Tere, August. Võtsin vaadata filmi "Triibuline reis". Eelkõige seepärast, et stsenaristiks oli suur nõukogude marinist ja meremees Viktor Konetski.
Konetski proosa on ohtrate autobiograafiliste sugemetega, õrn ja lüüriline, tihti filosoofiline ja eskapistlik. Jutustusest "Kookosesaar": "Blokaadipäevil, külmast kangestunud linnas lugesin ma pommivarjendis punaste kaantega ajakirja "Seiklusjuttude maailm". Lugusid nendest ajakirjadest mäletan ma paremini kui blokaadi. Võib-olla sellepärast, et blokaadi meenutada ma ei armasta."
Nõukogude argireaalsus moodustab küll Konetski novellide taustsüsteemi, kuid kõik vihjed sellele tunduvad pigem tahtmatute meenutustena kaugelasuvast maailmast, mingist teisest elust: "Tõsi küll, lapsepõlves omandatud jalakate ja paplite otsas turnimise võtted meenuvad erakordselt selgesti ja aitavad ronida ülespoole mööda palmi karedat, konarlikku tüve./.../Et vanatühi võtaks seda nuga, mille ma olin ostnud petrooleumiputkast Petrogradi poolel. Nuga oli lootusetult rooste läinud pärast esimest suplust soolases veel. Ning ma polnud seda Kookosesaarele kaasa võtnud."
Sellisena erineb Konetski tublisti nii "Peterburi autoritest", kelle kirjandusliku traditsiooniga tal vähe pistmist on, kui ka tubli nõukogude kirjaniku kuvandist, sest see teda lihtsalt ei huvita - tema pilk on kehtivast korrast avaram ja pigem sisemusse suunatud. Niisiis, oma aja kohta huvitav autor, keda tasub taasavastada.
Ehkki juba sistututvustuse ja näitlejatevaliku poolest paistis "Triibuline reis" ühe keskmise nõukogude jandikomöödiana, oli pettumine siiski suur, sest üldiselt oli tegu lihtsalt igava filmiga, mida ei päästnud ka loomade imetrikid ega Jevgeni Leonovi kohtlane naeratus.
Leonov mängib puhvetipidaja Zhuleikinit, kes mängib kogenud tiigridressööri, et naasta koju kaugelt lõunamaalt. Laeval antakse tema hoole alla 12 tiigrit-lõvi, keda ta toitma ja kasima peab. Kohaliku kingitusena antakse laevale kaasa ka pahatahtlik pärdik, kes kõiksugu tempe korda saadab ja segadust külvab. Lõpuks laseb ta kaslased laevale lahti ning mõõkhambulised tiigrid hakkavad terroriseerima nii laeva meeskonda kui Odessa suvitajaid, alludes vaid võluva blondiini Marianna hurjutustele. Lõpuks tulebki välja, et senine autoriteet Zhuleikin on tegelikult petis ja kergemeelseks peetud Mariannast on ka millekski kasulik.
Selleski loos on oma tõetera sees. Kord oli Konetski seilanud laeval, mis toimetas Wrangli saarelt Murmanskisse kolme karu, kohaliku tsirkuse jaoks. Üks neist oli kah kuidagi plehku pannud ja laeva meeskonda hirmutanud. Siit siis üks algtõuge.
Teiseks tõukeks oli Hruštšov, kes Etioopia valitsejaga tsirkuses käis. Esines kaunis tiigritaltsutaja Margarita Nazarova, kes poistele niivõrd sügava mulje jättis, et Hruštšov heldis pisarateni ja käskis imelisele naisele kinolinalgi koht leida. Kinostuudiod üle riigi alustasid tööd sobiva stsenaariumi leidmiseks. Üks dramaturg paigutas tiigrid kommunaalkorterisse, teine hakkas jutustama kolhoosist, mis on nii jõukas, et avab oma loomaaia. Ei sobinud üks ega teine. Siis ujus kohale Konetski oma looga laeval möllavatest loomadest. See sobis.
Ei teagi, mis selle filmi juures rohkem häiris - viletsavõitu teostus, loogika puudumine või pidev tolatamine, kuid igav oli vaadata. Poolteisetunnisest vaatamisajast umbes poole moodustas lihtsalt tiigrite laeval ringi möllamine, tagaajamismontaaži, benny hill´ilike kiirenduste, grimassitamiste ja toidusõjaga. Nii loomade kui inimeste käitumine oli pehmelt öeldes ebaratsionaalne (nt tiigrite hoidmine absoluutselt lukustamata puurides, kust nad pärdiku sekkumisetagi välju oleksid saanud jalutada). Mõned trikid olid ju täitsa vahvad, kuid liiga palju oli lihtsalt slapstick´i ning viletsaid eriefekte (iga kord kui ahvike uksi v puure avas, näidati lähiplaanis lihtsalt kingaviksiga kokku määritud inimese kätt; lähiplaanid tiigri käppadest ja sabadest olid nukkudega välja mängitud jne).
Võibolla nõukogude ajal meelitas see tõesti kinodesse hulganisti naerust võdisevaid karvamütse, kuid praegu jääb madrusesärgis klounidest, jõu-ja ilunumbritest ning dresseeritud loomade märulist väheseks, et inimesi toolile naelutada ja naerutada.
No comments:
Post a Comment