"Kafuka: Inaka isha" / "Kafka: Maa-arst" (2007)

Juba see on märkimisväärne, et üks animatsioon tekitas mus soovi taas Kafka kätte võtta. Omal ajal "Protsessi" lugemine oli ikka paras piin ja paar juhuslikult valitud lühijuttu pole samuti erilist muljet jätnud. See Koji Yamamura lühifilm suutis aga luua sellise ängi ja ebamäärase hirmu õhkkonna, mida Kafka parimad hetked levitavad. Lisaks kaunis klassikaline joonisfilmi teostus ja maagilise realismi piirini jõudvad metamorfoosid.

Pole ime, et see 2008. a Hiroshima rahvusvahelisel animatsioonifilmide festivalil (mis on ikka üks väga kõva festival) Grand Prix võitis.

Lugu ise räägib meile sellest, kuidas üks haletsusväärne maa-arsti kõbi saadetakse noore  poisi haigevoodi juurde, keda ta ravida ei suuda ega taha. Mitmed asjaolud kuhjuvad kokku psühholoogiliseks pingeks, mille edastamisel kasutatakse maksimaalselt ära joonisfilmi kui meediumi võimalusi. 

Meenutab sajandialguse saksa ekspressionismi oma mustade hobeste ja moonutatud figuuridega.

"The Point" (1971)

Alustuseks peaks vist veidi mõtisklema sõna "point" tähenduste üle inglise keeles. Mis eesti keeles on eelkõige mingi üldine mõte, võib seal tähendada punkti, tippu, teravikku, osutamist ning esineda veel kümnetes ja sadades sõnaühendites (nt point of view). Taolistele sõnamängudele antud film suuresti tugineski. Keskseks ideeks "everything has a point". 

Loo autor, USA laulukirjutaja ja muusik Harry Nilsson on kontseptsiooni tekkimist kirjeldanud nii: "I was on acid and I looked at the trees and I realized that they all came to points, and the little branches came to points, and the houses came to point. I thought, 'Oh! Everything has a point, and if it doesn't, then there's a point to it.'"

Ja see võttiski asja enam-vähem kokku. On üks peategelane Oblio, kes sünnib maailma, kus kõigel on "point" (antud juhul siis koonusekujuline teravik pea otsas). Obliol aga on ümmargune pea (ehkki teda sunnitakse teravatipulist mütsi kandma), sestap on ta pointless ja aetakse kurja Krahvi mahitusel samavõrra mõttetusse metsa. Seal kohtub ta terve hulga tegelastega ning jõuab äratundmisele, et paljudel ümaratelgi asjadel on "point" ja naaseb võidukalt koju.

Filmi on sageli võrreldud biitlite kuulsa "Kollase allveelaevaga", ent kui üldine ajastuvaim välja arvata, jääb "Point" eelnevast ikka kaugele maha. Kokkupuutepointe on aga teisigi - keskseks jutustajaks-tekstilugejaks on nimelt eksbiitel Ringo Starr.

Kõige alguses oli aga Harry Nilssoni samanimeline album, mis oleks omamoodi põhja moodustanud mõnele rokkooperile (muusikali vormis on seda tõesti ka lavale toodud), kuid vändati millegipärast lastele mõeldud multifilmiks ja seepärast suuresti ära lärtsiti.

Seda esiteks teostuse poolest, sest režissöör Fred Wolfi joonistusstiil on kole-kole. Ning mitte Pärna moodi robustne inetus, mis tegelikult on ilus, vaid lihtsalt mage ja igavavaõitu. No vaadake seda rumalate nägudega ja silmitut koonuspeade massi seal üleval... Teiseks on filmivormi nõuetest tulenevalt Nilssoni häädele muusikapaladele vahepeale keevitatud dialoogid, mis on samuti üsna mõttetud, targutavad ja venitavad filmi kohutavalt pikaks ja tüütuks.

