"Vii" on kõige stiilipuhtam õudusfilmi näide, mida nõukogude kinoajalugu mäletab. Ei mingid romantilised liinid, maalähedane huumor ega melodraamatilised laulud sega nautimast gootilikku õudust, mida peidavad endas udused külamaastikud, kohalikud veidrikud ja viirastuslikud nägemused. Režissöörideks küll Konstantin Jerzhov ja Georgi Kropatšjov, kuid juba stsenaariumi kirjutamisel kutsuti appi Aleksandr Ptushko ning eriefektid anti puhtalt tema käsutusse, nii et selle filmivõluri kätt on ikka tugevalt tunda. Jõletu grimm, suitsupahvakad ja öised kummitusstseenid on eredaimad ja meeldejäävaimad osad filmist. Eriti meenutab filmi suurejooneline kulminatsioon hästi komponeeritud tsirkuseetendust - ja tõesti-tõesti, enamus paharette-kurivaime olid tavaelus kodanikud tsirkuseartistid.
Filosoof Homa Brutus, mööda maad rändav bursak-kirikukooli kasvandik satub öömajale veidra vanaeide juurde, kes öösi talle ligi tuleb tikkuma. Eit osutub nõiaks, kes noormehe uljale lõbusõidule viib. Homa hakkab vastu ja kägistab vanaeidel hinge välja. Vanaeit on aga selleks ajaks juba "nooljate ripsmetega" kaunitar. Veidi hiljem selgub, et lähedalasuvas külas on surnud jõuka peremehe tütar, kelle viimaseks sooviks oli, et hingepalvet loeks talle ei keegi muu kui seminarist Homa Brutus. Kasakate valvsa pilgu all tuuakse Homa kadunukese juurde, kus ta kolm ööd avatud kirstu juures palveid peab lugema. Päikeseloojangu ja kukelaulu vahel hakkab aga juhtuma hirmsaid asju.
Kõik, mis kirikuepisoodide vahele jääb, on lahjem tõmmis Gogoli värvikast jutustamismõnust ega pääse raamatule ligilähedalegi. Väikevene kasakate rikkalik kõnepruuk, autori omapoolsed kommentaarid ja oskuslikud kirjeldused jäävad kuskile kinolindi rataste vahele. Samas on selle fantastilise teose ekraniseerimisväärtust ja -vajadust taibatud juba varakult - 1967. a film on neljas katse "Viid" ekraniseerida. Kahjuks pole kolm esimest versiooni (1909.a, 1912.a, 1916.a) säilinud.
"Huvitav oleks teada," ütles filosoof, "kui näiteks laoks selle kalessi mõnda kaupa, ütleme kas soola või ratta raudvitsu täis, kui palju siis hobuseid läheks?"
"Jaa," vastas pukis istunud kasakas mõninga vaikimise järel, "paras jagu läheks hobuseid."
Pärast säärast rahuldavat vastust leidis kasakas, et terve ülejäänud tee võib ta vait olla.
*vt ka juulikuist Keskusi, kus Gogolist, armastusest ja tabudest "Viis" kirjutab põnevalt Jelena Skulskaja.
No comments:
Post a Comment