Sunday, December 28, 2014

"Забытая мелодия для флейты" / "Unustatud meloodia flöödile" (1987)

Rjazanovil oli suurepärane võime igal ajastul poetiseerida nii proosalist nähtust nagu nõukogude ühiskond. Tema filmides põimuvad mängulise kergusega ühiskondlik ja isiklik, konkreetne ja üldine, mis muudab tema teosed põnevateks ajaloo akendeks, millest kumab läbi humanismi valgus (noh, selline jõuluaja metafoor...). 
Aga tema tingimusteta armastust inimeste vastu on ta filmides näha küll. Ükski ametnik-ülemus-politseinik-tümikas pole nii lootusetu, et teda ei võiks õilistada huumor ja kaastunne. "Unustatud meloodia flöödile" kuulub Rjazanovi loomeparemikku ka kaastööliste valiku poolest - stsenaariumi autor on Emil Braginski (vt ka "Ettevaatust, auto!", "Armastus tööpostil", "Saatuse iroonia", "Garaaž", "Jaam kahele" jmt), laule esitavad perekond Nikitinid.
Vaba Aja Veetmise Peavalitsuse ametnik Leonid Semjonovitš, kord lootustandev flöödimängija, nüüd tundetu ametnik, avastab endas uue hingamise tänu kenale medõele Lidale, kes esindab perestroika peibutavaid lubadusi - vabadust, rõõmu ning ääretut materiaalset ja ühiskondlikku ebakindlust. Leonid Semjonovitš, kes on arg ja põhimõttelage inimene, ei oska selle uue tundega midagi ette võtta. Pendeldades oma uue ja vana naise, unistuste ja tegelikkuse vahel, valetab ta mõlemile, püüdes kasvavalt skisoidses olukorras kuidagi-gi võitjaks jääda. 
Meeltesegadushoos ühel koosolekul lipsu eest rebides karjatab Leonid Semjonovitš: "Me tegeleme siin idiotismiga! Mina lahkun!". Tema parema närvikavaga kolleeg, kes seni on usinalt konspekteerinud, küsib stoiliselt: "Vabandage, Leonid Semjonovitš, aga kuidas on võimalik idiotismiga tegeleda ilma juhtimiseta?"
See film on omaette klassist nõukogude ühiskonnas, väikestest inimestest, ametnikest-bürokraatidest, kellele perestroika oli hirmutav, muutes nende elud ühtäkki kasututeks ja mõttetuteks. Vanamoodi jätkata ei saanud, uutmoodi ei osatud. 
Muutused ühiskonnas toimusid peaaegu sünkroonis filmivõtetega - algul tagasilükatud stsenaariumi tootmisesse laskmine sai äkki tänu perestroikale võimalikuks. 1987. a jaanuari NLKP pleenumil kuulutati välja mitmete oluliste poliitiliste reformide kava NSVL-is, seda loetakse ka glasnosti alguseks. Sama aasta novembris jõudis "Unustatud meloodia flöödile" kinodesse. 
Tänu sellele on see Rjazanovi varasemate filmidega võrreldes teravam, ühiskonnakriitlisem, veidi pessimistlikum, aga ka erootilisem ja julgem. 
 Õnnetu ametnik unistab armukese ja naise leppimisest.

No comments:

Post a Comment