Veidi ka 2014. a kriitikuid, festivale ja südameid võitnud suurejoonelisest projektist "Poisipõlv". Projekti suurejoonelisus seisneb siis selles, et samu näitlejaid on filmitud 12 aasta jooksul (võttepäevi oli selle aja sees siiski vaid 45). Tegu on omamoodi time-lapse projektiga, kus "täiskasvamine" seisneb ka puhtfüüsilises aspektis.
Juba filmi algusminutitest torkavad silma ja kõrva hoolikalt valitud heliribad ning omamoodi ikoonilised esemed, mis peaksid olema tuttavad igaühele, kelle lapsepõlv jäi 90ndate lõppu-00ndate algusesse (nt "Harry Potteri" raamatud, varased Apple´i arvutid, Gameboyd...). Film rõhub nostalgiale. See on tugev tunne. See võidab südameid. Lisaks "põlvkonnanostalgiale" on siin paljutki ainult USA-le, eriti Texase osariigile omast.
Kõik need jooned kokku tekitavad küsimuse filmi püsiväärtusest, kas ta on mõistetav ka aastakümnete pärast, teise põlvkonna ja kultuuritaustaga vaatajatele? Vananemine on bioloogilise protsessina küll sama, kuid mitmed lisatähendused lähevad paratamatult kaduma. (vt ka: kes mäletaks veel omast kogemusest "Väikse Illimari" hommikuid päikese, kaltsuvaipade ja valgeks lubjatud seintega toas?)
"Poisipõli" on filmitud vahemikus 2002-2013, jälgides peategelese kasvamist 6-aastasest poisist kolledžiealiseks poisiks (u 6-18 a). Lapsepõlve on siin kujutatud üsnagi Rousseau´ romantilises vaimus - kui viimast pelgupaika enne täiskasvanute julma maailma sisenemist. Näeme enam õnnelikke hetki - isaga matkamist, sõpradega mängimist, looduse ja maailma avastamist. Vanematevahelised tülid on sellele vaid arusaamatuks fooniks. Siis kangas tiheneb. Ei saa öelda, et filmi ligemale 3 tundi oleks aastate vahel ühtlaselt jagunenud - esimesed üheksa aastat katavad enam-vähem poole filmist, ülejäänu tegeleb juba keskkooli ja kodust lahkumisega.
Nagu ülalgi mainitud, on "Poisipõlves" domineerivaks emotsiooniks magus nukrus kiirelt kaduva aja üle. Ses mõttes on see dekadentlik film. Lisaks on see "poiste film". Sellal, kui kõik tugevama soo esindajad filmis on muutlikud-heitlikud-arenevad - me näeme nende allakäiku või kasvamist, siseheitlusi, eluvalikuid, on naistegelased (Ema ja Õde) omamoodi ilmasambad. Ema (keda suurepäraselt mängib Patricia Arquette) holds the shit together, on alati valmis armastama, andestama ja raskustest läbi murdma. On ilmselge, et üksikemana, kes kasvatab lapsi, käib koolis ja tööl, kohaneb ja võitleb temagi, kuid seda siseelu me ei näe. Nagu ei näe seda ka filmi peategelane Mason Jr. Olgu lapse või noorukina, ema on kogu aeg tugev ja olemas. Samuti läheb kasvuraskustest lihtsamini läbi tema õde Lorelei, keda iseloomustavad püsivalt head hinded, varane vastutustunne ning vanemate ja sõprade ootustele vastamine.
Paar sõna ka filmi režisöörist - Richard Linklaterist. Olin mõneti üllatunud, et tegu on juba 54-aastase küpse filmitegijaga, kelle arvel on nii mõnigi tunnustust pälvinud linateos. "Poisipõli" tundus kuidagi liiga nooruslik ja indie, hästi oli tabatud lapselikkust ja võetud igast murranguhetkest filmi kaasa vaid kõige olulisem. Ilmselt aitas Richardil õiget vibe´i tabada tütar Lorelei (snd 1994), kes peategelase vanemat õde mängib ja sisuliselt tema põlvkonnakaaslane on.
Nagu enamusel oma täispikkadest, on Richard Linklater ka "Poisipõlve" juures ühtaegu nii režissöör, stsenarist kui üks produtsentidest. Suure vastutusega kaasneb suur vabadus, mis tagab produktsiooni omanäolisuse ja sõltumatuse.
Tasub vaadata. Selline bittersweet symphony noor olemisest ja kaduvate hetkede ilust.
Paar pilti peategelaste vananemisest võtteperioodi jooksul.
No comments:
Post a Comment