"Pihtide vahel"

"Pihtide vahel" (2007) / "Тиски" (2007)
rež: Valeri Todorovski

Todorovskilt on Eestigi poelettidele jõudnud muusikal "Stiilivennad" (2008), põnevikku "Pihtide vahel", on aga näidatud siinsetelt vene kanalitelt.

Temaatika: noored, kes oma ambitsioonide ja elukogenematusega satuvad kurikaelte pihtide vahele, mis viib traagilise lõpplahenduseni. Üsnagi tüüpiline teema ühe põneviku jaoks.Sedapuhku asustatud ööklubide tempokasse maailma.

Tegu on vene noorema põlvkonna režissööriga (snd 1962 Odessas), kelle filmides on, vähemalt minu jaoks, midagi läänelikku. Ehk on asi nende tempos, kaameratöös või milleski sootuks kolmandas, ei oskagi täpselt öelda. Ometi oli siin ka midagi armast ja lähedast, nt üks nooruke narkodiiler arutas, kuidas teenitud raha eest "isale saksa akutrelli ostab".

Üht peaosalistest ("Mutti"-"Крот") mängis ka "Stiilivendadest" tuttav Anton Žhagin, kes on vist küll kõige nutusema näoga vene filminäitleja, keda tean. Hästi mängib muidu.

Heal tasemel, kvaliteetne ja tempokas põnevik. Ajaviiteks soovitan vaadata küll.

DJ ja sõbrad.

 Anton Žhagin püssi väristamas.

Veidi ka suhtedraamat - Masha (Jekaterina Vilkova) mehe peale vihastamas.

 Äri käib.

Veidi Šašlõkistani romantikat...

"Kuu-isa" (1999) / "Лунний папа" (1999)
rež: Bahtyar Hudojnazarov

Ja taas üks leid, mille üle rõõmu tunda - 1999. aastal Saksa, Jaapani, Vene, Tadžikistani, Usbekistani, Austria, Šveitsi ja Prantsuse koostöös valminud filmike, mille tõstavad tavapärasest romantilisest komöödiast kõrgemale head näitlejatööd ning ootamatud süžeepöörded.

Tegevus toimub ühes Kesk-Aasia "Šašlõkistanidest". Ehkki filmimispaigana kasutati Tadžikistani, võinuks taoline välja näha ükskõik milline muu selle piirkonna väikeküla. Näitlejannaks saamisest unistav Mamlakat (Tšulpan Hamatova) jääb rasedaks, isa aga kaob ööpimedusse. Järgneb sekeldusterohke odüsseia, mis päädib sobiliku kandidaadi leidmisega. Ilusa pulmastseeniga võinuks asi lõppedagi, siin aga tegevus alles algab. Tempokas askeldamine, mis annab tunnistust meist sootuks erineva temperamendiga rahvusest, tavad, mille tagapõhju võime vaid oletada ja kummalised tegelased annavad filmile oma vääringu. Samas- film ei ole etnograafia ja palju on ka liigset kitši ja stereotüüpsust. Ennetan siin juba neid, kel tekib kiusatus seda Emir Kusturica töödega võrrelda - jah, sarnasused on olemas. Lõpplahenduse poolest meenutab eriti tema "Undergroundi", aga vaadake parem ise!

Mõni sõna veel näitlejatest:

Naispeaosas kaunis Tšulpan Hamatova (tuttav nt seriaalist "Doktor Živago" (2006) või filmist "Goodbye, Lenin!"(2003), mõlemis kehastas ta sama nimega kangelannat: Larat). Nagu "Doktor Živagogi" puhul jäid andekusest hoolimata häirima tema ilmselgelt slaavipärased näojooned (Živago Laragi oli pigem eksootiline kaunitar, poolenisti prantslanna), mis ei lasknud tal oma tausta, riietusse ja rolli täielikult sisse sobituda. Teisalt rõhutasid need mõneti tema isoleeritust külast ja "teistsugusust". Tema nimi, muide, tähendab tatari keeli "Hommikutäht", sündinud on ta Tatarstanis.

