"The Go-Between" / "Vahemees" (1970)

"Vahemees" on siis mõneks ajaks viimane briti ajastudraama. Kirjanduslikuks tagapõhjaks P.H. Hartley romaan ning peaosades taaskord Alan Bates ja Julie Christie (vt ka "Eemal hullutavast ilmakärast" ). Ajastuks 20. sajandi algus, tegevuspaigaks ühe Inglismaa kõrgklassi perekonna maamaja. Märksõnad: valged suveriided, pitspäevavarjud, olesklemine, salongid, lõunapalvus, armastuskirjad.

 "Vahemees" on selles mõttes ebatavaline armastusfilm, et keskseks tegelaseks on väike Leo, kes satub Mariani (Julie Christie) ja naabermõisa rentniku Ted Burgessi (Alan Bates) vahetalitajaks. Väike postipoiss lippab edasi-tagasi ning tema naiivsevõitu kommentaaride, küsimuste, hinnangute ja kiindumuste kaudu avaneb Mariani ja Tedi suhe lapse süütu maailma kõverpeeglis.

Pole ise L.P.Hartley´lt midagi lugema juhtunud, kuid kuuldavasti olevat ta üks paremaid temaatilisi inglise kirjanikke, kes oma teostes järjekindlalt olulisi teemasid käsitleb. Nii siingi - klassi, hariduse ja soo erinevused, lapsepõlve ideaalid ning nende kaotus ja pereelu probleemid on vaid mõned olulistest küsimustest, mida autor loo raames vaatleb. Kõik need on kenasti olemas ka filmis, brittide igipõline mure, klassivahe, ehk kõige teravamalt.
Vaatajale/lugejale antakse piiratud hulk sümboleid, mille kaudu neid teemasid lahatakse. Näiteks tõusev suvekuumus ning armastajate vahelise pinge kasv, sodiaagimärkide tähenduslikkus või mürgine belladonna Mariani võrdkujuna.
Huvilistele - käesolev teos on eesti keeleski täiesti saadaval ning seda Jüri Ojamaa vilunud tõlkes.
Ning "ametlike" paremusjärjestuste sõpradele - nii "Eemal hullutavast ilmakärast", "Armastavad naised" kui "Vahemees" on valitud Briti Filmiinstituudi poolt 100 parema filmi hulka, olles seega osaks saareriigi filmiklassikast.

"Women in Love" / "Armastavad naised" (1969)

Algul pidin korduvalt kontrollima, kas filmimängija ikka normaalkiirusel jookseb - algusstseenid olid rõhutatult aeglased. Samuti kõrgklassi tegelaste kõnepruuk. Nii venivat inglise keelt pole ma veel kuulnud, kui Hermione tegelaskujul selles filmis. Aga ju see siis oli tollasel Inglismaal heaks tooniks. Lisaks räägitakse koguaeg mingi erilise rõhuga - tundub, et absoluutselt kõigel, mida siin öeldakse, on laiem tagapõhi, mingi kõrvalmõte. Paljudel juhtudel see tõesti nii ongi. Sest otse asjast kõnelemist ei peetud samuti heaks tooniks.

1920ndate Inglismaa. Kaks ülemkeskklassi õde - Gudrun (Glenda Jackson, ülemisel pildil - võitis siinse rolli eest ka Oscari) ja Ursula (Jennie Linden) otsivad seiklusi ning kogemusi. Gudrun on selline impulsiivse kunstniku tüüpi, Ursula mahedam ja vähem heitliku meelega.

Tüdrukud kohtuvad samuti üsna vastandlike iseloomudega sõpradepaariga - Rupert (Alan Bates) ja Gerald (Oliver Reed), mõlemad kõrgklassi härrasmehed. Rupert on omamoodi filosofeeriv romantik, Gerald pragmaatiline ja karm söekaevanduse omanik. Mõned piknikud, koosviibimsed ja paadisõidud hiljem, on sõprused sõlmitud ning ühiselt võetakse ette pikem reis Šveitsi kuurorti.

Kõik see pakub võimalust laiemateks aruteludeks nii meeste ja naiste kui ka meeste ja meeste vahelise sõpruse/armastuse üle. Just see viimane teeb antud filmi huvitavaks (ning mõistatuslikuks). Meeste sõprus on kinolinal üsna vähe käsitletud teema ning siin on see veel kuidagi eriti peenelt esitletud. Nii Rupertil kui Gerladil on kuigivõrd erinevad arusaamad selle olemusest, piiridest ja funktsioonist. Homoerootilisuse piirile jõudev lähenemine, mis siiski sellest üle ei astu, oli 1960ndatel kindlasti šokeerivam, kuid see, kuidas seda siin näidatakse, on tänapäevalgi täitsa põnev vaatamine. 

