Showing posts with label indie. Show all posts
Showing posts with label indie. Show all posts

Tuesday, December 23, 2014

"Boyhood" / "Poisipõli" (2014)

Veidi ka  2014. a kriitikuid, festivale ja südameid võitnud suurejoonelisest projektist "Poisipõlv". Projekti suurejoonelisus seisneb siis selles, et samu näitlejaid on filmitud 12 aasta jooksul (võttepäevi oli selle aja sees siiski vaid 45). Tegu on omamoodi time-lapse projektiga, kus "täiskasvamine" seisneb ka puhtfüüsilises aspektis. 
Juba filmi algusminutitest torkavad silma ja kõrva hoolikalt valitud heliribad ning omamoodi ikoonilised esemed, mis peaksid olema tuttavad igaühele, kelle lapsepõlv jäi 90ndate lõppu-00ndate algusesse (nt "Harry Potteri" raamatud, varased Apple´i arvutid, Gameboyd...). Film rõhub nostalgiale. See on tugev tunne. See võidab südameid.  Lisaks "põlvkonnanostalgiale" on siin paljutki ainult USA-le, eriti Texase osariigile omast. 
Kõik need jooned kokku tekitavad küsimuse filmi püsiväärtusest, kas ta on mõistetav ka aastakümnete pärast, teise põlvkonna ja kultuuritaustaga vaatajatele? Vananemine on bioloogilise protsessina küll sama, kuid mitmed lisatähendused lähevad paratamatult kaduma. (vt ka: kes mäletaks veel omast kogemusest "Väikse Illimari" hommikuid päikese, kaltsuvaipade ja valgeks lubjatud seintega toas?)
"Poisipõli" on filmitud vahemikus 2002-2013, jälgides peategelese kasvamist 6-aastasest poisist kolledžiealiseks poisiks (u 6-18 a). Lapsepõlve on siin kujutatud üsnagi Rousseau´ romantilises vaimus - kui viimast pelgupaika enne täiskasvanute julma maailma sisenemist. Näeme enam õnnelikke hetki - isaga matkamist, sõpradega mängimist, looduse ja maailma avastamist. Vanematevahelised tülid on sellele vaid arusaamatuks fooniks. Siis kangas tiheneb. Ei saa öelda, et filmi ligemale 3 tundi oleks aastate vahel ühtlaselt jagunenud - esimesed üheksa aastat katavad enam-vähem poole filmist, ülejäänu tegeleb juba keskkooli ja kodust lahkumisega. 
Nagu ülalgi mainitud, on "Poisipõlves" domineerivaks emotsiooniks magus nukrus kiirelt kaduva aja üle. Ses mõttes on see dekadentlik film. Lisaks on see "poiste film". Sellal, kui kõik tugevama soo esindajad filmis on muutlikud-heitlikud-arenevad - me näeme nende allakäiku või kasvamist, siseheitlusi, eluvalikuid, on naistegelased (Ema ja Õde) omamoodi ilmasambad. Ema (keda suurepäraselt mängib Patricia Arquette) holds the shit together, on alati valmis armastama, andestama ja raskustest läbi murdma. On ilmselge, et üksikemana, kes kasvatab lapsi, käib koolis ja tööl, kohaneb ja võitleb temagi, kuid seda siseelu me ei näe. Nagu ei näe seda ka filmi peategelane Mason Jr. Olgu lapse või noorukina, ema on kogu aeg tugev ja olemas. Samuti läheb kasvuraskustest lihtsamini läbi tema õde Lorelei, keda iseloomustavad püsivalt head hinded, varane vastutustunne ning vanemate ja sõprade ootustele vastamine. 
Paar sõna ka filmi režisöörist - Richard Linklaterist. Olin mõneti üllatunud, et tegu on juba 54-aastase küpse filmitegijaga, kelle arvel on nii mõnigi tunnustust pälvinud linateos. "Poisipõli" tundus kuidagi liiga nooruslik ja indie, hästi oli tabatud lapselikkust ja võetud igast murranguhetkest filmi kaasa vaid kõige olulisem. Ilmselt aitas Richardil õiget vibe´i tabada tütar Lorelei (snd 1994), kes peategelase vanemat õde mängib ja sisuliselt tema põlvkonnakaaslane on. 
Nagu enamusel oma täispikkadest, on Richard Linklater ka "Poisipõlve" juures ühtaegu nii režissöör, stsenarist kui üks produtsentidest. Suure vastutusega kaasneb suur vabadus, mis tagab produktsiooni omanäolisuse ja sõltumatuse. 
Tasub vaadata. Selline bittersweet symphony noor olemisest ja kaduvate hetkede ilust. 
Paar pilti peategelaste vananemisest võtteperioodi jooksul.

