Wednesday, November 30, 2011

"Sedmikrásky" / "Karikakrad" (1966)

Hipiajastu eksperimentaalkino  Tšehhoslovakkiast. Režissöör Věra Chytilová peetakse üheks Tšehhi uue laine (60ndate innovaatiliste režissööride-stsenaristide koondnimetus, ehkki maailmavaateliselt võis neil vähe ühist olla. Sinna kuuluvad nt: Miloš Forman, Ivan Passer, Jaroslav Papoušek, Antonín Máša jmt) ja moodsa sürrealistlikku kino esindajaks. "Karikakrad" ongi selline sürreaalne teos, mis eksperimenteerib erinevate filmitehnikatega, mängib helide ja kollaažide montaažiga.
Lugu ise on väga lihtne: kaks teismelist tüdrukut, mõlemal nimeks Marie, otsustavad, et kuna maailm omadega nagunii hukka on läinud, pole millelgi tähtsust ja nad võivad teha, mida iganes  soovivad. Algabki üks suur lust ja eneseületamine.
Ehkki visuaalselt film justkui manifesteeriks 60ndate vabameelsust ja hipiromantikat, on ta siiski "hoiatuslugu", mõistes hukka enesehävitusliku nihilismi ning elupõletamise.
Film on tehtud riiklikult sponsoreeritud silmistuudios, valminud kõigest paar aastat enne Praha kevadet. Film sai võimude hukkamõistu osaliseks kui "ebamoraalne" ja "pillav" ning režissööril keelati oma kodumaal töötada 1975. aastani.
Marie (Ivana Karbanová) ja Marie (Jitka Cerhová).

Filmi avakaadrid kujutavad vaheldumisi hammasrataste liikumist ja plahvatusi - töö ja sõda, sotsialistliku bloki telg. Loovad ja purustavad jõud, mis on segunenud filmi kangelannadeski. Seda võib pidada ka feministlikuks filmiks, sest ehkki alaliselt minikleitides ja meigitud, on Maried väga mehelikud ja suure destruktiivse jõuga. Luues samas alati oma hävitustöö käigus midagi uut ja pidevalt taasleiutades ennast.
Film kasutab rikast sümbolismi ning audiovisuaalset materjali, alates charliechaplinikust slapstick-huumorist, robotlikust automatismist kuni vikerkaarevärvilise psühhedeeliani. Seda võib vaadata väike laps ja naerda plikade trikkide üle, kuid seda võib tõlgendada ka kümnetes kontekstides, olenevalt vaataja taustast.
Lõpetuseks andkem sõna režissöör Věra Chytilová´le, kes 1975. a kirjas "seltsimees presidendile" kirjutas:
"Daisies" was a morality play showing how evil does not necessarily manifest itself in an orgy of destruction caused by the war, that its roots may lie concealed in the malicious pranks of everyday life. I chose as my heroines two young girls because it is at this age that one most wants to fulfill oneself and, if left to one's own devices, his or her need to create can easily turn into its very opposite."

Czech it out !

Tuesday, November 29, 2011

"Lásky jedné plavovlásky" / "Blondiini armastus" (1965)

