"Trade Tattoo" (1937)

Len Lye oli oma kaasajast samavõrd ees kui 60ndate ulmefilmid. Sündinud Uus-Meremaal, pikalt Samoas ja Austraalias ringi reisinud ning aborigeenide hõimuelugi elanud Lye saadeti lõpuks koloniaalvalitsuse poolt minema. Sellesama põliskogukonnas elamise pärast. Katlakütjana laeval töötades purjetas mees Inglismaale, kus sai tööd Londoni GPO (General Post Office) filmiosakonnas (jah, postkontoril oli oma filmiosakond - mõelgem selle peale veidike). Seesama osakond palus Lye´l teha teavitusfilmi, et inimesed õigeaegselt oma pakke ja kirju postitasid. Little did they know, et Lye on filmipioneer ja tulevane kineetikakunstnik, keda huvitab eelkõige liikumise keel ning loominguline vabadus.

Tulemuseks oligi siis "Trade Tattoo", samavõrd teavitusfilm kui muusikavideo kui eksperimentaalanimatsioon. Lye kasutas nimelt ohtralt otse filmilindile maalimise või kraapimise tehnikat, miksides seda dokumentaalsete arhiivikaadritega. Kõik on polüneesia traditsioonilise kunsti mõjudega ohtralt üle valatud - nii erksavärvilised abstraktsed mustrid, mis ekraanil virvendavad kui rütmiline muusika, mis filmi saadab. Aegajalt vilksatab sõnahaaval ka sõnum "You must post early to keep in rhythm". Väga intensiivne, omamoodi psühhdeelne ja muusikaline film.

Lye filmidest tasuks kindlasti vaadata veel 1950ndatel valminud filmi "Free radicals", mis võtab kokku tema kogemuse elust hõimus. See jäi tema eelviimaseks filmiks, pärast seda keskendus Lye kineetiliste skulptuuride loomisele ning mõningatele kunstiteoreetilistele kirjutistele ja sõnavõttudele, mis eelkõige tegelesid liikumise kujutamisega erinevates meediumides.

Lye loomingut on raske mõne voolu või isegi tehnika alla liigitada. Filmilooja, animaatori ja skultptorina avaldas ta mõju väga erinevate valdkondade arengule, jäädes ise nende kõigi piirimaile.

 Ning Len Lye ise - särav ja ekstravagantne mees.

"ACCA" / "ASSA" (1987)

Üldiselt on heaks filmiks vaja head lugu. Kui mitte seda, siis omamoodi ilu, terviklikkust, mis tuleb autori nägemusest. Kõik muu pudi-padi tuleb sinna hiljem juurde. "Assa" lugu on üsna triviaalne, armukolmnurk talvises Jaltas, veidi ka krimifilmi motiive ja mafioosodega sehkendamist. Eksperimenteerivat operaatoritööd ning nõukogude filmitehnika plasse värvegi saab vaevalt ilusaks nimetada. Kuid just materiaalne ja muusikaline keskkond, kuhu tegevustik on asetatud, loovad siin filmi. "Assa" tõi suurele ekraanile toonased Nõukogude Liidu subkultuurid ning mängis oma publikule rokklugusid, mis peagi klassikaks said. Nii et mõneti äraspidine film. Väga kunstipärane kah, kuid ei mõju sealjuures kunstlikult, vaid loomulikult ja mänguliselt, mis sobib hästi kokku peategelaste elulaadiga.

Lugu räägib Alikast, kes elab koos vanaldase mafiooso Krõmoviga, kes kääbusnäitlejatega mingeid hämaraid asju ajab. Krõmov on Alika ülalpidaja ja armuke. Seda päevani, kui Alika kohtub Banananiga, kes sõpradega Jaltas bändi teeb ning kõikvõimalikes kunstivaldkondades kätt proovib. Kui Krõmov rahutuks hakkab muutuma, pole tegu vaid kahe konkurendi vahelise mõõduvõtmisega, vaid erinevate põlvkondade ja maailmavaadete kohtumisega.

