"Super" (2010)

Selline mõnus film, mida peojärgsel hommikul või muus mitte eriti tõsiseltvõetavas olukorras vaadata. Eks neid superkangelaste paroodiad ole tehtud ka, kuid "Super" suudab hästi vältida nii originaalide kui paroodiate klišeesid ja pakkuda meeldejäävat filmielamust. Tegelaskujude ja loojutustuse poolest peaks film meeldima kõigile indie-filmide kui ka muidu veidra huumori austajatele.

Peaosas paljude lemmik Rainn Wilson, kelle siinne tegelaskuju oma paranoilisuses ning kõhedusttekitavuses "Kontori" Dwightile suurt alla ei jää. Lisaks talle on kõrvalosades terve plejaad filminägusid: Liv Tyler, Ellen Page, Kevin Bacon.

Rainn Wilson on Frank. Heasüdamlik luuser, kelle naine ta narkodiileri kasuks maha jätab. Frankil jookseb juhe kokku ning poolilmutusliku-poolhullumeelse nägemuse ajel otsustab ta kurjusega võitlusse asuda. Slogani "Shut up, crime!" all sünnib uus supervõimeteta superkangelane Crimson Bolt, kelle tunnusmärgiks on toruvõti ning sidekick´iks Boltie (alias koomiksipoemüüja Libby).

Suur osa filmi huumorist tulenes sellest, et näidati (kui tegelaste eneste väljendust kasutada) "koomiksiruutude vahele" jäävaid stseene. Alates ebamugavatest kostüümivahetustest, põgenemistest ja ootamistest.

 

Suurele huumorikogusele vaatamata, oli filmis veel üllatavalt realistlikke pealõhestusi, jäsemerebestusi ja muid vigastusi, mis pahalasi tabasid. Neid oli ohtralt ja sellise graafilise detailsusega, et kohati tahaks filmi gore´i alla paigutada. Ehkki mulle see vastuolulisus meeldis ning see tõi reljeefsemalt välja superkangelaste koomiksite-filmide absurdsuse pärismaailmas, võib olla vaatajaid, keda selline zanridesegunemine häirib. Asud vaatama komöödiat, aga  välja tuleb tont teab mis. Olge te siis hoiatatud - must komöödia on siin kohati väga must.

Mida veel? Filmi režissööriks ja stsenaristiks on iiri päritolu nooruke James Gunn, kes juba 12-aastaselt taolisi koomilisi veresaunu lavastama hakkas (peaosas tema vend). Võibolla tulenevalt tema iiri päritolust, on siin ka oluline roll jumalikul ilmutusel ja üldse religioossusel, ehkki sedagi vaimukas võtmes. Samuti mitte kõige tüüpilisem valik superkangelasefilmi jaoks. 

Ometi muudavad just need vatuolud vaatamise meeldejäävaks ning üllatusterohkeks.

Ilmselt kõige sõnasõnalisem "Jumala sõrme puudutuse" visualiseering

"The Go-Between" / "Vahemees" (1970)

"Vahemees" on siis mõneks ajaks viimane briti ajastudraama. Kirjanduslikuks tagapõhjaks P.H. Hartley romaan ning peaosades taaskord Alan Bates ja Julie Christie (vt ka "Eemal hullutavast ilmakärast" ). Ajastuks 20. sajandi algus, tegevuspaigaks ühe Inglismaa kõrgklassi perekonna maamaja. Märksõnad: valged suveriided, pitspäevavarjud, olesklemine, salongid, lõunapalvus, armastuskirjad.

 "Vahemees" on selles mõttes ebatavaline armastusfilm, et keskseks tegelaseks on väike Leo, kes satub Mariani (Julie Christie) ja naabermõisa rentniku Ted Burgessi (Alan Bates) vahetalitajaks. Väike postipoiss lippab edasi-tagasi ning tema naiivsevõitu kommentaaride, küsimuste, hinnangute ja kiindumuste kaudu avaneb Mariani ja Tedi suhe lapse süütu maailma kõverpeeglis.