Tema venda, sõja-trauma all kannatavat Nasreddini mängis sakslane Moritz Bleibtreu, kes oma noorusest hoolimata on osalenud juba mitmeski märkimisväärses linateoses: "Lola jooks" (1998), "Eksperiment" (2001), "Munich" (2005).

Mamlakati armastatut, aferisti ja rüütlit Alikut kehastas aga gruusia päritolu Marab Nindze. Vähemalt minu jaoks oli just tema filmi hing, kõige säravam sellest suurest rahvastepaablist, kes ekraanil üles astusid. Katsun tulevikus tema tegemistega end lähemalt kurssi viia ja ka teisi osatäitmisi jõudumööda tutvustada, sest imdb-i teada on neid tema hingekirjas juba 56.

Mamlakat naistearsti juures.

 Rahvaansambel "Lõikus" naistevanglas esinemas.

 Mamlakat ja Alik hellushetkel.

 Vend, õde ja väimees.

Noored tulijad vene kinos

"Lühiühendus" (2009) / "Короткое замыкание" (2009)

Sai siis vaadatud selline film, õigemini filmide kogumik, kus oma  kätt proovisid tänapäevase vene kino 5 lootustandvaimat režissööri. Ja millest muust siis noortel ikka rääkida kui armastusest. Kui need tegurid, tegijate ühte põlvkonda kuulumine ja armastuse-temaatika, välja jätta, oli aga filmidel vähe ühist. Autorite käekiri ja teemalahendused pakkusid viis väga omanäolist lühifilmi, mis kõik ühel või teisel moel vaatajat võiksid liigutada. Nüüd siis aga lühike ülevaade:

1. Boris Hlebnikov "Häbi"/ Борис Хлебников "Позор"

Kogumiku avafilm oli üldmuljelt ehk kõige nõrgem. Mingisugusest sidususest või viimasest lihvist jäi puudu, et pidada seda lõpetatud tööks. Samas oli kõige elulähedasem ja realistlikum, kuna tegelasteks olid need trepikodade vene noored, kes mobladest mussi kuulavad ja seintele rumalaid sõnu sodivad. Vaatevinkliks armukadedus ja häbi oma tunnete pärast.

2. Ivan Võrõpajev "Tajuda" / Иван Вырыпаев "Ощущать"

Filmide "Eufooria"(2006) ja "Hapnik"(2009) autor on vist eesti vaatajalegi juba tuttav. Polygon teater on Viljandis lavastanud "Hapnikku", kinos Sõprus näidati "Eufooriat". Siinne lühiklipp pakub tehnilistelt lahendustelt mõndagi, mis "Hapnikust" juba tuttav - vahetust ja dokumentaalsust rõhutava monteerimata käsikaamera materjali kasutamine, rütmiline monoloog ja ootamatu armastus. Võrõpajev õhutab inimesi õnne eest võitlema, näidates, kuidas me sellest ilma jääme.

3. Pjotr Buslov "Pakiline tellimus" / Пётр Буслов "Срочний заказ"

Ilus, lüüriline lugu, teostatud minimaalsete vahenditega. Süžeelt meenutas Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", meistriks oli siin kurt kingsepp, kes läbi keldriakna jumaldas talle parandada toodud valgete kingade omanikku. Stseen kingadega nukuteatri mängimisest oli poeem omaette.

4. Aleksei German jun. "Kim" / Алексей Герман мл. "Ким"

Hullumajja satub ühe pisikese küla pühamees, kes armub sealsesse sanitari. Paarist juhuslikust pilgust asi siiski kaugemale ei jõua, sest tohtrid on käbedad duratšokile kohta kätte näitama. Tohutu kaamos ja äng, mida sisaldab endas vene kolgaste uduhall sügisilm, räämas hooned ja puhvaikades vihma kaduvad  kogud, on raamistuseks hullumaja võimumängudele. Kenasti tehtud ja terviklik lühifilm.