Omaette lugu on filmi nimetusega. Algul hakati teost tegema nime all "Здравствуй, мальчик Бананан!", millist nime kannab ka filmi avalugu. Protsessi käigus pakkus aga peaosa mänginud Sergei Bugajev välja nimetuse "Assa". Erinevatel aegadel on ta andnud sellele erinevaid nimetusi. Üks neist kõlab kohe filmi alguses tegelaste endi suust - nimelt olevat "Assa!" hüüatanud Noa, kui ta uputuse järel lõpuks maad silmas. Teine versioon on, et tegu on austusavaldusega filmi režissöörile - Autor Solovjov Sergei Aleksandrovitš. Käesoleval aastal väitis aga Sergei Bugajev, et tegu on hoopis lühendiga "Massandra" veinist, mida võtete ajal Jaltas ohtralt pruugiti.

Mis neid "Assa" uusi noori siis iseloomustab? Nagu enamus tänapäevaseid subkultuure, on nemadki mõneti tarbimisele orienteeritud - stseenides on olulisel kohal kõikvõimalikud tehnilised vidinad (pleier, videokaamera, föön jmt). Teiseks Läänele orienteeritus, mis toonase ametliku ideoloogiaga vastuollu sattus. Kõige silmatorkavamalt avaldub see ehk sõnavaras, kus leidub palju anglitsisme. Nende seletamiseks jooksevad kohati üle ekraani lühikesed sõnaraamatud. Ennekõike mõjutab nende elu aga muusika. Toonastest Lääne bändidest inspireeritud jõuline rokk, kuid suurema rõhuasetusega laulutekstidel, mis on tihedad ja sisukad. Kõlavad Boris Grebenšikov Akvariumiga, Bravo ja Kino. Viktor Tsoi teeb filmi lõpus ka lühikese kameo, kus ta kultuurimaja töötajad pikalt saadab ja läheb staadionile muutust nõudma (lugu "Hotšu peremen"). 

Niisiis, hea muusika, head näitlejatööd, mässuline film omal ajal ja kultusfilm tänapäeval. Mõningase eklektilisuse (eriti esimeses osas) ning igavavõitu Krõmovi Tsarskoje Selo flashback´ide peale võib silma kinni pigistada. Kuid muidu tasub küll mõlemad lahti hoida ja film ära vaadata.

Kes lisa tahab, võtku vaadata ka Solovjovi filmid "Чёрная роза — эмблема печали, красная роза — эмблема любви" (1989) ja "Дом под звёздным небом" (1991), mis koos "Assaga" ühe triloogia moodustavad. Lood ja tegelased on küll igal filmil erinevad.

"Kuldne linn" Akvariumi esituses. 

Põhineb vene rahvalaulul.

Üks ilusamaid kohti filmis.

"Выкрутасы" / "Petised" (2011)

Kui vaadata tänapäeva vene kino peavoolu filme, mis meiegi tele- ja kinolevisse ning DVD müügilettidele jõuavad, on enamasti tegu kas palaganlike komöödiate või eriefektidest kubisevate action-filmidega. Enamusel neist on taga tohutu rahastus (kas siis riigi või sponsorite poolt, viimasel juhul on filmis silmatorkavalt palju teravustatud ja esiplaanile seatud kaubamärke), mis lubab segada vene toretsevat esteetikat Hollywoodi traditsioonidega.
Erandiks pole seegi film, mis pakub turvalist meelelahutust keskmise vaataja maitsele. Lisaks kõlavad nimed Konstantin Habenski, Milla Jovovich ning Sergei Garmaš, kes on küll andekad näitlejad, kuid siin oma oskusi vaid minimaalselt demonstreerida saavad. Tegelaskujud filmis on üldjuhul grotesksed ja üheplaanilised, jäädes oma liistude juurde algusest lõpuni.

