Ilmselt tuntuima sürrealistliku režissööri Luis Bunueli film "Kodanluse diskreetne võlu" võitis 1972. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari ja on üks tema hinnatumaid teoseid siiani.
Ei tea, kas vaatasin seda filmi vales meeleolus või mis, aga üldmulje oli kuidagi igav. Ehkki tegu oli väga rafineeritud igavusega. Lugu ise on võluvalt lihtne: prantsuse kõrgklassi seltskond üritab einestada, kuid koguaeg satub nende teele mingi takistus, mis selle plaani katkestab. Kusjuures filmis "Kesköö Pariisis" (mis oli üks uskumatult halb film iseenesest) oli klipp, kus Owen Wilson soovitas noorele Bunuelile 1920ndate Pariisis seda mõtet oma ajarännu ajal: "Ma tean, et see kõlab jaburalt, aga te mõelge selle üle!"
Palju on mängu reaalsus-unenägu tasandiga. See, mis osutub unenäoks, on tihti üsna mänguline ja sürreaalne, uurides toitumisega seotud psühholoogilisi tabusid ja hirme, samas kui tegelikus elus toimuv on seotud pigem ühiskondlike ja sotsiaalsete konventsioonidega. Bunuel näitab ilmekalt, kuidas sedavõrd lihtne ning elementaarne toiming nagu söömine võib kultuuris muutuda pea võimatuks.
Söömise teema on teda huvitanud hiljemgi. Vaatasin paari aasta eest tema filmi "Vabaduse fantoom" (1974), kust jäi meelde klipp, milles vahetati ära söömise ja seedimise protsess - s.t viisakas seltskond istus laua tagu vetsupottidel, lasi peeru ja luges lehti, siis vabandati, tõusti püsti ja mindi mingisse pisikesse putkasse salaja sööma.
No comments:
Post a Comment