Üks ilus muinasjutuline melodraama - päike alati loojub, viiul alati nutab ja tegelased paiknevad alati misanstseenides. Lugu ise pärineb vene kirjanik Aleksandr Grini sulest (fantastiline, romantiline looming - meenutab mõneti Gailitit. Mõlemil ka armastus veidrate nimede ja kinnisideeliste tegelaste vastu). Režissööriks teine Aleksandr, Ptushko, kes samuti romantik, fantasöör ja muinasjuttude sõber. Naispeaosas teeb oma kinodebüüdi 16-aastane kaunitar Anastassia Vertinskaja (vt ka "Amfiibinimene" (1961) ning "Meister ja Margarita" (1994) ) - üks nõukogude kino superstaar ja Nikita Mihhalkovi kauaaegne abikaasa. Meremehest printsi rollis Vassili Lanovoi. Tema kuulsusest Suurel Kodumaal ja rollidest kinolinal on täitsa ülevaatlikult kirjutanud Vaapo Vaher Sirbis . Muide, eelmises postituses "Triibulisest reisist" oli ta ultramoodsate prillidega suvitaja Odessa rannaliival.
Assol elab oma meremehest isaga majakeses mere ääres. Isa meisterdab mänguasju, Assol käib neid linnas sandikopikate eest müümas. Külaelanikud peavad Assoli ja tema isa poolhulludeks ja natuke nõidadekski. Ühel heal päeval kohtab ta aga veidrat vanameest, kes ennustab, et Assolile tuleb punaste purjede all järele kaunis prints, kes ta kaugele-kaugele ära viib. Assol jääb pikisilmi ootama.
Prints võitleb senikaua oma õilsa päritolu ahelate vastu, loobub kuningriigist ja läheb inkognito laevale tööle. Andekast noormehest saab peagi "Saladuse" nimelise aluse kapten ning oma eksirännakutel mööda maailma meresid jõuab ta kord väikelinna sadamasse, kus kohtab kaunist Assoli ja kuuleb lugu tema fantastilisest ennustusest.
Tänapäeval on "Punased purjed" ka suure koolilõpetajate auks korraldatava peo nimetus, mis 1960ndatel alguse saanud traditsiooni järgi Piiteris igal aastal ühel valgeimal juuniööl aset leiab. Sattusin sel aastal täitsa juhuslikult neid "Punase purje" pidustusi nägema - nitševo - Paleeväljakul kestsid pool päeva kontserdid, Nevski prospekt oli liikluseks suletud ning täis keset autoteed siiberdavaid jalakäijaid, kõikmõeldavais kohtades rippusid punapurjelise laeva kujutised ning loomulikult olid üle linna kokku voolanud õhetavad koolilõpetajad. Kogu asi päädis kesköö paiku muinasjutulise tulevärgiga Neeval, mis Ptushkolegi rõõmupisara silma oleks toonud.
Uurisin järele, mis seos sel peol ja filmil siis ikkagi on. Venekeelne vikipeedia märgib "ideologija prazdnika" sektsioonis, et "Punaste purjede" deviisiks on "Venemaa - võimaluste maa", eesmärgiga toonitada noortele koolilõpetajatele, andekale uuele põlvkonnale nii Peterburi linna kui kogu riigi poolt seatud ootusi ja lootusi. Vot tak. Nagu Gray filmi lõpus teatab: "Unistuste teostamine on me oma kätes."
Ühtteist veel filmi taustast. Suur osa kaunitest maastikuvõtetest, mida Ptushko meile nii heldelt näitab, on üles võetud Krimmis - Koktebelis, Jaltal, Alupkas. Osalt veel merelinnades Bakuus ja Pitsundas.
Raamatuga võrreldes on tegelaste motiveeritust muudetud poliitilisemaks - Gray osaleb revolutsioonilises liikumises; raamatus ostab prints oma esimese laeva emalt saadud rahaga, filmis töötab end ise üles jms. Lisaks on tegevust paigutatud enam minevikku - visuaali järgi otsustades kuskile 19. saj keskele - samas kui raamatus leiduvate viidete poolest on tegu kaasajaga, 20. saj algusega ("Punased purjed" ilmus esmakordselt 1923. a). Aga eks iga laps läheb oma ema nägu.
No comments:
Post a Comment