 5. Kirill Serebrennikov "Krevetikese suudlus" / Кирилл Серебренников "Поцелуй креветки"

Ainuke viiest filmist, millel oli õnnelik lõpp. Omanäoline, jabur ja helge. Mereandide restorani maskott teeb ärile jõudsalt reklaami. Paraku lõpeb see enamasti ohtra peksu ja verega. Nii madruste, mentide kui motikameeste poolt. Kõik see toimub B-kategooria eriefektide ja tempoka rokkmuusika saatel. Peategelane ise jääb toimuva suhtes üsna stoiliseks kuni lõpuks, üllatus, üllatus, leiab ka armastuse, kellega nad prügilaeval kuldsesse päikseseloojangusse tõttavad. Julge ja lõbus klipp ning miks ka mitte, armastus pole vaid traagiline ja kannatusi tekitav tunne. Enamasti mitte.

Tegin kiire taustauuringu ja leidsin, et Serebrennikov on loonud juba mitu täispikka mängufilmi, neist mitmed on ka laiema tunnustuse ja tuntuse osaliseks saanud. Egas midagi, tuleb järele uurida!

Ja tegijad ise:

(vasakult paremale: Kirill Serebrennikov, Pjotr Buslov, Ivan Võrõpajev, Aleksei German jun., Boris Hlebnikov)

It´s an Edison patent!

"Edison & Leo" (2008) 

Teada-tuntud elektripirni avastajast Edisonist on selles täiskasvanutele mõeldud multikas saanud kiimaline ja põlisrahvaid ahistav hull teadlane, keda tabab pasanade (siin: indiaanihõim) kuri kättemaks.

Edisonil on kaks poega, kellest vanem vaevleb oidipuse kompleksi käes, mis viib ta lõpuks oma isa mõrvamiseni, noorem aga melanhoolitseb oma surnud ema üleelusuuruse monumendi ees.

Tehniliselt on see kanadalaste valmis treitud multikas ju päris kenake, aga sisuliselt pakkus vähe eredaid hetki. Polnud ei liha ega kala, ehkki natuke huumorit, veidrusi ja vägivalda ju pakkus.

Kahtlemata pakkus alternatiivi tavapärastele teadmistele suurest leiutajast.

 Edisoni võluv abikaasa.

Isa pojale: "I never thought you had it in you."

 It´s an Edison patent.

A.Sahharov/ A.Žitinski "Trepp

Сахаров Алексей, "Лестница"(1989) (A. Sahharovi/A. Žitinski "Trepp")

Teet Kallas on eesti keelde ümber pannud palju põnevaid ja hinnalisi leide vene kirjandusest. Suurem osa neist on välja antud Loomingu Raamatukogu sarjas ning mõne aja möödudes seal ka unustusehõlma vajunud, teiste seas ka Aleksandr Žitinski „Treppi“ (LR 16-18/1982). Selle põhjal valmis Aleksei Sahharovil 1989. aastal mängufilm, mida siinkohal soovitada julgeksin.

Ilmselt peaks enne lugema raamatut ja alles siis filmi vaatama, aga võib ka vastupidi. Ise jõudsin filmini praeguse Vene kino superstaari Oleg Menšikovi noorusaja rolle taga otsides ja olin meeldivalt üllatunud, kui avastasin, mis teose ekraniseeringuga tegu on.

Lühidalt sisust : noormees Vladimir Pirošnikov (Oleg Menšikov) ärkab pärast pidulist ööd võõras korteris. Mäletamata eelnevast suurt midagi, katsub ta majast lihtsalt vaikselt minekut teha, kuid trepp ei lase teda enam välja, ükskõik kui palju ta sellel ka ei keerutaks. Nii jääb ta sunnitud vangistusse korterisse, milles ärkas.