Kes meist ei armastaks Milos Formani? Paistab, et teda armastati juba 1960ndatel kui 1967.a esitati režissööri teine mängufilm "Blondiini armastus" Tšehhoslovakkia poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Praeguseks on Forman režissööritöö eest võitnud 2 kuldmehikest - "Amadeuse" ja "Kes lendas üle käopesa" eest. 
Kuid see on juba teine Forman, keda siinses filmis alles aimata võib. Olemas on juba soe suhtumine inimesesse, tema eripärade ja pisikeste psühholoogiliste nüansside märkamine. Forman eelistas siin töötada "inimestega tänavalt", keda ta mingi nipiga suutis unustama panna kaamera kohalolu või kasutada nende kohmetust filmi huvides ära.
Film jutustab meile noore tüdruku Andula esimesest tõsisemast armumisest ja eneseotsingutest sotsialistliku ühiskonna viljastavates tingimustes. See ei ole poliitiline film, ehkki võib leida satiiri toonase elu ametlike ideaalide ja tegelikkuse pihta ning eredalt tuleb esile toonase moraali mitmetasandilisus. Ent peamiselt on see siiski üksikisiku arengulugu.
Väikeses Tšehhi linnas napib mehi. Nagu statistika teab, on seal tüdrukuid koguni 16 ühe mehe kohta. Tehaseülem teeb ettepaneku suunata linna mõned sõjaväeosad, et tehasetöötajaid elavdada ja veidi vaheldust pakkuda. Saadetakse aga reservväed, mis koosnevad peamiselt keskealistest ja vanematest härrastest. Kultuurimajas korraldatakse siis pidu, kus Andula kohtab Mildat, noort Praha pianisti. Varsti pärast koosveedetud ööd  otsustab Andula oma kohvri pakkida ja noormehe Prahast üles otsida. Kohtub aga esmalt tema vanematega, kelle vastuvõtt on pehmelt öeldes jahe.
See on selline veidi melanhoolne tragikomöödia, kus on mõnus muusika (60ndate Tšehhi pop nt) ja taaskord väga ilus kaameratöö. Sattusin vaatama üht päris hea kvaliteediga versiooni ka, mis laskis kõiki selle mustvalge filmi finesse nautida. Tegu on ka ajas ja ruumis väga selgelt positsioneeritud filmiga, igast kaadrist ja vahetatud repliigist õhkub äratundmist, et tegu on sotsialistliku Ida-Euroopa argipäevaga. Kinoajalooliselt on tegu 60ndatel Tšehhoslovakkias pead tõstnud uue lainega, mis kinolinale mitmeid senisest julgemaid pilte ja sõnu tõi.
Mõned naised on ümarad, nagu kitarr.
Aga sina... oled ka nagu kitarr, aga selline, 
mille on loonud Picasso.


Monday, November 28, 2011

"Panna a netvor" / "Kaunitar ja koletis" (1978)

Nagu lubatud, vaatan-tutvustan sel nädalal siis vana hea Tšehhoslovakkia filme. Valik on suhteliselt juhuslik, sest seda, mille hulgast valida, on palju. Põhineb siiski eelkõige isiklikel maitse-eelistustel ja soovitustel targematelt inimestelt. Alustasin aga ühe täiskasvanutele mõeldud muinasjutufilmiga "Kaunitar ja koletis" (1978, R: Juraj Herz), mis võib vabalt olla kõige ilusam selle filmi versioon üldse. 
Disney helgust siin taga otsida ei tasu. Juba esimesed kaadrid toovad meid Ida-Euroopa süngete metsade keskele ja näitavad talupoegade rasket elu. Kaunitar Julie (Zdena Studenkova) isa on vaesunud kaupmees, kes sooviks näha oma tütreid õnnelikult abieluranda purjetamas (Juliel on ka kaks kurja võõrasõde). Et veidi raha teenida, rändab ta müütama Julie´ emast maalitud portreed. Satub aga öömajale kummalisse mahajäetud lossi, kust hommikul leiab portree asemel kuhjakese väärisesemeid. Tänulik vanahärra asutab end lahkuma, kuid otsustab Julie´le veel roosiõie kaasa noppida. Ilmub kuri Koletis, kes seab ta ultimaatumi ette "sinu või su tütre elu" ja hea südamega Julie comes to rescue. Edasist teavad juba kõik.
Kui mäletate, siis Koletis elas sellises nõiutud lossis, kus esemed olid kõik elus. Siin on aga mängufilmi ja selle valmimisajastu eripärasustest tulenevalt kasutatud peamiselt tugevat grimmi, ehk siis lühtrid, kamin ja muu kasulik on enamasti metalliläikelised pisikesed vanamehed, kes üsna hirmsad välja näevad ja nende esemete hingi kujutavad. Maagiat on siin filmis üldse palju. Üks kommentaator imdb-s võttis selle toimimise põhimõtted filmis kenasti kokku, nii et isegi tsiteeriks siin: "Magic, in this movie, is dependent on two things: the worth of the object to be transformed and how much the magic-maker/receiver deserves that object. /.../ The Beast is made human due to the same general principles of this magic. He works toward deserving happiness. Julie is an active agent, but he is (as Michelangelo said) the marble and the sculptor--the substance, and the worker of that substance."
Ent jah, nagu öeldud, siis arvatavasti film päris pisikesele publikule on natuke liiga tume. Selline mõnus gootiõhustik lehvib seal ringi. Loss on parajalt räämas, taustamuusika on vastavalt vajadusele ilus-õrn või siis oreli kõrgeimatesse nootidesse tungiv, lõhnates enamasti kopituse ja kõdu järele. Koletis ise on ka poollind, poolmees, poolloom ja tõeliselt traagiline tegelane, mitte selline heasüdamlik mõmmik nagu Disneyl. Detailid on hoolikalt valitud ja paigutatud, koreograafia viimistletud ja peaosade näitlejatööd meisterlikud.
Ja seda ka veel, et Jelena rääkis meile sellises huvitavas loengus nagu "kunstisemiootika" ka täna kaunitari ja koletise loost, sidudes selle eelajalooliste tootemlikke riitustega, kus kaunis daam paaritus tootemloomaga ning sündis eriliste võimetega imelaps. ("Totemic mind was more evolutionary oriented. Relations between animals´ and people´s worlds were more close." - E.G.)
Ent eks tõlgendusi ole mitmeid. Samahästi võib filmis näha oma aja poliitika peegeldust - vaesunud kaupmees, nõiutud prints ning kasuahnete õdede naeruvääristamine sobivad ju igati kommunistliku diskursusega.
...lasen lastel end sööta
ja pärast söön lapsed
et ei ole päris kehv lind...
(Chalice "Lindmees")