Pole ise L.P.Hartley´lt midagi lugema juhtunud, kuid kuuldavasti olevat ta üks paremaid temaatilisi inglise kirjanikke, kes oma teostes järjekindlalt olulisi teemasid käsitleb. Nii siingi - klassi, hariduse ja soo erinevused, lapsepõlve ideaalid ning nende kaotus ja pereelu probleemid on vaid mõned olulistest küsimustest, mida autor loo raames vaatleb. Kõik need on kenasti olemas ka filmis, brittide igipõline mure, klassivahe, ehk kõige teravamalt.
Vaatajale/lugejale antakse piiratud hulk sümboleid, mille kaudu neid teemasid lahatakse. Näiteks tõusev suvekuumus ning armastajate vahelise pinge kasv, sodiaagimärkide tähenduslikkus või mürgine belladonna Mariani võrdkujuna.
Huvilistele - käesolev teos on eesti keeleski täiesti saadaval ning seda Jüri Ojamaa vilunud tõlkes.
Ning "ametlike" paremusjärjestuste sõpradele - nii "Eemal hullutavast ilmakärast", "Armastavad naised" kui "Vahemees" on valitud Briti Filmiinstituudi poolt 100 parema filmi hulka, olles seega osaks saareriigi filmiklassikast.

"Women in Love" / "Armastavad naised" (1969)

Algul pidin korduvalt kontrollima, kas filmimängija ikka normaalkiirusel jookseb - algusstseenid olid rõhutatult aeglased. Samuti kõrgklassi tegelaste kõnepruuk. Nii venivat inglise keelt pole ma veel kuulnud, kui Hermione tegelaskujul selles filmis. Aga ju see siis oli tollasel Inglismaal heaks tooniks. Lisaks räägitakse koguaeg mingi erilise rõhuga - tundub, et absoluutselt kõigel, mida siin öeldakse, on laiem tagapõhi, mingi kõrvalmõte. Paljudel juhtudel see tõesti nii ongi. Sest otse asjast kõnelemist ei peetud samuti heaks tooniks.

1920ndate Inglismaa. Kaks ülemkeskklassi õde - Gudrun (Glenda Jackson, ülemisel pildil - võitis siinse rolli eest ka Oscari) ja Ursula (Jennie Linden) otsivad seiklusi ning kogemusi. Gudrun on selline impulsiivse kunstniku tüüpi, Ursula mahedam ja vähem heitliku meelega.

Tüdrukud kohtuvad samuti üsna vastandlike iseloomudega sõpradepaariga - Rupert (Alan Bates) ja Gerald (Oliver Reed), mõlemad kõrgklassi härrasmehed. Rupert on omamoodi filosofeeriv romantik, Gerald pragmaatiline ja karm söekaevanduse omanik. Mõned piknikud, koosviibimsed ja paadisõidud hiljem, on sõprused sõlmitud ning ühiselt võetakse ette pikem reis Šveitsi kuurorti.

Kõik see pakub võimalust laiemateks aruteludeks nii meeste ja naiste kui ka meeste ja meeste vahelise sõpruse/armastuse üle. Just see viimane teeb antud filmi huvitavaks (ning mõistatuslikuks). Meeste sõprus on kinolinal üsna vähe käsitletud teema ning siin on see veel kuidagi eriti peenelt esitletud. Nii Rupertil kui Gerladil on kuigivõrd erinevad arusaamad selle olemusest, piiridest ja funktsioonist. Homoerootilisuse piirile jõudev lähenemine, mis siiski sellest üle ei astu, oli 1960ndatel kindlasti šokeerivam, kuid see, kuidas seda siin näidatakse, on tänapäevalgi täitsa põnev vaatamine. 

Mis puutub armastusse, siis siin on edukamad Rupert ja Ursula, kes suudavad end teineteisele avada, kompromisse teha ning kogu asja kallal vaeva näha. Samas kui Gerald ja Gurdun on mõlemad "kõik või mitte midagi" inimesed ning langevad oma ebaõnnestumistes vastastikkusse süüdistamisse. 

Lõpetuseks võib veel mainida, et film põhineb D.H. Lawrence´i romaanil. 

Filmi lõpetus on väga mõjuv põnev.

Ning suhteliselt pika stseeni pärast, kus Bates ja Reed alasti kaminapaistel maadlevad, on film Türgis keelatud.

More period drama coming up!

"Far from the Madding Crowd" / "Eemal hullutavast ilmakärast" (1967)

Eelmine nädal juhtus nii, et vaatasin tervelt kolme briti ajastudraamat, mille ühisteks nimetajateks on sir Alan Batesi osalus, tegevuse paigutumine 19. saj lõppu/20. saj algusesse ning põhinemine mõnel kirjandusteosel (antud juhul siis Thomas Hardy romaanil, mis muide ka eesti keelde on tõlgitud). Nendest teen siin ka riburada pidi lühikesed ülevaated. Kena vaatamine vihmase ilmaga. 

"Eemal hullutavast ilmakärast" pealkirja on üldiselt mõistetud irooniana idülliliste külaelu kujutiste aadressil. Film (raamat ehk selgemini) näitab, kuidas maalgi kauni looduse, füüsilise töö ning tervisliku elu kõrvalt leitakse aega intriige punuda ja südamevalu kannatada.

