"Hana-bi" peategelast Nishit on nimetatud jaapani Léoniks - mustade prillidega vaikne mees, kes on võrdselt võimeline nii suureks julmuseks kui suureks õrnuseks. Selline on ka filmi üldiseloom, suurimadki veretööd on esitatud poeetilises võtmes ning armastus vaikse ja hillitsetuna.
Nishi on endine politseinik. Tööülesannete täitmisel kaotas ta ühe oma sõbra ning teine on vigasena ratastoolis. Tema naine on lootusetult haige. Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke meetmeid. Oma lähedaste rõõmustamiseks on ta valmis raha hankima nii jaapani maffia kui pangaröövi teel.
Filmi peategelased on tavalised inimesed, kes teevad ebatavalisi valikuid. Nii Nishi, kes taasavastab armastust oma naise vastu, kui ratastooli aheldatud Horibe, kellest saab naivistlik/sürrealistlik maalija. Kas hävingust sünnib uuenemine?
Filmis esinevad maalid on režissöör Takeshi Kitano enda kätetöö
pärast surmalähedast kogemust mootorrattaõnnetuses.
"Hana-bi" on siiani lavastaja Takeshi Kitano tuntuim ja tunnustatuim film. Kui aga arvukad festivalide kriitikud kõrvale jätta, on tegu keskmise Lääne vaataja jaoks üsnagi harjumatu linateosega. Seda nii tempo, visuaalsete võtete kui üldise loo jutustamise poolest. See ei ole kerge film. Sümboolika ja pisidetailide mõistmine nõuab head jaapani kultuuri tundmist või vähemalt avatust uueks kultuuriliseks kogemuseks. Samas, tõeline maiuspala jaapani kino austajatele ning soovituslik vaatamine kõigile, kes veidi USA ja Euroopa filmitööstuse toodangust puhata tahavad. Kunst on taju laiendamise vahend, ya know...
No comments:
Post a Comment