Esmapilgul tundus, et tegu on psühhedeelse esteetikaga populaarteadusliku lastesaatega (noh, et kunagi elasid dinosaurused, nad munesid mune, siis kliima halvenes jne), aga viimases veerandis tegi asi ootamatult pöörde varjatud sotsiaalkriitika poole. Ajendiks nõukogude migratsioonipoliitika raudse eesriide aegadel. Seda hetkest, mil uus laar dinosaurusemune on valmis saanud, kuid "halvenenud kliima tõttu" keeldub kaitsev koor neid välja laskmast. Väike dinosaurusepoeg palub küll nii härdalt-härdalt, et "laske mind välja, no palun, laske mind välja, ma pean nägema päikest, isegi kui see on külm...". Aga koor vastab nüri monotoonsusega, tehislik-robotlikul häälel "Ei. Ma täidan oma kohust...ma täidan oma kohust...ma täidan oma kohust..."
Ja, teadagi, ilma päikeseta, väike dinosaurusepoeg sureb.
Aga võtkem veidi aega nautida neid kollakas-siniseid värve, ornamentaalseid jooni, 60ndate säravat psühhedeeliat, mida selle filmi disainist õhkub. Paistab, et mingi osa hipiajastu päikesest jõudis siiski läbi kaitsva munakoore.
No comments:
Post a Comment