Sunday, November 27, 2011

"Time Piece" / "Aja pala" (1965)

Jim Henson jookseb. Jim Henson kõnnib. Jim Henson hüppab. Jim Henson värvib elevanti roosaks. Jim Henson joob. Jim Henson sööb. Jim Henson suudleb. Jim Henson lippab smokingus üle põllu. Jim Henson vajutab nuppu. Ja nii edasi. Tegu on mupeti-mehe eksperimentaalse lühifilmiga (režissöör, stsenarist, produtsent, näitleja ühes isikus), mis 1965. a kandideeris ka Oscarile ja jooksis 18 kuud jutti ühes Manhattani kinos.
9 minutit näib olevat kole pisike aeg ühe filmi jaoks. Ometi võtab Henson käsitleda kaaluka teema - aeg, elu surm. Memento mori! Peategelane Mees arvab aga teisiti ja võtab nõuks Ajal eest ära põgeneda. Mõnusa tempo, heli ja pildiga lugu väikse tvistiga lõpus. 
Helist veel veidi. Ainus lause/sõna, mis filmi jooksul kõlab, on "Help!" tegevuse alguses. Edasine kõlapilt on üles ehitatud kella tiksumise rütmis, nii et põhibiidis vastab 1 sekundile üks heli (samm, trummilöök, matsutus, kõlksatus, lonks, jne). 
Tehniliselt on samuti kasutatud väga mitmekesiseid võtteid (üks mu lemmikhetki stop-motion lõiguke tantsivast kanast), mis annab pildilisele poolele mängulisuse ja elavuse. Montaaž on samuti hästi läbi mõeldud. Ühelt poolt tundub valitsevat täielik juhuslikkus, üks jaburus järgneb teisele, teisalt loovad nähtud pildid üksteise vahel terviklikke seoseid (pagana alateadvus ja kultuuriline taust!).

"The Cube" / "Kuup" (1969)

Mida tegi Jim Henson enne "Mupeteid" ? 60ndatel lõi ta mitmeid huvitavaid eksperimentaalfilme, "Kuup" on üks neist. Valminud 1969. aastal TV-sarja "NBC Experiment in Television" raames, mis tootis mitmeid 60ndate-hõngulisi eksperimentaalkino katsetusi noortelt filmitegijatelt. Paraku on enamus neid jäänud kusagile televisooniarhiividesse ("Kuup" on eetris olnud vaid kahel korral) ja pole oma viletsa kvaliteedi ja/või publikuhuvi puuduse tõttu laiemasse filmilevisse sattunud. 
 Töömees Arnie parandab kuubikut.
Lugu siis järgmine: Mees (Richard Schaal) avastab, et on kinni kuubis, millest sisse ja välja voorivad erinevad tegelased, tema ise aga ei saa enne minema, kui leiab "oma ukse". Film on tehtud lihtsate vahenditega, kogu tegevus toimubki kuubis, kus vastavalt vajadusele on üksikuid aksessuaare. Külalised vahetuvad kiiresti. Mõned kohtumised ja jutuajamised on filosoofilist laadi, teised ühiskonnakriitilised, enamus rohkem või vähem naljakad, pea kõik absurdsed, paar ka davidlynchilikult õõvastavad. Palju on mitmetasandilisust, illusioon vs reaalsus mängu. Mulle kõik kokku kohutuvalt meeldis. Just oma ennustumatuse tõttu. Kas ja kui palju seda tõlgendada, jäägu igaühe enda südametunnistusele. Veel üks huvitav fakt: USA-s on seda ka sotsioogialoengutel näidatud, aruteluteema "üksindus".
Kohutavalt tahaks, et keegi Eestis sellest näidendi teeks. Oma minimaalsuses oleks see ideaalselt lavalaudadele kohandatav. 2007. aastal Saksamaal seda juba tehti, projektinimeks KUBUS. 
Vaadatagu!
Professor: Excuse me, I know this is a bad time but I just wanted to congratulate you and shake your hand.
The Man in the Cube: Oh? On what?
Professor: Well, as I interpret what you're doing here, this is all a very complex discussion of Reality versus Illusion. The perfect subject for the television medium!
The Man in the Cube: What do you mean, television?
Professor: Well, this is a television play.
The Man in the Cube: What?
Professor: Oh, you don't believe that?
The Man in the Cube: Of course not!
Professor: I should have thought you'd want to. After all, there's only one other possible explanation.
The Man in the Cube: Which is?
Professor: Hallucination. That you are altogether insane.
 60ndate popgrupp esitamas laulu "You´ll never get out of the Cube.."
 Natsi-Saksamaa julgeolek avastas kuubikust röövitud professori.


