"Värdjate" kujunemisel kultusfilmiks ja varase Hollywoodi avangardi näiteks, on suur osa filmivälistel väärtustel, mida peaks enne filmi vaatamist/filmist rääkimist teadvustama.
Esiteks selle režissööri Tod Browningi isiksus. Nii tummfilmide kui talkie´dega kätt proovinud õudusfilmide meister alustas oma karjääri Hollywoodis pooljuhuslikult ja tutvuste poolest alles 30ndate eluaastate keskel. Tod on nimi, mille Browning endale pärast teismelisena kodust ärajooksmist ja rändtsirkusega liitumist valis, ning tähistab nii triksterit kui surma (sks k). Juba see etümoloogia annab kätte kaks olulist võtit tema loomingu mõistmiseks - mängulisus/fantaasia ja õud. Tsirkuski jäi temaga kogu eluks, paljudes oma filmides kasutas ta professionaalsete tsirkuseartistide abi, kas siis eriefektide loomiseks või eripärase füsiognoomia eksponeerimiseks. Suurim hommage tsirkuseelu romantikale on aga "Värdjad". Niisama ootamatult kui ta Hollywoodi sattunud oli, ta sealt ka 1940ndate alguses lahkus, pärast siinse filmi ebaedu, mis kogu Browningi karjääri kiiresti allamäge pani veerema. Browning suri suhtelises unustuses 1962. a ning tema looming ja isiksus leidis taasavastamist alles postuumselt. Oma kaasajal oli ta tuntud eelkõige 1931. a "Dracula" ekraniseeringuga, peaosas Bela Lugosi, mille tohutu edu avaski stuudiote uksed "Värdjate"taolisele eksperimentaalprojektile.
Teiseks tuleb kiita Browningu ajastust. 1930ndate algus oli aeg, mil hilisemad Hollywoodi filmikaanonid ja stuudiopoliitikad olid alles kujunemisjärgus, leidus veel vabadust, segadust ja katsetamisjulgust. Ning nendes tuultes sai läbi suruda ka sotsiaalkriitilise projekti tsirkuse veidrikest.
Last but not least, on filmi juba sünnihetkest peale kimbutanud avalikkuse ebalevast hüsteeriliseni ulatuv hukkamõist šokeerivate kaadrite, häirivate tegelaste ja füüsiliste ning vaimsete puuete avaliku eksponeerimise pärast. Seniajani mitmetes maades keelatud, oma kaasajal tsenseeritud (kärbitud osad, ja neid oli omajagu, ongi praeguseks kadunud materjal) ja mitmetele kohtuasjadele alust andnud linateos küttis oma kõmulisuses avalikku uudishimu, ehkki oma olemuselt õhutas ta pigem elutervet ja loomulikku suhtumist tsirkuse "inimvaatamisväärsuste" suhtes.
Lugu on armas ja klassikaline (et mitte öelda klišeelik) - tsirkuse kääbus Hans armub õhuakrobaat Cleopatrasse. Cleol on aga suhe tsirkuse jõumehe Herkulesega. Õel paar kasutab Hansu armastust, et väikemehelt raha välja petta ning ühes kasvava jultumusega triivivad nad julma kättemaksu suunas.
Selle põhiliini kõrval näidatakse vaatajale ka lisalugusid tsirkusefriikide argielust - Habemega Naise ja Skeletonmehe lapse saamist, siiami kaksikutest õdede perekonnaelu kahe abikaasaga, mustanahalise inimtorso (artistinimega Prints Randiani) sigaretiläitmist jms.
Ehkki filmis peituv sotsiaalkriitika võib tänapäevasele vaatajale paista naiivne ja isegi lihtsakoeline (tsirkuse normaalsuuruses inimesed kui õelutsevad intrigaanid vs südamlikud värdjad) ning mingitest Hollywoodi ettekirjutustest pole seegi film pääsenud (oma ajastule tüüpilised misanstseenid, dialoogid, liikumine), on siin hääd ja kiiduväärset siiski rohkem kui seda, mille kallal norida.
Kinematograafia on ilus ja nauditav. Lugu haarav ja viimaste hetkedeni üllatusi pakkuv. Filmi kaasatud tsirkuseartiste pole üleekspluateeritud - mõningad "trikid" on stsenaariumisse loogiliselt sisse kirjutatud ning mõjuvad loomulikena. Ja eelkõige - "Värdjad" suudab siiamaani elamusi pakkuda. Nii romantikat, mida on ajaga isegi juurde tulnud (1930ndate rändtsirkuse üldine atmosfäär), huumorit (tsirkuseartistide omavahelised nöökamised, naljatlev suhtumine oma füüsilistesse jm puuetesse) ning õudust. Viimane on vist üks halvemini ajahammast taluvaid kvaliteete, eriti tänapäevasele eriefektide ja arvutigraafika tulevärgi vaatamisest etableerunud vaatajale. Ometi on "Värdjate" naturalism, aeglaselt keriv pinge ning hea stsenograafia suuteline senini hirmuvõbinaid tekitama - vaikselt vankrirataste ja trepiastmete alla kogunevad vaikivad väikemehed, pimeduses helkivad väitsad ning peaaegu täielikus vaikuses toimuv kulminatsioon-tagaajamistseen, kui karavan on taas liikuma hakanud - need visuaalid jäävad meelde, haaravad ja vapustavad.
"Gooble-gobble, gooble-gobble. We accept her. One of us, one of us."
Pulmastseeni filmimine võtteplatsil.
Režissöör Tod Browning osatäitjatega.
No comments:
Post a Comment