Mis puutub armastusse, siis siin on edukamad Rupert ja Ursula, kes suudavad end teineteisele avada, kompromisse teha ning kogu asja kallal vaeva näha. Samas kui Gerald ja Gurdun on mõlemad "kõik või mitte midagi" inimesed ning langevad oma ebaõnnestumistes vastastikkusse süüdistamisse. 

Lõpetuseks võib veel mainida, et film põhineb D.H. Lawrence´i romaanil. 

Filmi lõpetus on väga mõjuv põnev.

Ning suhteliselt pika stseeni pärast, kus Bates ja Reed alasti kaminapaistel maadlevad, on film Türgis keelatud.

More period drama coming up!

"Far from the Madding Crowd" / "Eemal hullutavast ilmakärast" (1967)

Eelmine nädal juhtus nii, et vaatasin tervelt kolme briti ajastudraamat, mille ühisteks nimetajateks on sir Alan Batesi osalus, tegevuse paigutumine 19. saj lõppu/20. saj algusesse ning põhinemine mõnel kirjandusteosel (antud juhul siis Thomas Hardy romaanil, mis muide ka eesti keelde on tõlgitud). Nendest teen siin ka riburada pidi lühikesed ülevaated. Kena vaatamine vihmase ilmaga. 

"Eemal hullutavast ilmakärast" pealkirja on üldiselt mõistetud irooniana idülliliste külaelu kujutiste aadressil. Film (raamat ehk selgemini) näitab, kuidas maalgi kauni looduse, füüsilise töö ning tervisliku elu kõrvalt leitakse aega intriige punuda ja südamevalu kannatada.

Peategelane Bathsheba (Julie Christie) saab ootamatult väikese maamõisa perenaiseks. Isepäine nagu ta on, otsustab neiu eesseisvate ülesannetega omal jõul hakkama saada, aga olgu siis lambakasvatus, maisikülv või heinategu, ikka tulevad ümberkaudsed poissmehed oma abi ja südant pakkuma.

Välja kujuneb kolm kosilast: asjalik ja aus karjus Gabriel Oak (Alan Bates), särav ohvitser seersant Troy (Terence Stamp) ning sünge naaber mr. Boldwood (Peter Finch). Paari aasta jooksul, mil tegevus toimub, jõuab Bathsheba neid kõiki põhjalikult tundma õppida ning enda ümber paksu pahandust külvata.

Karjus Gabriel

Filmi on nimetatud brittide vastuseks USA "Tuulest viidud" ekraniseeringule ja see võrdlus on tõesti põhjendatud - olgu siis tegelaste, eepiliste loodusvaadete rohkuse, produktsiooni suurejoonelisuse või ajalise paigutuse poolest. Kaunist Inglismaa loodusmaastikku näeb siin ohtralt ja talupoegade-tööliste hulgas on mitmeid vahvaid tüüpe ja kõrvalosi, kuid siiski jätab film kuidagi ajale jalgu jäänud mulje. Enam on siin tunda valmimisaja, 1960ndate kui 19. saj romantika hõngu. 

Lisaks on ligi 3 tunni pikkune film on oma ülesehituses kuidagi nurgeline ning hüpliku montaažiga.. Bathsheba tegelaskuju on liiga tujukas ning edev, et teda tõsiselt võtta või jõuaks tema suhtes sümpaatia kujuneda. Oak on liiga härrasmehelik vaese talupoja kohta ja Troy liiga magus, et oma tüüpi veenvalt välja kanda. Mr. Boldwoodi esitus on neist parim, kuid napivõitu. Kolme kosilase vahel on ekraaniaja jagamisega ilmselt raskusi olnud, sest niipea, kui uus silmapiirile ilmub, unustatakse teine/teised sootuks ja sujuva arengu asemel muutub lugu killustatuks.

Sellest kriitikast hoolimata võib film pakkuda nostalgilist elamust 60ndatel valminud naiivsevõitu kostüümidraamade austajaile. Millal sa viimati nägid filmi, mille klassikalisest muusikast saadetud Overture pinge kõrghetkel halastamatult kaheks jaotas?

 Seersant Troy

Mr. Boldwood