Kõik see omakorda tiriks nagu alla Nilssoni oma ande, millest on kahju, sest album "The Point!" on tõesti kuulamist väärt. Nii et kokkuvõttes soovitangi see niisama kuulamiseks üles otsida ja näotu multikas vaatamata jätta.

Mõned tegelased, keda Oblio oma rännakutel kohtas.

"War of the Buttons" / "Nööpide sõda" (1994)

Oi, kuidas mulle meeldis see film! Jookseks kohe ise Tartu peale kellelegi nahapeale andma. 

Okei, mõned võivad öelda, et see, mis siin tegelt toimus, oli kole koolikiusamine, laste mängud polnud sooneutraalsed ning alaealistele ei või viskit joota ega roppe sõnu õpetada.

Minu jaoks oli aga tegu kõige sümpaatsema iiri ning laps olemisest rääkiva filmiga, mida näinud olen. See oli muhe ning eluterve suhtumisega tehtud. Sest kuidas sa muidu ikka sõja, sõpruse, demokraatia ning kõigi teiste keeruliste mõistetega hakkama saad, kui neid ise läbi pole tunnetanud.

Ehkki film oli lastest ning üldiselt ka neile suunatud, jagub siin mõnusat huumorit vanemalegi publikule. Lisaks palju äratundmis- ja meenutamishetki oma rüblikuaastatest.

Loo keskmes on kahe naaberküla poistejõugud - rikkad (Carricks) ja vaesed (Ballies). Mõeldakse välja igasuguseid nutikaid sigadusi, mida korda saata, kuid suurimateks sõjatrofeedeks on nööbid, kingapaelad, vööd ja muud riideesemed. Võitlus kogub tuure kuni otsustava lahinguni, mis lõpuks lapsevanemaidki asjasse sekkuma paneb. 

Süžee põhineb prantsuse autori Louis Pergaud´ samanimelisel romaanil, mis nägi ilmavalgust juba 1912. aastal.

Tükike triviat - filmi prooviti ühe poisi vanemate poolt kohtusse kaevata, sellesama ülal nähaoleva palja pepu stseeni pärast. Kohus aga otsustas, et peput oli näha ainult korraks ning tegu oli anonüümse pepuga.

Tõsi ta on...

Sattusin netiavarustes veel ühele blogile, kus oli foto filmivõtetelt ja märge, et blogija oli oma vanaisa seal ära tundnud. Päris uhke oleks oma vanaisast sellist nooruslikku linateost vaadata.

Kokkuvõttes aga - soovitan väga! Harva on mõni film, mis nii vaimukalt ning südamlikult noor olemist näitaks, sealjuures läilaks minemata. 

Ette või taha võiks lugeda teemakohast zaum-a artiklit poistest SIIN .

Filmis, muide, lõid poiste kõrval võitluses vahvalt kaasa ka plikad.
Seiklusliku noortefilmi kategoorias 9/10. 

 

Rikkad poisid...

...ja vaesed poisid.

Kahe vaenujõu pealikud omavahel.

Ja vaata kui nunnu plakat sellel filmil oli!

Tagline: "Most wars last for years. This one has to be over by dinner."

Tatu Pohjavirta lühifilmid

Kolm lühikest nukufilmi Tatu Pohjavirtalt. Taustainfo kohta on internet kitsi - suutsin tuvastada, et tegu on noorema põlvkonna animaatoriga (snd 1977), kes õppis multse tegema Turu Kunstiakadeemias, s.h ka Priit Pärna juhatuse all. Lisaks nukufilmidele on loonud veel mitmeid joonisfilme ning käinud erinevate festivalide ja muude animatsiooniürituste raames korduvalt Eestis oma kunsti tutvustamas.

Stiil on tal, pehmelt öeldes, tume. Süngetes maailmades toimetavad veidrad ja hüljatud tegelased. Õnnelikku lõppu pole ühelgi lool. Huumorit on kah, aga see on must huumor. Ma ei tea, kas see on mingi laiem põhjamaa süngus või ugrimugri vaimsus, mis neis filmides läbi kumab, aga tausta teadmata võiks nad kinnisilmigi siia areaali paigutada. 