Friday, August 29, 2014

"It's Such a Beautiful Day" / "On nii ilus päev" (2012)

Kaasaegse animatsiooni wunderkind Don Hertzfeldt ajab oma asja ning ajab seda hästi. Juba Doni tiinekana tehtud filmikatsetused leidsid pääsu filmifestivalidele, filmikoolis valminud tööd jõudsid rahvusvahelisse kinolevisse ning praeguseks on ta leidnud ametlikku tunnustust kui üks mõjukamaid animaatoreid multifilminduse ajaloos. 
"It´s Such a Beautiful Day" valiti sel aastal Times Out New Yorki poolt 100 parima animatsiooni hulka läbi aegade. See täispikk film koosneb tegelikult kolmest lühikesest, 20-minutilisest, mis Donil varem valminud, kuid on päris hästi kokku traageldatud, nii et tekib terviklik lugu, ristviitamiste, vihjete ja äratundmistega.
Film jälgib Billi-nimelise mehe elu ja argipäeva, saatjaks pidev kaadritagune hääl, mis tema toimetamisi kolmandas isikus kommenteerib. Paistab, et Bill on veidi flegmaatiline, depressiivne ja üksildane. Lisaks kimbutavad teda erinevad tervisehädad ja teravdatud tähelepanuvõime elu pisiasjade suhtes. Lähtuvalt Billi siseelust võtab tegevustik kohati üsna psühhedeelseid-hirmuäratavaid toone, püsides enamasti siiski filosoofilis-tragikoomilisel tasandil.
Billi vaba teadvusvool ning kohatised lapselikud arutluskäigud meenutavad neid Saarikoski luuletusi, kus ta kirjutas, kuidas ta kirjutab, ja mida mõtleb, ja kuidas aknast paistab mänd ja kass läks tänaval mööda. Niimoodi kuivalt ja minimalistlikult, aga kõik kokku pannes mõjub tähenduslikuna ja tekitab mingi erilise äratundmise sellest, kuidas asjad võiksid olla.
Mängufilmina oleks Billi elu ja tegemisi päris kurb vaadata. Animeeritud kriipsujukude puhul mõjub traagiline narratiiv aga koomilise ja kohatuna. Doni käekiri on kergesti äratuntav, lihtne ning mõjus. Peamiselt kasutab ta erinevaid analoogtehnikaid, muuhulgas lomograafiavõtteid, kombineerituna klassikalise joonisfilmiga. Üheks tema lemmikvõtteks on split screen ja topeltsäri. Split screen tekitab tunde koomiksist, 4-5 suhteliselt staatilise tegevusega lõiku ühel ekraanil, mis näitavad samaaegset tegevust erinevates ruumiosades või erinevate isikute poolt. Mõned rohkemate ruumijaotustega kaadrid tekitavad jällegi tunde mikrokosmosest, nagu oleks tegevus korraga rakutasandile viidud. Split screen on tal ka muide võetud otse filmilindile, mitte järeltöötluses tehtud. 
Joonistusstiil on napp ja skemaatiline, mõned kaadrid meenutavad isegi mõistupilte "Banaanil on nohu" raamatust, vajavad küll selgitust, mida täpselt on kujutatud, aga kui aru saad, mõjuvad erakordselt tabavana.
Ilmselt ei pea lisama, et korraliku indie autorina teeb Don ise kõik mis vaja - lookirjutus, kujundus, muusikavalik, animeerimine, järeltöötlus, jne. Tema teoseid on võrreldud Michel Gondry filmidega ja see peab suuresti paika - nii meeleolult kui välisilmelt (kui teemaltki - Gondry "Mood Indigos" hakkas Audrey Tautou rinnus lill kasvama, Hertzfeldti Bill kahtlustab, et tema peas elab kala, tõenäoliselt forell). 
Autorifilm parimas mõttes.

