab ja segadust külvab. Lõpuks laseb ta kaslased laevale lahti ning mõõkhambulised tiigrid hakkavad terroriseerima nii laeva meeskonda kui Odessa suvitajaid, alludes vaid võluva blondiini Marianna hurjutustele. Lõpuks tulebki välja, et senine autoriteet Zhuleikin on tegelikult petis ja kergemeelseks peetud Mariannast on ka millekski kasulik.

Selleski loos on oma tõetera sees. Kord oli Konetski seilanud laeval, mis toimetas Wrangli saarelt Murmanskisse kolme karu, kohaliku tsirkuse jaoks. Üks neist oli kah kuidagi plehku pannud ja laeva meeskonda hirmutanud. Siit siis üks algtõuge. 

Teiseks tõukeks oli Hruštšov, kes Etioopia valitsejaga tsirkuses käis. Esines kaunis tiigritaltsutaja Margarita Nazarova, kes poistele niivõrd sügava mulje jättis, et Hruštšov heldis pisarateni ja käskis imelisele naisele kinolinalgi koht leida. Kinostuudiod üle riigi alustasid tööd sobiva stsenaariumi leidmiseks. Üks dramaturg paigutas tiigrid kommunaalkorterisse, teine hakkas jutustama kolhoosist, mis on nii jõukas, et avab oma loomaaia. Ei sobinud üks ega teine. Siis ujus kohale Konetski oma looga laeval möllavatest loomadest. See sobis.

 Ei teagi, mis selle filmi juures rohkem häiris - viletsavõitu teostus, loogika puudumine või pidev tolatamine, kuid igav oli vaadata. Poolteisetunnisest vaatamisajast umbes poole moodustas lihtsalt tiigrite laeval ringi möllamine, tagaajamismontaaži, benny hill´ilike kiirenduste, grimassitamiste ja toidusõjaga. Nii loomade kui inimeste käitumine oli pehmelt öeldes ebaratsionaalne (nt tiigrite hoidmine absoluutselt lukustamata puurides, kust nad pärdiku sekkumisetagi välju oleksid saanud jalutada). Mõned trikid olid ju täitsa vahvad, kuid liiga palju oli lihtsalt slapstick´i ning viletsaid eriefekte (iga kord kui ahvike uksi v puure avas, näidati lähiplaanis lihtsalt kingaviksiga kokku määritud inimese kätt; lähiplaanid tiigri käppadest ja sabadest olid nukkudega välja mängitud jne). 

Võibolla nõukogude ajal meelitas see tõesti kinodesse hulganisti naerust võdisevaid karvamütse, kuid praegu jääb madrusesärgis klounidest, jõu-ja ilunumbritest ning dresseeritud loomade märulist väheseks, et inimesi toolile naelutada ja naerutada.