"Navel point" / "Nabapunkt" (1999)

Oli kolmest filmist mu lemmik. Kõige lühem, ilmselt seepärast ka rohkem kütet, ning kõige fantaasiarikkam. Räägib poolmees-poolmasina sattumisest šamaani juurde, kes on ametis maailmakorra tagamisega. Mees ning masin satuvad huvidekonflikti, mida rahumeelselt lahendada on võimatu.

Aeg-ajalt alla potsatavad kosmonaudid olid nunnu võte. Šamaan ise nägi aga välja pigem nagu nõukogude propagandapakatitelt mahaastunud. 

"Kuvastin" / "Peegeldaja" (2001)

Tatu jätkab tehisinimeste teemal: nukker-lüüriline armastuslugu kaamerapeaga mehest, kes satub tsirkuseperekonna juurde (mees dresseerib konni, naine käib mööda köit). Kurb tõde: maailmas pole kohta kaamerapeadele, isegi kui neil on zoom.

Ilus oli vaadata, peenemini tehtud kui "Nabapunkt" ja terviklikum teostus.

"Elukka" / "Elukas" (2005)

Ilmselt tema tuntuim animatsioon. Räägib meile üksikvanemast, kes muutub libahundiks. Palju freudistliku sugu- ja surmatungiga mängimist. Lõpuks moodustub kaks väga ebatraditsioonilist perekonda.

Valmis oli ehitatud terve omaette maailm, siuke krõbisevtühjade tänavatega väikelinn. 

"Сон смешного человека"/"Imeliku inimese unenägu" (1992)

Elus. Ainult filme pole viimasel ajal vaadanud, pigem olen ise proovinud ühtteist teha ning veel nokitsesin filmisõpradele siingi tutvustatud A. Ptushko mängufilmile "Sampo" (1958) eestikeelseid subtiitreid teha. Neid saab peagi paremal küljel asuvast ribast alla laadida.

Nüüd aga asja juurde. 

Käes on suur pidupäev, sest tegu on blogi 100. postitusega ning sel puhul tasuks vaadata vene animatsiooniklassiku Aleksandr Petrovi poole. Hetkel ilmselt üks maailma tuntumaid animaatoreid üldse. Iga tema filmi tuleb oodata aastaid (seni ongi režissöörina tema filmograafias vaid 5 lühianimatsiooni), kuid see-eest on need tõelised kunstiteosed, mida sugugi iga animatsiooni kohta öelda ei saa. Ja mitte tervikutena, vaid lausa iga kaader eraldi. Härra Petrov kasutab nimelt paint-on-glass tehnikat, kus multifilm kaader-kaadri haaval õlivärvidega klaasile joonistatakse. Tulemuseks on valgusküllane, õrn ning sujuvaid metamorfoose lubav lõpptulemus.

Nojah, sellest tehnikast räägin lähemalt mõnel järgmisel korral.

"Imeliku inimese unenägu" on Petrovi teostest kõige süngem ja filosoofilisem. Põhineb see Dostojevski samanimelisel jutustusel, mis nägi trükivalgust 1877. aastal (e.k ilmunud 1989. a kogumikus "Kole anekdoot"). Ometi on tegu kahe üsna iseseisva teosega. Animatsioon pole niivõrd ekraniseering, kui tõlgendus, kus Dostojevski filosoofiline monoloog on voolavasse pildisümboolikasse ümber valatud. Etteruttavalt olgu öeldud, et maailmakirjandusest on Petrov klaasile joonistanud veel Tšehhovi novelli "Minu arm" ning Hemingway "Vanamehe ja mere".

Millest siis "Imeliku inimese unenägu" räägib? Eks ikka elumõttest, maailmavalust ja armastuse tähtsusest. Minategelane otsustab oma ükskõikse ja tühja elu lõpetada enesetapuga. Vajub aga unne ja näeb, kuidas tõuseb pärast surma paralleelmaailmasse - teisele planeedile, kus kõik on "just nagu meil", aga samas ei ole ka. Selline paradiisilaadne, ilus ja naiivne maailm. Kui tema seiklused selles maailmas lõppevad ja ta meie reaalsusesse naaseb, on mees enese jaoks taas elumõtte leidnud.