Nii algab lugu eluga ummikusse jooksnud noormehe eneseotsingutest, mida vürtsitavad vene ühiskorteri värvikad tegelased ja mäng ruumiga.

Kui võrrelda filmi ja raamatut, mis on alati tänamatu tegevus, siis on originaalile üsnagi truuks jäädud. Sisse on toodud veel paar kummalist episoodilist tegelast ja meediumi eripärast tulenevalt kajastub filmis tugevalt oma loomisaeg – 80ndate lõpu/90ndate alguse vabadusetuuled. Nii on trepikoja seintele soditud viva peace!, peole on sattunud ehe neeger ja kogu tegevus ei toimu mõne toruluksepa, vaid boheemliku kunstniku ateljees.

Lõpp on aga nii raamatus kui filmis iseäralikult kaunis –  lugege, vaadake!

                                          Filmi kaunis naiskangelanna - Jelena Jakovleva

                                          Kummalised naabrid ülakorruselt

                                          Rahvaste sõprus

                                          Oleg Menšikov saatuslikul trepil

Sõjas pole peamine mitte võit, vaid surm.

Andrei Kontšalvovski "Lollide maja" (Кончало́вский "Дом дураков" (2002))

Ma arvan, et see oli kõige sümpaatsem sõjafilm, mida ma näinud olen. Sest see keskendus inimestele. Kontšalovski tohutu humanism ja empaatia suutis näidata hullumaja, täis eredaid isiksusi, ilma, et oleks sealjuures muutunud groteskseks, ja sõda, ilma paatose või liigse traagikata. Kõik oli kenasti paigas.

Lühidalt sisust: Tšetšeenia-Venemaa piiri lähedal asub hullumaja (Санаторий Солнце), mis sõjategevuse piirkonda satub. Selle elanikele pole see aga haigla, vaid kodu. Nad püüavad muutunud olukorraga kohaneda, mõistmatagi õieti, mis nende ümber toimub. Peategelaseks on Žanna, noor eskapistlik neiu, kes usub end olevat kihlatud Brian Adamsiga. Kui olukord raskeks läheb, tuleb Brian tema juurde ja laulab mõne kena laulu.

Film pakkus ka ainet mõtisklusteks elu üle laiemalt. Näiteks kui patsiendid hommikuses peldikujärjekorras doktorit paluvad, et kas mõne rohuga sitahäda ära ei saaks kaotada, vastab too: "Ei. Elu on selline. Iga päev moodustub uus sitt."

Teos, mille vaatamiseks tasub varuda aega.

Brian Adams - rongijuht Venemaal.

 Žanna teel uude ellu.

 Filmi meespeategelane Ahmed on samuti  sõtta "sattunud".

 Muusika aitab. Taustal allatulistatud helikopter.

Paanika-nimeline linn

"Panique au village" (2009)

Ehkki teemavalik - autoritaarne Hobune, kes kamanadab ringi veidi debiilseid Kauboid ja Indiaanlast,  suuri ootusi ei tekitanud, oli tegu päris õnnestunud multikaga, kus ootamatuid lahendusi ja fantaasiat jagus küllaga.

Negatiivse poole pealt häiris mingi räpakus selles osas, kuidas animatsioon oli teostatud. Ei saanud seda lihtsalt "autorikäekirjaks" lugeda.

Ühed eredamad hetked olid kurjad teadlased põhjapoolusel mammutit läbi peksmas, maja pommitamine lehmadega, Hobune veealuses maailmas Jõuluvana teesklemas, traktori opereerimine jne.

Lisapunkt Hobuse tormaka naabri Steveni eest.

Kellele meeldis Wallace ja Gromit (loe: plastiliini plastilisus, jaburad leiutised, arukad loomad), meeldib ka see.

Hobused romantilises tantsuhoos.

 Naaber Steven oma traktorit opereerimas, assisteerib mullikas.

Maja pommitamine lehmadega.