"Withnail & I (1987)"

 
London 1969. Kaks töötut näitlejat veedavad päevi napsutades, külmetades ja ots-otsaga kokku tulles. Lõpuks saab virelemisest küll ja otsustatakse maale minna närve puhkama. Elu maal osutub aga kõike muud kui lõõgastavaks.
"Withnail & I" lugu pole midagi erilist, süžee ei arene läbi puäntide kulminatsioonini, see pakub eelkõige üht ajajuppi kahe noore loomeinimese elust ja sõprusest ning sissevaadet 1960ndate Inglismaale. Filmi kannavad tugevad karakterid. Sünge, ambitsioonikas ja muretu Withnail. Helge, luuleline ja murelik "Mina" ning  Withnaili onu Monty, gei ja hedonist, kelle suvekodu näitlejahakatised lahkesti kasutavadki.
Režissöör ja stsenarist Bruce Robinson olevat filmi teinud suuresti autobiograafilise, s.t "Mina" ongi Bruce´i noorusmeenutus ja Withnail põhineb samuti ühe ta sõbra kujul. 
Mina (Paul McGann) ja Withnail (Richard E. Grant).
Filmi peaksid kindlasti vaatama kõik, kes
-nautisid "Black Booksi"
-kes eelmisel päeval ise juhtusid napsu võtma 
-töötud loomeinimesed
Filmi kiituseks võib öelda ka seda, et 60ndaid, mida tänapäeva filmides tihti idealiseeritakse (vt nt "Across the Universe"), on siin kujutatud suht autentselt. Vähemalt tundub nii, ega ma tea. Parsad autod, lääpakantud sonides vanamehed, rasvast nõretavad söögikohad.
Ja veel, kes vaatab, tõmmaku subtiitrid (ingliskeelsed) ka alla, teeb vast filmis kasutatava slängi, erinevate dialektide ja luulekeele jälgimise hõlpsamaks. 
 
*Imdb-s on filmi paigutatud nii "Most Depressing Movies" kui "Laughing Out Loud Comedies" alla paigutatud.
 Onu Monty (Richard Griffiths).

 Miski ei sobi õlle, viski ja siidri allaloputamiseks paremini kui väike koogitükk.

Thursday, November 24, 2011

"99 francs" / "99 franki" (2007)