Paralleelmaailmad, metafoorid ning tähenduslikud unenäod olid 19. saj lõpu vene kirjanduses üldse kuum teema. Nihilismi, sotsialismi ja mitmete muude moodsate liikumiste kasvulaval tõusis üles küsimus inimeseksolemise üle laiemalt. Dostojevski nägi oma teostes vastusena kaastunnet ja tingimusteta armastust ligimese vastu. Tõde laseb ta aga tihti kõnelda just laste suu ja silmade läbi.

Fantastiline ning kohati õõvastav seiklus ühe kurva mehe unenäos. 

Petrovist aga peagi jälle!

"Комедия строгого режима" / "Range režiimi komöödia" (1992)

Leninil tuleb aprillis sünnipäev. 22. aprillil täpsemalt. Sellega seoses tasuks ehk meenutada "Range režiimi komöödiat", mis osaliselt põhineb Dovaltovi nõukogude vanglaelu kirjeldaval teosel "Tsoon". 

Filmi tegevus toimub 1970. a, mil tähistati Vladimir Iljitši 100. juubelit. Sellega seoses tehakse töö- ja paranduslaagri vangidele kohustuslik ettepanek lavastada revolutsioonisündmusi kujutav näidend "Oktoobrivalgus", et oleks mida ülemustele ette näidata. Kollektiivne looming on ju väga arendav. Peaossa valitakse laagri heidik Zujev, kes aga sündmuste käigus täielikult ümberkehastub ja Lenini rolli nii omaks võtab, et petab ülemusedki ära. Teatrisündmuste varjus hautakse ka põgenemisplaani, mis omakorda parodeerib revolutsiooni võitlust vabaduse ja õigluse eest.

Filmi kerge, groteskne huumor põhineb suuresti ülbete platnoide ja ohmude laagrijuhtide vastandamisel. Igaüks neist on pigem tüpaaž kui isiksus. Rollidest oli kõige eredam muidugi Viktor Suhorukov Zujevi/Leninina. Selline väike, tige ja ilmekas. Vene Föderatsiooni rahvakunstnik, teatri- ja kinonäitleja ning väikest viisi ka režissöör Suhorukov on tuntud eelkõige filmidest "Brat" ja "Brat 2". Eestis on käinud 2009. a etendusega "Mängurid", kus lõi kaasa ka Oleg Menšikov. 

Muhe komöödia, mis räägib isegi rohkem oma valmimisaja, 90ndate alguse meeleoludest kui 1970ndate vanglaelust.

Panen siia lõppu tavapärasest rohkem pilte. Mitte niivõrd kaameratöö kui muidu vaimukate kaadrite tõttu.

 Stsenarist, lavastaja (Stanislavski süsteemist lähtuvalt) ja muidu hingeline inimene.

 Allaheitlikul Suhorukovil võtab Lenini rolli sisseelamine aega.

 "Lüüriline stseen"

Vangide vaimustus Lenini kogutud teoste vastu kasvab.

 Masterplaan.

 Šnitti võetakse kinost.

Õhtune oleng Belomori ja teetassiga.

 Juht kaaskonnaga.

Platnoi esitab revolutsioonilist luuletust: Мы говорим Ленин, подразумеваем -партия, мы говорим партия, подразумеваем - Ленин... Понял?

 Helendav zonglöör - kohustuslik osa igast juubeliprogrammist.

 Lenin võtab üle.