Thursday, August 28, 2014

"Safety Not Guaranteed" / "Turvalisus pole tagatud" (2012)

No küll tehakse ikka igavaid filme! Mõtlesin, et vaataks vahelduseks mõnda kerget indie komöödiat ja siis üks revü soovitas, et on selline film - väga "charming" ja väga "funny" ja väga "indie" (võitis isegi Sundance´il mingi pisukese auhinna). See rääkivat ajareisimisest, aga andvat senistele ajareisufilmidele mingi uue pöörde. Ning et teha kindlaks, et ma ikka seda vaatan, oli seda võrreldud veel Wes Andersoni loominguga.
Filmi premise on siis selline, et üks ajakirjanik ja 2 praktikanti saadetakse uurima ajalehekuulutust, kus otsitakse omale kaaslast ajarännuks ("Relvad omal kaasa võtta ja turvalisus pole garanteeritud."). 
Ajakirjanik on selline elumees, kes kasutab komandeeringut niisama napsitamiseks ja vana tüdruksõbraga suhete soojendamiseks ning eriti tööd ei tee. 
Üks praktikant on prillidega asiaat-nohik-arvutimängur, keda elumees üritab käima tõmmata ja talle enesekindlust sisendada. Ehkki minu arust oli ta filmi alguses hoopis huvitavam tegelane kui lõpus.
No ja kolmas on siis ilus sotsiaalsete raskustega tüdruk, kes hakkabki ajaränduriga koos treenima ja siis nad varsti armuvad, sest nii tore on koos ringi joosta, asju tulistada ja natuke varastada. Suur osa nende vastastikusest sümpaatiast paistab üsna pealiskaudsetelt alustelt lähtuvat. Näiteks kukub tüübil kohvikus kõrv otsast ära ja siis ta hakkab kohutavalt häbenema, et tal kõrvaprotees on. Aga tüdruk ütleb, et ei ole midagi, sest tal oli ka koolis raske, nii raske, et ta pidi oma ülahuult vahatama ja käsi raseerima. Siis see tüüp näeb, et tüdruk on ka kannatanud ning nad on jälle koos õnnelikud.
Umbes poole pealt sai selgeks, et uut pööret ei tulegi, et kõik need ajarännud jm on garneering, mille varjus rääkida oma sisemistest ebakindlustest. Okei, enamus indie-tegijaid tahab rääkida mingite muude teemade varjus oma sisemistest ebakindlustest, aga suudab seda teha törts huvitavamalt ja sügavuti.
Siit ma edasi ei vaadanud (vist esimene postitus blogi ajaloos, mis põhineb lõpuni vaatamata materjalil; isegi Mihhalkovi "Tsitadellid" suutsin läbi vaadata, ehkki need olid väga pikad ja väga halvad filmid), vaid kruvisin pisteliselt lõppu - äkki tuleb veel veidi sci-fi teemat sisse, äkki tuleb mõni ootamatu pööre. Ei tulnud.
Tulles aga tagasi filmi põhiküsimuse juurde - mida muudaksid Sina, kui saaksid ajas tagasi minna? Ma võtaksin selle filmi asemel vaadata mõnd paremat filmi või parema filmi kordust või puude kasvamist.