Peategelane Bathsheba (Julie Christie) saab ootamatult väikese maamõisa perenaiseks. Isepäine nagu ta on, otsustab neiu eesseisvate ülesannetega omal jõul hakkama saada, aga olgu siis lambakasvatus, maisikülv või heinategu, ikka tulevad ümberkaudsed poissmehed oma abi ja südant pakkuma.

Välja kujuneb kolm kosilast: asjalik ja aus karjus Gabriel Oak (Alan Bates), särav ohvitser seersant Troy (Terence Stamp) ning sünge naaber mr. Boldwood (Peter Finch). Paari aasta jooksul, mil tegevus toimub, jõuab Bathsheba neid kõiki põhjalikult tundma õppida ning enda ümber paksu pahandust külvata.

Karjus Gabriel

Filmi on nimetatud brittide vastuseks USA "Tuulest viidud" ekraniseeringule ja see võrdlus on tõesti põhjendatud - olgu siis tegelaste, eepiliste loodusvaadete rohkuse, produktsiooni suurejoonelisuse või ajalise paigutuse poolest. Kaunist Inglismaa loodusmaastikku näeb siin ohtralt ja talupoegade-tööliste hulgas on mitmeid vahvaid tüüpe ja kõrvalosi, kuid siiski jätab film kuidagi ajale jalgu jäänud mulje. Enam on siin tunda valmimisaja, 1960ndate kui 19. saj romantika hõngu. 

Lisaks on ligi 3 tunni pikkune film on oma ülesehituses kuidagi nurgeline ning hüpliku montaažiga.. Bathsheba tegelaskuju on liiga tujukas ning edev, et teda tõsiselt võtta või jõuaks tema suhtes sümpaatia kujuneda. Oak on liiga härrasmehelik vaese talupoja kohta ja Troy liiga magus, et oma tüüpi veenvalt välja kanda. Mr. Boldwoodi esitus on neist parim, kuid napivõitu. Kolme kosilase vahel on ekraaniaja jagamisega ilmselt raskusi olnud, sest niipea, kui uus silmapiirile ilmub, unustatakse teine/teised sootuks ja sujuva arengu asemel muutub lugu killustatuks.

Sellest kriitikast hoolimata võib film pakkuda nostalgilist elamust 60ndatel valminud naiivsevõitu kostüümidraamade austajaile. Millal sa viimati nägid filmi, mille klassikalisest muusikast saadetud Overture pinge kõrghetkel halastamatult kaheks jaotas?

 Seersant Troy

Mr. Boldwood

"The Commitments" (1991)

"The Commitments" on terve kultuurinähtus, mille arengulugu kulges järgnevalt: raamat->film->bänd. 

Roddy Doyle´i samanimeline romaan on humoorikas dialoogi vormis jutustus fiktiivsest Dublini souli bändist The Commitments. See on vaid üks osa pikemast triloogiast "The Barrytown Trilogy", mille tegelasteks on Dublini töölisklassi noored 1980ndate lõpu-1990ndate Iirimaal.

Kõik kolm raamatut on edukateks filmideks vändatud, millest siinnimetatu ehk kõige tuntum. Siiani on Euroopas tuuritamas samanimeline bänd, kus mitmed filmis osalenud näitlejad ja tuntud soul-muusikud kaasa löövad. 

Muusikafilmi kohta ebaharilikult pole keskseks tegelaseks mõni traagiline laulja-lauljanna või põhjakäinud rokkar, vaid noor ja ambitsioonikas Jimmy Rabitte (ülemisel pildil proovesinemist kuulamas), kellest saab loodava bändi mänedžer. Selle ametiga seonduvate raskuste ümber film keerlebki - kust hankida raha, tehnikat, ruume, teha promo ja, eelkõige, lepitada bändi pidevalt tülli kiskuvaid liikmeid.

Teiseks oluliseks mentoriks on ekstsentriline ja salapärane Joey "The Lips" Fagan (alumisel pildil), trompetist, kes jagab noortele elukogemust ja religioosset õpetust, milleta ükski souli bänd toime ei tule.

Hulk iiri õlut, sigarette ning vandesõnu hiljem hakkabki The Commitments jumet võtma.

Lahe, et filmiruumi jagus toonase Dublini eluolu näitamisele ning õige meeleolu loomisele. See keskkond oma räpaste tänavate, hallide majade ning ringijooksvate lastekarjadega loob tausta, kust peategelased tulevad. Bändis osalemine on neile võimalus korraks vabaneda oma argipäevast, töö-, kodu- ja suhtemuredest ning valada see kõik hingestatud muusikasse. 