"Высоцкий. Спасибо, что живой" / "Võssotski. Aitäh, et olen elus!" (2011)

Võssotski eluloofilmi linastumine oli Venemaal kahtlemata üheks eelmise aasta suursündmuseks. On näha, et raha ja vaeva on siia alla palju pandud. Osadesse on otsitud näitlejaid vene kino paremiku hulgast, valmimisse kaasatud mitmeid Võssotskiga seotud isikuid (alates sellest, et stsenaariumi autor on bardi poeg Nikita Võssotski). Ja tõesti, juba taolise filmi olemasolu ise on tunnustust väärt. Ometi on teostuses mõndagi, mis, parimatest kavatsustest hoolimata, veidi kriipima jääb.

Tegevusajaks on valitud 1979. a, üks aasta enne Võssotski surma, mil tema seisund juba kriitiline oli ning ta Usbekistanis kontserte andes kliinilisse surma langes, millest teda päästis vaid sõbra ja "ihuarsti" Anatoli Fedotovi kiire tegutsemine. 

Ometi, kui teha film inimesest, kes oma eluajal oli kangelane ning kelle üheks oluliseks mälestusmärgiks jääb käesolevgi linateos, siis on selline ajaline valik küsitav. Enamuse filmist Võssotski köhib, higimullid otsa ees, kisub suitsu ja tahab sõprade murest hoolimata aina lavale laulma ronida. Iseenesest õilis ju, näidata bardi tohutut töötahet ja meenutada publikule, kui ennastohverdavalt laulik neid armastas. Teisalt jagub filmi laule vaid näpuotsaga, paar väikest katket. Ning sellele karismaatilisele, äkilisele ja energilisele Võssotskile, keda teda tundnud inimesed nii väga armastasid, ei jää samuti ruumi. Kokkuvõttes on tegu ühe pikaleveninud haiguslooga ning kui ma, teadmata midagi eelnevalt Võssotskitst, seda filmi vaataksin, jääkski mulje kui ühest põdurast onklist, kes Lähis-Itta kontserte läks andma ja jeeli-jeeli ellu jäi. Heas eluloofilmis peaks jaguma ruumi ka loomingule. Igav oleks ju vaadata paaritunnist teost Van Goghist, kes kõrva nüsib või narkomaania-ennetuslikus võtmes filmi Bulgakovist.

Teine asi, mille kallal võiks norida, on klišeelik muusikakasutus, mis alati kui KGB silmapiirile ilmub, kole kurjakuulutavaks läheb ning kui Võssotski hingeldama kipub, dramaatilist ja ärevat meeleolu edastab. Emotsionaalselt mõjus, kuid liiga ärakasutatud võte, seda eriti muusikust kõneleva filmi puhul. Muusikaliste ja süžeeliste klišeede kasutamine hakkas Võssotski tegelaskujugi unikaalsust alla tõmbama.

Enam tähelepanu oleks võinud pöörata ka 70ndate lõpu olustikule. Õigemini vähem, sest praegu jättis kõik väga lakutud mulje, isegi Usbekistani taksod-moskvitšid olid läikima löödud, Moskva tänavad pea inimtühjad (kui paar hästiriietatud last välja arvata) ning kõik ruumid maitsekalt sisustatud. Veidi nõukogude kaootilisust ja räpakust oleks vaid aidanud õiget meeleolu luua.

Näitlejatest tahaksin lähemalt rääkida Oksana Akinšinast ja tema tegelaskujust, Tatjana Ivlevast. Mis viimasesse puutub, siis eksisteerib ta vaid ekraanil. Tegelikuks prototüübiks oli tekstiilitudeng ja hilisem kostüümikunstnik Oksana Afanasjeva, kellega Võssotski kohtus 1978. a. Tüdrukule oli see elu esimene, bardile elu viimane armastus. Paljud seda suhet ei teagi, kilbile on tõstetud ikka Marina Valdy, kes kahtlemata oli Võssotski sügavaim ja olulisim kiindumus. Venekeelse vikipeedia Võssotski-artiklist Oksana Afanasjeva kohta mingit märget ei leiagi.
Akinšina mängib Oksanat hästi, just sellise kergusega, mis 19-aastast armunud tudengit võiks iseloomustada. Samas tassib kangelaslikult Võssotskile morfiini ja on vahele jäädes valmis KGB-s süüd omaks võtma. Filmi jaoks oli tema tähtsust arvatavasti võimendatud, kasvõi elustamisstseenid, kus justkui tema kõrvakiilud tohtri tegustsema panid. Aga need on juba esteetilist laadi valikud, mis ehk filmi emotsionaalsuse seisukohast end õigustavadki. Ikkagi kunstiline, mitte dokumentaalne film.

