Nõukogude ulmeklassiku Beljajevi samanimelise romaani ekraniseeringut võib vaadata kui ühiskonnakriitilist allegooriat, toonaste USA B-õudusfilmide nooremat venda või lihtsalt kerge eksootikaga vürtsitatud romantilist melodraamat. Nii või teisiti oli see 1962. a kinolevisse jõudes Nõukogudemaa kõige vaadatum film, kogudes aastaga 65,5 mln vaatajat. Meelitas neid nõukogude karvamütse siis Andrei Petrovi omas ajas akuutne elektrooniline muusika või 18-aastase Anastassija Vertinskaja läbipaistev märg t-särk (samuti omas ajas akuutne), kuid praeguseks on sellest võlust vähe alles jäänud. Pigem torkavad silma kodukootud rekvisiidid, korduvad montaažiapsud, näitlejate absoluutne emotsioonitus ning aja- ja koha järjepidevusetus (modernsed hooned ja masinad kõrvuti mereröövliromantikaga, lisaks nõukogulikud sadamakraanad ning suurlinnasiltide sädelus).
Kohalike seas liigub legend hirmsast Merekuradist. Tegelikult on Merekurat aga Dr. Salvatore teismeikka jõudnud poeg, kellele isa on hailõpused siirdanud, et teda haruldasest kopsuhaigusest päästa. Nüüd unistab isa utoopilise veealuse kuningriigi loomisest, mille esimeseks õnnelikuks kodanikuks peab saama tema enda poeg. Paraku armub Merekurat ilusasse Guttieresse ja tõstab oma isa vastu mässu (nii et "Amfiibinimene" on natuke ka coming-of-age story). Guttiere armub omakorda amfiibpoissi ja tõstab oma isa vastu mässu. Lisaks tahab amfiibpoissi ära kasutada kuri pärlipüüdja don Pedro. Vahepeal tantsitakse ja lauldakse.
Ei ole raamatut lugenud, kuid tundub, et filmi on sellest küll vaid õige õhuke kiht jõudnud. Samas saab sellelegi õhukesele kihile sügavamaid tasandeid külge pookida. Näiteks võib KinoKulturast lugeda, et 60ndate nõukogude filmindusele oli omane skeptilisem suhtumine teaduse võimalustesse. Selle pessimismi üheks sümptomaatiliseks väljenduseks on ka "Amfiibinimene".
Nojah, aga see on tagantjärele tarkus (ilmselt annab siin veel hiljutine filmiteooria kursus tunda). Sisuliselt on tegu ikkagi vaid omaaegse massimeelelahutusega, mis pidigi pakkuma eksootikat, rõõmsaid värve, natuke tantsu ja traagikat. Praegusele vaatajale jääb aga üsna väheütlevaks.
Võrdluseks tsaariaegne postkaart "Rõba tšjort v tšjornom morje" -
vaat milline peab üks Merekurat välja nägema,
mitte nagu üks amfetamiini all tehnopoiss oma litriliste liibukatega.
Miks kirjutab "arvustuse" inimene, ks pole raamatut lugenud ja seetõttu ei saa ka filmist päriselt aru?
ReplyDelete