Huumorist ja muusikast täidetud lugu, kus võib näha mitmeid tuntud iiri filminägusid (nt Maria Doyle Kennedy ühena taustalauljatest või Colm Meaney Jimmy isana). Mulle meeldis. Peaks ka raamatu üles otsima.

"Be Kind Rewind" / "Ole kena, keri tagasi" (2008)

Veidi suviselt kerget vaatamist Prantsus-USA režissööri-produtsendi-stsenaristi-kunstniku Michel Gondry käe alt. Gondry varasemad tuntud tööd - komöödia "Inimloomus" ("Human Nature" (2001)), romantiline "Karge meele igavene sära" ("Eternal Sunshine of the Spotless Mind" (2004)) ja maagilis-realistlik "Uneteadus" ("La science des rêves" (2006)) - olid kõik hea mälestuse jätnud. Seda enam pettusin käesolevas keskpärases komöödias, mis hoolimata huvitavale teemapüstitusele suutis vaid 10 minuti väärtuses igavust peletada.

"Ghostbusters" - making of 

Mike (hiphoppar Mos Def) töötab videopoes, mis on selline nunnukas vanamoodne VHS-poeke, mis toetub püsikundedele ja isiklikule teenindusele. Eriliseks õitsenguks sellest siiski ei piisa ning kerkib võimalus, et maja tuleb loovutada kurjadele kinnisvaraarendajatele. Poe omanik Mr. Fletcher (Danny Glover) läheb moodsat filmimüügitööstust väisama, jättes poe Mike´i hooldada. Viimase paranoiline sõber Jerry (Jack Black) suudab aga pärast ebaõnnestunud sabotaaži poe kassetid tuksi keerata. Sõprade otsus filmid koduste vahenditega taaslavastada osutub üllatavalt populaarseks.

"Lion King" - making of

Taolist filmide taaslavastamist nimetavad nad "rootsindamiseks" (to swede) ning Interneti andmetel on see "The summarized recreation of popular pop-culture films using limited budgets and a camcorder." Need kassahittide paroodiad olid tõesti päris vaimukad, sisaldades originaalseid kodukootud tehnilisi lahendusi ning jäädes samas kergesti äratuntavateks. Kahjuks oli neid filmi pikkuse kohta liiga vähe ja ümbritsev lugu vana maja päästmisest (ja seal elanud legendaarsest dzässmuusikust) polnud kuigi põnev. Dialoogidki jäid kuidagi hõredaks ja ülesehitus hüplikuks.

Filmi positiivseim tulemus on aga sweded filmide reaalse fännibaasi tekitamine ja internetis on ka mitu selleteemalist kodulehte, kus taolisi filme vaadata saab (nt see ja too ).

Lõpetuseks mõned skriinid nende sviidimisprotsessist:

 

"Robocop" - making of

"Rush Hour" - making of

"Hana-bi" / "Tulevärk" (1997)

"Hana-bi" peategelast Nishit on nimetatud jaapani Léoniks - mustade prillidega vaikne mees, kes on võrdselt võimeline nii suureks julmuseks kui suureks õrnuseks. Selline on ka filmi üldiseloom, suurimadki veretööd on esitatud poeetilises võtmes ning armastus vaikse ja hillitsetuna.

Nishi on endine politseinik. Tööülesannete täitmisel kaotas ta ühe oma sõbra ning teine on vigasena ratastoolis. Tema naine on lootusetult haige. Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke meetmeid. Oma lähedaste rõõmustamiseks on ta valmis raha hankima nii jaapani maffia kui  pangaröövi teel.

Filmi peategelased on tavalised inimesed, kes teevad ebatavalisi valikuid. Nii Nishi, kes taasavastab armastust oma naise vastu, kui ratastooli aheldatud Horibe, kellest saab naivistlik/sürrealistlik maalija. Kas hävingust sünnib uuenemine?

 Filmis esinevad maalid on režissöör Takeshi Kitano enda kätetöö

pärast surmalähedast kogemust mootorrattaõnnetuses.

"Hana-bi" on siiani lavastaja Takeshi Kitano tuntuim ja tunnustatuim film. Kui aga arvukad festivalide kriitikud kõrvale jätta, on tegu keskmise Lääne vaataja jaoks üsnagi harjumatu linateosega. Seda nii tempo, visuaalsete võtete kui üldise loo jutustamise poolest. See ei ole kerge film. Sümboolika ja pisidetailide mõistmine nõuab head jaapani kultuuri tundmist või vähemalt avatust uueks kultuuriliseks kogemuseks. Samas, tõeline maiuspala jaapani kino austajatele ning soovituslik vaatamine kõigile, kes veidi USA ja Euroopa filmitööstuse toodangust puhata tahavad. Kunst on taju laiendamise vahend, ya know...