See on küll kulunud väljend, millega üht revü alustada, kuid Octave Parangot (Jean Dujardin, vt ka kirjanik Charles )  filmis „99 franki“ võib pidada tänapäevaseks meie aja kangelaseks.
Film jutustab meile tagasivaatavalt oma peategelase hukkumisloo. Seda ei saa pidada traagiliseks, sest peategelane Octave on äärmiselt ebameeldiv tegelane juba esmakohtumisest alates ega püüagi seda varjata. Ainus asi, mis ta vaatajale veidigi sümpaatseks võib muuta, on see, et teda ümbritsevad veelgi suuremad kaabakad ja vähemalt Octave on oma puudustest teadlik. Enamgi veel, mölakas olemine ja pidev narkotegemine paistab olevat tema ainus võimalus ümbritseva keskkonnaga leppida.
Octave töötab reklaamifirma „Ross & Witchcraft“ heaks, mõeldes ühes abilise Charles´iga (Jocelyn Quivrin, sai ka paar filmiauhinda oma osatäitmise eest) välja kontseptsioone kõikvõimalike toodete müümiseks. Erilist loovust see asi ei paku, sest lõpeks suruvad ikkagi tootjad oma, võrdlemisi nürid, ideed peale. Antud juhul tegeletakse 12 000 tonni jogurti müügilepaiskamisega.
Veidi rõõmu toob Octave´i trööstitusse maailma suhe võluva Sophiega, kuid seegi lõppeb niipea, kui silmapiirile ilmub isaduse väljavaade. Ehkki lugu kiirelt ja üheselt allapoole keerleb, pakutakse vaatajale süžees veel mitmeid pöördeid, mida igaüks ise võib avastada.
 Töökaaslane Charles.
Ja Sophie.
„99 franki“ on ühiskonnakriitiline must komöödia, mis sihitud lääneliku tarbimisühiskonna vastu. See on tihti eneseirooniline, mängib vaatajaga, palju on seda postmodernistliku „jou, ma räägin sinuga ekraanilt“ lähenemist, aga et tegu on meenutusega, on see kuidagi asjakohasem. Tempoga ei koonerda ka filmi visuaalne pool – pikki plaane pea pole, ajad ja ruumid vahelduvad mängulise kergusega. Samas särava reklaamimaailma kujutamisel, kus miski üle 30 sekundi ei kesta, selline eklektilisus sobib. Eriti ägedad on mõned poolpsühhedeelsed klipid Octave´i trippide ajal, kus ta tihti oma parema minaga kohtub.

Mulle üldiselt meeldis. Taaskord must huumor + kandev idee + üllatavus. Rohkem teravust oleks võinud olla ja teema mitmekülgsemat käsitlemist. Samas on tegu eelkõige meelelahutusliku filmiga. Kinotööstus aga, teatavasti, on samuti osa tarbimisühiskonnast. Seda tuletas vaatajale meelde ka linateos ise, pakkudes lõpuks kõigile 99 frangi eest ostmiseks oma DVD-d.
 Paranoia on vaid teravdatud reaalsusetaju.
 Jogurtit müümas.

"Маленький принц" / "Väike Prints" (1966)

Vaata, kui ilusa filmi tegid Antoine de Saint-Exupéry´ "Väikesest Printsist" 1966. aastal. Vaata, kuidas see on natuke futu ja natuke kosmoseajastu. Ja kuidas Väike Prints külastab siin kõiki neid planeete, mida ta külastas. Aga Joodiku juurde ta ei lähe, sest see on lastefilm ja lastefilmides Joodikuid ei ole.
Filmi režissöör on Arunas Zebriunas, leedulane. Osades on Donatas Banionis (Piloot), Otar Koberidze (Täiskasvanu) ja Evaldas Mikaliunas (Väike Prints). Koberidze on gruusia päritolu, Piloot ja Väike Prints aga samuti leedukad. Mikaliunas oli filmimise ajal vaid 6-aastane. Selline armas, kuldsete lokkide ja õrna häälega poiss. Kahjuks ongi tema arvel vaid 4 filmi, vahemikus 1966-1974, nii et pikemat karjääri ja filminäitlejana ei teinud. Banionis on see mees, kes Tarkovski "Solarises" Kris Kelvinit mängis ning on Leedus tuntud ja tunnustatud filminäitleja.
 Evaldas Mikaliunas, Väike Prints.
 Donatas Banionis mõtleb sellest, kuidas keegi mao sees elevanti ei näe.
Otar Koberidze. Siin Geograafina.

Kas ja kuivõrd seda lastefilmiks pidada on tegelikult küsitav. Film on aeglase tempoga, kohati isegi meditatiivne. Helitaust on minimaalne. Samas oli raamatki pühendatud täiskasvanule, või õigemini, täiskasvanule, kui ta veel laps oli. 
Filmi suurimaks tugevuseks on ilus, terviklik ja läbimõeldud kujundus ja kaameratöö. Pea iga kaadrit võib eraldi nautida. Nii et panengi siia lõppu ühe pildirea:

Esimene kohtumine. 
 Prints hoolitseb kapriisse Roosi eest.
Ärimees.
"Ja mis kasu on sul tähtede omamisest?"
"Kasu on selles, et olen rikas."
 "Ahaa! Seal on ju üks alam!" hüüdis kuningas, kui ta väikest printsi märkas.
Laternasüütaja planeedil.