Kas teadsid, et igal aastal toodetakse Euroopas 60 milj tonni plastikut (20% ülemaailmsest toodangust)? Et igal aastal viskad ära umbes 16 kg jagu plastiktooteid? Või mõelnud iluoperatsioonidele, millega plastik jõuab meie kehadessegi. Tuleviku haudadest ei leita ainult luid, vaid ka silikoonrindu, põski ja silmaaluseid.
Palju mõtlemapanevaid fakte ja avastusi plastmassi kohta võib leida sellest Werner Boote dokumentaalfilmist. Tõeline silmaavaja plastmassi tuntud ja tundmatute mõjude kohta.
Boote on teinud väga laiahaardelise dokumentaali - võttekohti leidub kõigist maailmajagudest, räägitakse nii tööstuse, teaduse, meditsiini kui keskkonnakaitse vaatenurkadest plastiku kasutamisele. Konkreetsed faktid ja laiemad arutlused-järeldused on omavahel heas tasakaalus. Teema on kahtlemata oluline ja aktuaalne.
Mis häirib, on kohatine liigne sentimentaalsus (päikeseloojangud, aktsioonid-üksiküritused, lapsikud animatsioonid) ja suhteliselt pika (1h 39 min) filmi lõpuks üles kerkiv küsimus "Mida teha?". Ehkki film aitab kahtlemata tarbijateadlikkust tõsta, võiks siiski anda soovitusi või juhtnööre, mida vaataja ise olukorra parandamiseks ära võiks teha. Kõlama jääb küll põllumajandusjääkidest toodetav bioplastik tervisesõbralikuma alternatiivina ning tööstuse vastutus (kui tööstus maksaks taaskäideldava plastiku eest rohkem, ei viskaks me seda nii kergekäeliselt ära), kuid need on pigem tulevikuperspektiivid. Plastikpakendid, -pudelid, mänguasjad jms on aga argipäev.
Põhiline, millele Boote oma dokumentaalis lõpuks keskendub, on plastmassi mõju inimese tervisele. Meid kõige lähemalt puudutav, samas (nt keskkonnamõjudega võrreldes) kõige vähem uuritud valdkond. Esiteks on plastik suhteliselt lühikest aega kasutuses olnud (tootmise alguseks loetakse 1907. aastat, mil petrooleumist saadi esimene täiesti sünteetiline aine), teiseks on plastikutootmises kasutatavad ained tööstuse poolt salastatud. Isegi tavatarbija eest, filmimeeskonnast rääkimata. Sõltumatud uuringud ja testid näitavad siiski murettekitavaid tulemusi. Plastmass ei tapa, kuid kahjulikke aineid koguneb pisitasa organismi, põhjustades vähki, viljakuse vähenemist, nurisünnitusi ja kõiksugu muid hädasid.
Boote kogub kokku kuskil 700 taolist case-study, mis asja kahjulikkust tõestavad ja lippab tööstuse esindajate juurde, kes ta viisakalt pikalt saadavad.
Lihtsustatud animatsioon plastiku kahjulike osakeste tungimisest inimorganismi...
Kogu dokumentaali saadab režissööri isiklik perekonna lugu. Werner Boote vanaisa oli nimelt Interplastic Worksi, Saksamaa plastmassitootja juht ning suur selle materjali entusiast. Nüüd, mil asi kontrolli alt ära hakkab minema, võitleb Werner vanaisaga seonduvate helgete mälestuste ja karmi reaalsuse vahel. Ning on rõõmus, et vanaisa praegust olukorda ei pidanud nägema.
Minu jaoks oli üks mõjuvamaid episoode ühelt tohutult India prügimäelt, kus kohalikud kokkuostjatele taaskasutatavaid materjale otsisid. Noored rõõmsad inimesed. Indiale omaselt olid moodustunud oma kastid, lähtuvalt sellest, kes mis materjali otsis - riie, plastik, metall, puit jne. Neist kastidest kõige madalamal asusid plastmassi otsijad, sest selle eest maksti kõige vähem.
Aga mis siin ikka pikalt rääkida, otsige film üles ja vaadake kindlasti. Kokkuvõttes haarav ja silmaringi arendav töö, mis vähemalt mõneks ajaks paneb oma harjumuste ja valikute üle järele mõtlema.
Külasta ka filmi (inglisekeelset) kodulehte siin .
Kui palju on plastikesemeid sinu kodus?
No comments:
Post a Comment