Veidi tagasivaatavalt ühest selle aasta Maailmafilmi ägedaimast filmi - endise Lääne-Berliini immigrantide värvikast elust pajavast "Dragan Wendest". Üldse torkas tänavune Maailmafilm positiivselt silma programmi mitmekesisusega nii stilistika - vanast heast vaatlevast antropoloogiast mängufilmiliste eksperimentideni - kui teemavaliku osas. Senisest 3 päeva pikem festival pakkus hea ülevaate, mis dokfilmide maailmas teoksil on ja suuremal osal linastustest oli ka publikul endal võimalik režisöörilt kas siis saalis või skype´i vahendusel nähtu kohta aru pärida. Kohal oli "Dragan Wendegi" režissöör - Dragan von Petrovic (snd 1978), noor serblane ja filmi protagonisti vennapoeg.
Filmi suurimaks tugevuseks olid värvikad tegelased - kamp otsekohese suupruugiga vanamehi, endisi diskokuningaid, pisisulisid ja sutenööre. Kunagistest jugoslaavia immigrantidest olid aastakümnete jooksul saanud tulihingelised lääne-berliinlased, kes avaldasid nördimust müüri langemise üle ja leidsid, et see oli Berliini allakäigu algus. Kuldaeg jääb nende jaoks 70ndatesse, mil nad tühjade taskute ja suurte ambitsioonidega Lääne-Berliini jõudsid ja otse selle meelelisse ööellu sukeldusid. Seda diskoajastu vibe´i annavad siin edasi mitmed arhiivikaadrid (kodutöö on olnud põhjalik ja leitud mõndagi huvitavat), aga eelkõige saundträkk, mille autoriõigustele kulunud ka lõviosa filmi eelarvest. Pop Topsi "Mamy Blue´d" kuulasin veel nädal aega järele...
Räägime siis filmi eetikast ja esteetikast. Ehkki üleni dokumentaalkaadritel põhinev, mõjub "Dragan Wende" väga mängufilmilikult, mis on suuremas osas saavutatud tiheda montaaži, vahetiitrite ja muusikaga. Siin-seal ilustuseks ka mõned selgitavad animatsioonid. Kes ainsatki Quentin Tarantino filmi näinud, võib kärmelt tema ja Dragani vahele paralleeli tõmmata. Tõesti-tõesti pärastises intervjuus mainib noor filmitegija isegi oma eeskujuna Sally Menket - filmimontööri, kes on töötanud enamuse Tarantino filmide kallal ja keda Tarantinogi on nimetanud oma ainsaks tõeliseks kaasautoriks, kes suudab tema ideid õiglaselt edasi anda. Menke mõjude hulka võib lugeda nt lõikude lõpetamise stopp-kaadrina ja üle ekraani ulatuvad erksavärvilised vahepealkirjad. "Dragan Wende" on hiilgav näide, kuidas panna mängufilmi tehnilised väljenduvahendid dokfilmi teenistusse ning sobitada need nii teemade kui tegelastega.
Ja ometi on "Dragan Wende" antropoloogiline film par excellence - Dragan von Petrovic elas kogu filmimise aja oma onu juures, jagades temaga nii argimuresid, toitu kui töökohti. Mitmeaastase võtteperioodi jooksul vahetus filmimistehnika ja süvenesid suhted. Vahel viskas nooremal Draganil oma iseteadvast onust üle, enamgi veel vihastas aga ekstsentriline onu oma uudishimuliku vennapoja peale. Kumbki ei kannatanud aga kord aastas Serbiast pensioni järele saabuvat vanaisa, kes omakorda ei armastanud Berliini.
Mis eetikat puudutab, siis on "Dragan Wende" heaks näiteks sellegi suhtelisusest. Mõned minevikupattude paljastused on üsna suurejoonelised (eeldusel, et tegu pole vaid napsis onude jauramisega) ning, nagu ikka, saab kõik head jutud ära räägitud köögilaua taga, õlu näpu vahel ja sigarett hambus. Vaataja viiakse küll lähedale, kuid kas osalised ise ikka andsid aru, et ei aja juttu ainult kalli sugulase, vaid ka rahvusvaheliste festivalide publikuga? Noh, muidugi näitas Petrovic peaosalistelegi filmi. Neile igati meeldis. Kui ta Draganilt uuris, kas võib ikka õlled ja suitsud sisse jätta, tekitas see vaid imestust "A kas joomine on siis mingi paha asi?". Maailmafilmil osalemise kohta pärinud ta vaid, kas siit ka mingit rahalist kasu võib loota.
Aga, nagu algul öeldud, just värvikad tegelased oma elukogemustega on filmi suurim rikkus ning
"Dragan Wende" täidab igati antropoloogilise filmi peamise ülesande -
vahendada meieni maailmavaateid ja kultuurikogemust neilt, kes ise selleks võimelised pole või sest ei huvitu. Mingi valge auk saab jälle mõtestatuks ja osa
berliini/euroopa ajaloost muutub kuuldavaks, nähtavaks ja
kaasahaaravaks. Igati lahe film inimeste identiteedi,
ühiskondlike muutuste ning Ida ja Lääne sulami võimalikkusest. Jääb üle vaid loota,
et endal Dragani vanuses sama eluterve suhtumine ja lugudepagas taskus
on.
Muide, kampsik, mida Dragan von Petrovic kandis, olevat kah onu Dragani kingitud
ja kuulus ühele Berliini bordelli turvale.
Veidi ka nimemaagiast - die Wende tähistab saksa keeles nii suurt muutust üldiselt kui Berliini müüri langemist konkreetselt ja on ühtlasi perekonnanimi, mille Dragan omale Berliinis elades valis.
No comments:
Post a Comment