Tuesday, March 18, 2014

"The History of Future Folk" / "Tulevikupärimuse ajalugu" (2012)

Üks igati muhe maailmalõpukomöödia tegijatelt, kes ilmselgelt kodus B-kategooria sci-fi kaanonitega, kuid neid üleliia tõsiselt ei võta, vaid pigem ootamatute komponentidega täiendades mingiks paroodiliseks situatsioonikomöödiaks pööravad. Filmi algus võibki teemavõõra vaataja ära petta - selline rahulik, lüüriline ja turvaline, kuid pärast kaaspeategelase Kevini maandumist saab alguse tõeline ufoabsurd.
Lugu ise on lihtne, ehk mõnele kergemale romkommile paslik - kindral Trius tuli planeedilt Hondo koloniseerima Maad ning hävitama inimkonda, kuid armus siinsesse muusikasse ja naisesse. Nüüd suhteliselt edukat bluegrassi mängijat ning väikse tüdruku isa saadetakse tapma kohmakas palgamõrvar, kes samuti muusika võlude küüsi langeb. Mehed moodustavad mõnusa kantriduo, kuid saabub veel kolmaski kurikael...Universumi saatus on hädaohus ning ainsad, kes võivad aidata, on kaks ämbrilaadsete peakatetega folkmuusikut kaugelt planeedilt.
Peategelased on igati õnnestunult valitud, eriti pontsakas Kevin, kes on ilmselt kõige inimlikum ja ohutum tulnukakujutis filmiajaloos. Muusika, mida mehed teevad, paitab samuti kõrvu ja pakub kuulamisrõõmu ning nalja jagub - just inimlikkuse üle. Kaamera jääb tihti stseenidesse kauemaks passima, kui tarvis, andes edasi inimsuhtluse kohmetust - võte, mille poolest on kuulsad mitmed briti komöödiasarjadki. 
"Tulevikupärimuse ajalugu" võiks huvitada laia publikut moodsatest hipsteritest ja B-filmide austajatest sci-fi nohikute ning muusikasõpradeni. Hea, vaba vooluga eneseirooniline indie komöödia.

Monday, February 17, 2014

"Henry Fool" (1997)

Tragikoomiline "Henry Fool" ei kuulu ehk USA indie-režissööri Hal Hartley tuntuimate teoste hulka, kuid on siiski väärt vaatamine karakteriehituse ja vaimukate dialoogide osas. Teemaks kuulsus, eneseteostus ja ühiskondlik kohus. Üllatavalt ka üks varaseid filme, kus oluline roll mängida personaalarvutitel ja internetil, sest ebakindla kirjanikuhakatise Simoni kuulsus saab alguse just võrgukeskkonnast. Lisaks episoodiline kirjastajate arutlus e-raamatute võidukäigust ning interaktiivse kirjanduse võimalikkusest. Mitmel pool oli näha praeguses mõttes kohmakaid suureformaadilisi läpakaid, millel moodsamad noored klõbistasid. 
Tegevus saab alguse veidi autistliku prügimehe Simon Grimi kohtumisest boheemlasliku ja lobedajutulise Henry Fooliga. Nagu nii paljud teisedki suurkujud (vt ka Mary Poppins või karupoeg Paddington)  saabub Henry Fool vaid kaks kohvrit näpuotsas ühel muretul suvehommikul, et Simonilt korterit, või noh, keldrit üürida. Tema tulekuga algab sündmustejada, mis viib kesksete tegelaste rollivahetuseni ning toob välja Simoni poeetilisema poole. 
Nagu juba öeldud, on filmi suurimaks tugevuseks hästi kirjutatud karakterid, kellest mitmeid valis Hartley, veidi ootamatult, mängima avanäitlejad. Peaosas tõmbab pilgu endale Thomas Jay Ryan, kellele süngevõitu Simonina sekundeerib James Urbaniak. Kõrvaltegelastest oli üks meeldejäävamaid kirikuisa Hawkes, kes suudab nõu anda täitsa ilmalikeski asjades ning hea ärivaistuga poodnik Mr. Deng.
"Henry Fool" on film, mis suudab pakkuda mõnusalt nostalgilist 90ndate olustikku, head musta huumorit nii ameerika ühiskonna kui kirjandusringkondade aadressil ning ridamisi teravaid tsitaate nimitegelase suust. Mõnuš.
Ehkki teises kontekstis, meenutas Henry Fooli tegelaskuju väga meie kodumaise kino Fredi "Free Range´st" - samad küsimused, samad vastused.