Täispikk absurdistlik (on selline omadussõna olemas ikka?) õuduskomöödia, millega seni elektroonilist muusikat loonud Mr. Oizost sai laiemalt tuntud prantsuse režissöör Quentin Dupieux. Aitäh talle selle eest, sest filmitegijaid, kes oma töödes sedavõrd järjekindlalt põhjus-tagajärg jadasid eitavad ning annavad ruumi juhuslikkusele ja mängulisusele, palju ei ole.
Kui "Kumm" järgib narratiivis siiski veel enam-vähem selgelt tüüpilise B-filmi stsenaariumi ja klišeesid (olgugi, et peategelaseks on autorehv ja palju mängitakse elureaalsus vs filmireaalsus tasandiga), siis Dupieux´ möödunud aastal valminud film "Wrong" ("Vale") astub veel mitu jõulist sammu normaalsusest kaugenemise suunas. "Vale" oli ka tihedamini monteeritud-kirjutatud, mis muutis ta vaatajasõbralikumaks, samas kui "Kummis" oleks võinud monteerijakäärid sagedamini vilkuda. Sellest hoolimata igati vaatamisväärne ja meeldejääv film, mis näitab ilmekalt, kuidas õige toimetamise, muusika ja kaameranurkade kasutamisega elutud objektid elusaks muuta ning näiliselt igapäevasesse tuua õõva ja õudu.
Peategelaseks on hüljatud autorehv Robert, kellel ilmnevad nii telepaatilised kui psühhopaatilised omadused. Oma meelega suudab ta tappa teda ohustavaid inimesi ning neid, kes vedelevasse autokummi just sõbralikult ei suhtu, on palju. Filmis on veel romantiline tasand Roberti ja punases kabrioletis kaunitari vahel. See wertherlik armastus võtab rehv Roberti jaoks aga üsna traagilise pöörde.
Tegevuse raami moodustab kamp pealtvaatajaid, kes kusagil kõrbes toimuvat binoklitega jälgivad ja kommenteerivad ning mingil määral sellesse ka sekkuvad.
Filmil on väike intro, mis vaataja ette valmistab ja Dupieux´ autoripositsiooni kenasti kokku võtab: "All the great films, without any exception, contain the important element of "no reason". And you know why? Because life itself is filled with "no reason". /.../ The film you are about to see is an hommage to the "no reason" - that most powerful element of style."
Tõsijutt ju. Absurdism on sobivaim vahend mistahes meediumis illustreerimaks meie argipäeva vaimustavat juhuslikkust ja humoorikat mõttetust. Erinevalt nihilismist, mis samuti kõik mõttetuks kuulutas (ja seega kõike eitas) jõuab absurdism omamoodi vastupidisele, positiivsele tulemusele ning kõik on korraga võimalik - reaalsuse elemendid vabalt ümberpaigutatavad ja kombineeritavad, oma tähenduslikkuses võrdsed.
Võibolla Harms oli oma juhtumistes tahtmatult isegi realistlikum kui Dostojevski. Eriti selliste suviste uudiste valguses? Absurdismist ja teistmoodi mõtlemisest huvitunutel tasub tutvuda ka Edward de Bono ja tema käsitlusega lateraalsest mõtlemisest.
Over&out.
No comments:
Post a Comment