"Plastic Planet" / "Plastikplaneet" (2009)

Kas teadsid, et igal aastal toodetakse Euroopas 60 milj tonni plastikut (20% ülemaailmsest toodangust)? Et igal aastal viskad ära umbes 16 kg jagu plastiktooteid? Või mõelnud iluoperatsioonidele, millega plastik jõuab meie kehadessegi. Tuleviku haudadest ei leita ainult luid, vaid ka silikoonrindu, põski ja silmaaluseid. 

Palju mõtlemapanevaid fakte ja avastusi plastmassi kohta võib leida sellest Werner Boote dokumentaalfilmist. Tõeline silmaavaja plastmassi tuntud ja tundmatute mõjude kohta.

 

Boote on teinud väga laiahaardelise dokumentaali - võttekohti leidub kõigist maailmajagudest, räägitakse nii tööstuse, teaduse, meditsiini kui keskkonnakaitse vaatenurkadest plastiku kasutamisele. Konkreetsed faktid ja laiemad arutlused-järeldused on omavahel heas tasakaalus. Teema on kahtlemata oluline ja aktuaalne.

Mis häirib, on kohatine liigne sentimentaalsus (päikeseloojangud, aktsioonid-üksiküritused, lapsikud animatsioonid) ja suhteliselt pika (1h 39 min) filmi lõpuks üles kerkiv küsimus "Mida teha?". Ehkki film aitab kahtlemata tarbijateadlikkust tõsta, võiks siiski anda soovitusi või juhtnööre, mida vaataja ise olukorra parandamiseks ära võiks teha. Kõlama jääb küll põllumajandusjääkidest toodetav bioplastik tervisesõbralikuma alternatiivina ning tööstuse vastutus (kui tööstus maksaks taaskäideldava plastiku eest rohkem, ei viskaks me seda nii kergekäeliselt ära), kuid need on pigem tulevikuperspektiivid. Plastikpakendid, -pudelid, mänguasjad jms on aga argipäev.

Põhiline, millele Boote oma dokumentaalis lõpuks keskendub, on plastmassi mõju inimese tervisele. Meid kõige lähemalt puudutav, samas (nt keskkonnamõjudega võrreldes) kõige vähem uuritud valdkond. Esiteks on plastik suhteliselt lühikest aega kasutuses olnud (tootmise alguseks loetakse 1907. aastat, mil petrooleumist saadi esimene täiesti sünteetiline aine), teiseks on plastikutootmises kasutatavad ained tööstuse poolt salastatud. Isegi tavatarbija eest, filmimeeskonnast rääkimata. Sõltumatud uuringud ja testid näitavad siiski murettekitavaid tulemusi. Plastmass ei tapa, kuid kahjulikke aineid koguneb pisitasa organismi, põhjustades vähki, viljakuse vähenemist, nurisünnitusi ja kõiksugu muid hädasid. 

Boote kogub kokku kuskil 700 taolist case-study, mis asja kahjulikkust tõestavad ja lippab tööstuse esindajate juurde, kes ta viisakalt pikalt saadavad. 

 

Lihtsustatud animatsioon plastiku kahjulike osakeste tungimisest inimorganismi...

Kogu dokumentaali saadab režissööri isiklik perekonna lugu. Werner Boote vanaisa oli nimelt Interplastic Worksi, Saksamaa plastmassitootja juht ning suur selle materjali entusiast. Nüüd, mil asi kontrolli alt ära hakkab minema, võitleb Werner vanaisaga seonduvate helgete mälestuste ja karmi reaalsuse vahel. Ning on rõõmus, et vanaisa praegust olukorda ei pidanud nägema. 

Minu jaoks oli üks mõjuvamaid episoode ühelt tohutult India prügimäelt, kus kohalikud kokkuostjatele taaskasutatavaid materjale otsisid. Noored rõõmsad inimesed. Indiale omaselt olid moodustunud oma kastid, lähtuvalt sellest, kes mis materjali otsis - riie, plastik, metall, puit jne. Neist kastidest kõige madalamal asusid plastmassi otsijad, sest selle eest maksti kõige vähem.

Aga mis siin ikka pikalt rääkida, otsige film üles ja vaadake kindlasti. Kokkuvõttes haarav ja silmaringi arendav töö, mis vähemalt mõneks ajaks paneb oma harjumuste ja valikute üle järele mõtlema. 

Külasta ka filmi (inglisekeelset) kodulehte siin .

Kui palju on plastikesemeid sinu kodus?