Lugu räägib kauni moskvalanna ning väikelinna Paltšiki kooliõpetaja armastusest, mis pealinnas alguse saab. Mees naaseb veel koju, et viimased asjad jutti ajada ning siis pulma tõtatata, kuid just enne rongile astumist määratakse ta suure segaduse käigus kohaliku  noorte (kuni 12-aastaste) jalgpallikomando treeneriks. Alustuseks peab mees võistkonna kokku ajama. Raudteejaamast leiab ta mõned uulitsapoisid, kes pisukese feimi eest on nõus palli taguma küll. Mees loodab, et eeltreeninguta poisid kaotavad, kuid karm elu on lapsed sitketeks muutunud ning pulmapidu lükkub edasi sedamööda, kuidas poisid arvestustabelis tõusevad. Iga uus päev toob kaasa uusi valesid ootavale pruudile ning ohtlikke lähenemiskatseid tema noorusarmastuselt.

Küsimusi tekitas Habenski tegelaskuju, peategelane Kolotilov, kes ootamatus situatsioonis pea kaotab ning Moskva meeskonna peatreeneri reeturlike soovituste ning omaenda ebakindluse tõttu ridamisi halbu valikuid teeb. Tahtmata algul oma meeskonda juhtida, sunnib ta lapsi öötööle, söödab neile ravimeid sisse ning lukustab igasugu konkudesse. Kui ta sabotaaži lõpuks üles tunnistab ja lubab mitte enam niimoodi teha, on kõik jube rõõmsad ja tulevad teda kallistama. What? Sisuliselt on tema "headus" ju selles, et ta lubas mitte enam kaabakana käituda. Ning treeneriülesannete täitmise osa jääb samuti ebamäraseks. Enamuse filmist kügeleb ta astrikimbuga pingil ning vaatab kella, et ikka Moskva rongile jõuda.

Filmi oli liiga palju kõiksugu tilulilu sisse topitud, seda eriti jalgapallimängude puhul, mis oma pidevalt vahelduvate aeglustuste ja kiirenduste, ootamatute kaameranurkade ning võimatult painduvate kehadega meenutas pigem stseene "Matrixist". Kogu selle silmailu rahastamiseks oli sisse pistetud ka  tootereklaami ning ükski arvuti-, mobiili- või automark ei jäänud vaataja eest saladuseks.
Kõigile puudustele vaatamata on see film, mida hilisõhtul või muu tegevuse taustaks võib vaadata küll, kui targemat teha pole ning oma kõvaketast või DVD-mängijat käepärast pole. Turvaline üllatustevaba vaatamine positiivse lõpu ja kenade tegelastega. Milla laulab ühe täitsa ilusa laulu ka.

"Мой ласковый и нежный зверь" / "Mu hell ja õrn metsloom" (1978)

Dekadentliku hõnguga melodraama "Mu hell ja õrn metsloom" on suurepärane film, mida vihmase sügisilmaga vaadata. Tegevus toimub lagunevas mõisas, rohtukasvanud marmorkujude ning vaesunud mõisnike keskel. Üks ilusamaid Tšehhovi ekraniseeringuid (aluseks jutustus "Draama jahil" ("Drama na ohote")). Kui enamasti seostuvad melodraamaga paisutatud tunded ja kitšid kostüümid, siis see film esindab žanri koorekihti. Melos on kreeka keeli muusika ning ilusat muusikat ja pildilist poeesiat siia jagub. Muusika eest hoolitseb Jevgeni Dog, kelle valss siiani vene pulmapidusid kummitab ning kaadrid on täis sümmeetriat, värvi- ja esemesümboolikat.

Nagu öeldud, tegevus toimub ühes maamõisas, kuhu on tervist kosutama tulnud krahv Karnejev. Talle tuleb külla kohtu-uurijast sõber Kamõšev (Oleg Jankovski), naise vend Kalidis ning naabruses elutseb Urbenini-nimeline härrasmees. Kogu see tore seltskond armub metsavahi 19-aastasesse tütresse Olgasse. Peale Kalidise, keda paistab huvitavat vaid korralik kõhutäis.

