Tagantjärele mõned heietused seekordse Animated Dreamsi lõppakordist - möödunud pühapäeval Sõpruses linastunud Signe Baumane täispikast "Kivid minu taskutes". Festival oli hea, filme üle maailma, aga mitmel põhjusel tõusis üldisest programmist minu jaoks esile just see linateos.
Priit Pärn on oma "vastuolulise" filmiga "Lendurid koduteel" seoses mitmel pool väljendanud mõtet, et animatsioon pole ainult lastele suunatud multikad. Selgi oleks aeg täis kasvada ja kindergarten-publikust kaugemale vaadata. Oleks animatsioon kosmosevõidujooks, oleksid lätlased siin juba ammu Kuule lennanud, barakid püsti löönud ning asunud kurke kasvatama. Kusjuures Signe Baumane oleks neil peaagronoomiks. Meie viimased täispikad animatsiooniprojektid "Lotte" ja "Lisa Limone" on küll mõlemad animatsioonitehniliselt tasemel, kuid teemade ja lugude osas asuvad veel väga sügaval comfort-zone´is.
Baumane seevastu on oma varasemates filmides, eriti vallatus miniseerias "Teat Beat of Sex", mitmekülgselt, sügavalt ja humoorikalt tegelenud seksuaalse teemaga ning nüüd jõudnud ka hullumeelsuse ja depressiooni animatsioonikeelde tõlkimiseni.
Seks, hullus ja kurbus - mis võiksid olla veel "täiskasvanulikumad" teemad?
Teiseks tähelepanuväärseks omaduseks "Kivide" puhul võib pidada autori sugu. Animatsioonimaailm on endiselt suuresti meestekeskne, kel on oma viis lugude jutustamiseks, oma teemadering, oma esteetika. Signe maailm on parimas mõttes "naiselik" - tundlikum, õrnem, perekesksem. Aga mitte ainult, "Teat Beat of Sex" oli (kriitika põhjal) paljudele šokeeriv just seetõttu, et mehelikke teemasid ja mehist avameelsust ilmutas naine. Poiste puhul olid kõik nokunaljadega juba harjunud, aga naispeategelasega eksplitsiitne seksuaalsus mõjus kuidagi, well, litsakalt. (Vastupidise näitena feminiinsest mehest võiks eesti
filmimaastikult tuua Ilmar Raagi, kelle viimased täispikad filmid ning nende kangelannad on
mõlemad harukordselt õrnad, pehmed ja romantilised)
Signe on oma lugudes Naine (olemata sealjuures feminist!), see tume ja niiske yin, mis meestekeskset filmimaailma tasakaalustama tuleb. Tasub mõelda sellegi üle, keda meil Eestist talle vastu oleks pakkuda? (Olga Pärn koos Priiduga jutustab siiski meestemaailma lugusid, kus naine on eelkõige alasti/erootiline/mõistatuslik/ahvatlev; rahvusvahelist tuntust on kogunud Chintis Lundgren, kuid inimene on enam-vähem ainus fauna esindaja, kelle murede ja rõõmudega ta oma filmides ei tegele. Noorema põlvkonna säraval tähel Anu-Laura Tuttelbergil on suurepärane detailitaju ja esteetika, kuid lugude jutustamine teda niivõrd ei huvita. Meisterlikkusel ei ole sugu.)
Paari sõnaga Baumane filmist festivali võistlusprogrammi taustal. Isiklikkust ja südamepuistamist oli sel aastal üldse palju. Küll räägiti düsfunktsionaalsetest perekondadest, lapsepõlvehirmudest, laste väärkohtlemisest, oma seksuaalsuse avastamisest jne, jne. Eelistatavalt pliiatsistaatika ja aeglase klassikalise muusika taustal. Tihtipeale jäi arusaamatuks, miks autor samu lugusid live-action vahenditega välja ei mänginud.
Signe puhul aga seda küsimust ei tekkinud, animatsioonikeel oli ainus võimalus jutustada seda nii ajas kui ruumis laialivalguvat, isiklikku ja hoomamatut lugu sellise sümboolsuse, maagilise realismi ja üldise veenvusega. Eriti jäid kummitama põlvkonnast põlvkonda edasikanduvad helesinised ehmunud lapse (looma?) silmad. Salapärased metsolendid, kes tema suguvõsa naisi pahategudele meelitasid ning näisid olevat otsekui Hieronymus Boschi maalidelt ära karanud. Ning loomulikult fantastiline pildikeel neis stseenides, kus hullumeelsus lootusetult võimust võttis või argireaalsus paisus liiga talumatuks, et seda argiste vahenditega väljendada.
Nagu üks hea lugu ikka, kasvas sügavalt isiklik üle üldiseks, sai sümboli väärtuse, tegeles ühiskonna, pereväärtuste, soorollide ja poliitiliste olude tiheda sasipuntra lahtiharutamisega. Kuidas konkreetne ajaloolis-poliitiline situatsioon, milles elame, mõjutab seda igavikulis-üldist, mis igas inimeses peidus on?
Ei olnud sellist nõutut esmakohtumise tunnet nagu mitmete teiste Animated Dreamsil osalenud filmidega - nojah, kena on, aga mis ma sellega nüüd peale hakkan? Miks mulle seda kõike räägiti?
Eks Signe film paku enam äratundmisrõõmu juba selle suure ühisosa pärast, mis meil läti kultuuriga on - enamus jutustust saatvast kultuurilis-ühiskondlikust ajaloost on meile endilegi tuttav ning kogetud. Seda muljet suurendab veelgi Signe tugeva ida-euroopa aktsendiga inglisekeelne voice-over, mille saatel film kulgeb (kui ma ei eksi, siis ainus "otsekõne" esines vist alles päris filmi lõpus, kui minategelane unes oma ammuse vanaemaga kohtus). Ühetasane jutumassiiv nõuab siiski tähelepanelikku kuulamist ning siin-seal oleks võinud helimaastiku enam välisnoote tuua. "Teat Beat of Sex´is" kandis - osalt ka intiimsema teemavaliku tõttu - pealelugemine paremini välja. Üldse paistavad lühivormid Signel rohkem käpas olevat, sest ka "Teat Beat´i" trash-punk+psühhedeelia stilistika sobis tema puisevõitu joonistusstiiliga paremini. Samas mõjub "Kivides" värskelt stop-motion´is taustade ning joonistatud tegelaste kombo, mis toob filmireaalsusesse mingi lisanihestatuse.
Aga noh, esimene täispikk! Tubli tüdruk!
"Kivid" on Läti poolt selle aasta parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaat. Hoidkem siis lõunanaabritele pöialt, et animatsioonimaastikku veidigi enam gravitatsioonist lahti rebida!
Äge animatsioon peaks olema nagu äge tüdruk -
ilus, vaimukas ja veidi üleannetu.
"Kivid minu taskutes" on äge film ja Signe Baumane on äge tüdruk.