Tundus, et kriitikat sai rohkem kui kiidusõnu. Ärge laske end sellest eksitada, kriitika on alati subjektiivne ja võimalik, et kinodes ostetakse pileteid nii, et maa must. Võibolla sundisid ka suured ootused, mis mul selle teosega seoses olid, seda tavapärasemast kriitilisema pilguga vaatama. Samas ei saa ma kuidagi üle tundest, et film esindab sama koolkonda, mida Võssotski hauamonumentki - viimane on samuti püstitatud tema teise naise Ljudmilla ja nende kahe poja valikul ning esindab maitsetuse tippu - massiivse kuldse postamendi seest väljub Võssotski büst, kelle seljast kargavad välja kitarr ja metsikud hobused (pegasused?). Võimas, mastaapne, kulukas, aga vaimust jääb puudu. Marina Vlady oli kategooriliselt taolise mälestuse vastu, aga teda enam ei kuulatud.
Igatahes, et rõõmsamate nootidega lõpetada, siis soovitan kõigil kuulata, kuidas Oksana Akinšina laulab Võssotski laulu väikesest valgest elevandist. Väga võluv esitus. Kuulake siit .
Ja veel võite üles otsida Marina Vlady mälestusteraamatu oma abikaasast - "Katkenud lend". Sealt leiab enam Võssotski laule kui siinsest filmist.

 Lisan freelance otsetõlke sellele vantsilaulule ka ( originaali loe siit ):

 Laul valgest elevandist

Elasid-olid Indias ammustest aegadest
metsikud, tohutusuured hallid elevandid -
elevandid lonkisid sihitult džunglites -
üks neist oli miskipärast valge.

Lahkete silmade, vaiksete kommete poolest erines ta,
ja mõistuse ja suursuguse värvi,
oma hallide suguvendade keskel valge elevant
oli, muidugi, valge vares.

Ja India valitseja - olid ajad -
kinkis mulle austusemärgiks elevandi.
"Milleks mulle elevant?" - küsisin muu-usuliselt,
aga tema ütles: "Elevandil on suur süda..."

Elevant tegi mulle reveransi, aga mina talle - kummarduse,
mu kõne oli lahke ja vaikne -
Sest et seesama valge elevant
oli ka veel valge elevandiema.

Ma nägin hea välja, istudes elevandi seljas,
sõitsin mööda Indiat - muinasjutuline maa -
Ah, kus kõik me koos ei rännanud!
Ja kitsikuseski klappisime suurepäraselt.

Ja juhtus, et läksime laulma kellegi balkoni alla -
siis daamid hüppasid unest...
Tuleb teile öelda, et see valge elevant
oli ebatavaliselt musikaalne.

Maailmakaarti olete ilmselt näinud -
teate, et Indiaski on jõgi -
Mu elevant ja mina elasime mango mahlast,
ja kuidagi kaotasime teineteise Gangese padrikutes.

Ma vähkresin piki jõge, unustades meelerahu ja une,
Jäädavalt laostades tervise...
Aga pärast öeldi mulle: "Sinu valge elevant
kohtus valgete elevantide karjaga."

Kaua olin solvunud ma, ainult - vat sulle! -
India valitseja jälle saatis mulle elevandi:
kaunistatud jalutuskepi kujul -
valge elevant, kuid elevandiluust.

Räägitakse, et seitset elevanti omada on hea toon
kapil, kui vahend hädade vastu...
Las jalutab parem valges karjas valge elevant -
Parem ärgu toogu ta õnne!

1972.