Esmapilgul vaba ning loomuliku kaunitarina näiv Olga osutub aga kaalutlevaks ning edevavõitu tütarlapseks, kes meeste tunded ja kannatuse põhjalikult proovile paneb.

Oleg Jankovski Kamõševina on filmi kandev ja meeldejäävaim tegelaskuju. Jankovski on ekraanil üsna hillitsetud, kuid laseb seda enam aimata oma sisemist pinget, mis võib väljenduda mõne juhusliku žesti või pilguga. Ka Kirill Lavrov elunautijast mõisnikuna on vahva, kuid pigem humoorikas tegelane.

"Mu hell ja õrn metsloom" toob mitmeti meelde mõni aasta hilisema Rjazanovi "Julma romansi". Mõlema keskmes on kaunis, kuid kitsikuses naine, kes saab oma unistusi teostada vaid läbi meeste ning muu valiku puudusel jääb paratamatult ohvripositsioonile.

Filmi tegelased näivad lähtuvat õigeusule omasest arusaamast, et vaid kannatus puhastab patust ning võib ülendada hinge. Kõik siin loos kannatavad: Olga, kes abiellub ühe mehega, keda ta ei armasta ning saab teise armukeseks. Karnejev, kelle tervis on läbi, kuid kes ikka joob nagu loom. Vastuarmastuseta jääv Urbinin. Ning Kamõšev, kes armastatud naist kuidagi kätte ei saa. 

Rohkest spliinist hoolimata on tegu suurejoonelise filmiga, milles võib detailirohkelt näha, kuidas vene aadlik mustlastega pidu pidas või jahil käis. Teos täis igatsust ühe suurema ja glamuursema, kuid alatiseks kadunud Venemaa järele.

"Самая обаятельная и привлекательная" / "Kõige võluvam ja kütkestavam" (1985)

Üks kena nõukogude romkomm aegumatute ja veidi aegunud naljadega ning paari sentimentaalse laulukesega. Pakub mõtisklusi naise ideaalist ja kohast ühiskonnas. Omal ajal oli film kohutavalt edukas, kogudes 44,9 miljonit vaatajat. 

Peaosas nõukogude kinotäht Irina Muravjova, kes filmis "Moskva pisaraid ei usu" (1979) sõbrannat meeste võlumises juhendas. Siin on ta ise õpilase osas, kuid probleemid on samad.

Nadja Kljujeva (Irina Muravjova) on joonestaja, kes otsustab, et on aeg mehele saada. Selleks pöördub ta sõbrantsi Susanna poole, kes on meeste kütkestamisest teinud teaduse. Kompuuter mõtleb perfokaartidega välja ideaalse kosilase. Autotreeninguga sisendatakse endale enesekindlust. Selga pannakse 80ndate tippmood (importteksased, -kleidid ja kübarad). Tööle küpsetatakse pirukaid.

Algul ei taha Nadja väljavalitu, melomaanist Volodja talle kuidagi tähelepanu pöörata. Küll aga püüavad naise pingutused mitmete teiste töökaaslaste huvi. Järgneb piinlike situatsioonide, vääritimõistmiste ning kohmakate poolehoiuavalduste seeria. Viimasteks nii kodused õunad, punased nelgid kui kvaliteetsed tšehhi kustukummid.

Film on hea. Nii kaasaja kujutamise kui näitlejatööde poolest. Lisaks meeldejäävad dialoogid, millest mitmed laused omal ajal käibesse läksid, ning sümpaatsed tegelaskujud.

Lõpetuseks üks absurdikas  "armeenia raadio anekdoot" ka, mis selles filmis kõlas:

-Toas on kolm kassi, kaks neist lähevad välja. Mitu kassi tuppa jääb?

-...

-Kaks. Üks neist tuli tagasi.

 Punase žiguliga töökoha ees kaapekat tehes tõmbab ikka tähelepanu.

Mõned Nadja kosilased.

"8x8: A Chess Sonata in 8 Movements" / "8x8: Malesonaat 8 liikumises" (1957)

Enam kui tunnijagu keskealiste sürrealistide koduvideosid 50ndatest. Osalejate line-up on muidugi muljetavaldav - oma käe on külge pannud pea kõik sõjaaegadel USAsse emigreerunud nimekad sürrealistid-dadaistid. Lisaks üldrežissööridele Hans Richterile ja Jean Cocteaule näeb siin veel perekond Ernsti, Calderi, Jean Arpi, Marcel Duchampi, Yves Tanguy ja Man Ray nägusid või kätetööd. Aga, aga... asi on lootusetult aegunud ning kaootilist tralli pole enam kunsti- ega sürri filmina eriti põnev vaadata.

See on sürrealism. Siin ei ole süžeed.

 Aga nagu nimest võib arvata, on film jaotatud 8 iseseisvasse ossa - erinevate kunstnike poolt kirjutatud, lavastatud, näideldud. Mõned nõrgemad, mõned põnevamad. Ühiseks nimetajaks malesümboolika, mitmel pool esineb ka alateadvuse lemmikkujundit - voolavat vett. Kõige igavamad on jupid, kus malenditeks maskeerunud sürralistid kostüümiteatrit teevad. Aga näiteks Alexander Calder oma liikuvaid vigureid ehitamas või episood, kus mees ei saanud malemängus käiku teha, sest teda painas kinnisidee riidenagist olid päris vahvad.

Siin-seal oli ka eriefekte, nt animatsiooni ja filmi tagurpidi mängimist, kus asjad ise üles hüppasid ja lömmis purgid peale astudes terveks said jms, sürri.

Kunstiajaloolisest huvist võib vaadata, kuid nii Hans Richteril kui Jean Cocteaul on paremaid filme. Sürrealismi vana kaardiväe relvadeks jäävad ikkagi pintslid, lõuendid, metall ja muu säärane käegakatsutav.

Alexander Calder oma kineetiliste vigurite keskel.

See sümpaatne vanahärra on Max Ernst.

 Nagu Richter ise ütles, kohtub siin Carroll Freudiga.

"Forbidden Zone" / "Keelatud tsoon" (1982)

Ei mäletagi, millal üks film niimoodi korraga vaimustust ja vastikust tekitas, kui see sürrealistlik fantaasia. Kui kõige kujundusse puutuva ning laulunumbrite eest annaksin rõõmuga täispunktid, siis peamiselt söömise, seksi ja sittumise ümber keerlevast grotesksest fantaasiamaailmast on hoopis raskem midagi arvata. Kui see poleks nii peenelt läbimõeldud, võiks seda pidada ülimalt halvaks filmiks, aga asja terviklikkus, originaalsus ja kena kunstiline tase väidab vastupidist. Pigem on tegu lärmaka püüdega vaatajat šokeerida, liikudes hea ja halva maitse piiril ning seda julgelt ületades.

Richard Elfmani muusikal jutustab loo Herculese peretütrest Frenchyst, kes leiab maja keldrist salapärase ukse, mis viib kuuendasse dimensiooni. Kuuenda dimensiooni kuningas Fausto armub temasse ning järgneb sündmuste ahel, kus teised Herculese pereliikmed püüavad Frenchyt päästa, armukade kuuenda dimensiooni kuninganna Doris teda hävitada, kuningas Fausto teda endale võita, endine kuninganna võimule naasta ning Konn, kuninganna parem käsi, naist saada.

"Keelatud tsooni" kondikavaks on muusikalised numbrid, kogu lugu kuuendast dimensioonist lisati asjale hiljem, et mingi terviklik süžee moodustuks. Üldse tundub filmi arengus olevat mõndagi juhuslikku. Alates Richard Elfmani probleemidest rahastuse saamisega, kuni selle mustvalge iluni. Nimelt oli alguses plaanis filmilindid käsitsi värvida, hiljem sellest loobuti ning ehkki 2008. a avaldati tõesti ka värviline versioon, on mustvalge originaal isegi kenam vaadata. Näeb välja nagu bläkkboksi telelavastus.

Mõnus friigifilm - vaadake-kuulake!