"Frankie ja Johnny" ei ole sul mõni tavaline romantiline komöödia. Siin on realismi ning tõsiseid dialooge, mida samuti romantilistes komöödiates harva kohtab. Viimane asjaolu tuleb arvatavasti sellest, et algselt on tegu Terrence McNally (Eestis ehk enam tuntud "Ämbliknaise suudluse" või "Full Monty" autorina) näidendiga "Frankie and Johnny in the Clair de Lune" (1982), mille ta alles hiljem filmile kohandas. Eriti lõpudialoog oma pikkuse ja piiratud ruumiga meenutab pigem telelavastust. Eestis on McNally "Frankie ja Johnny kuuvalgel" 2003. aastal lavastanud Allan Kress.
Ka näitlejatevalik, eriti Al Pacino meespeaosas on ootamatu taolise filmi puhul. Michelle Pfeiffer jällegi üllatab oma tegelaskuju tõsiduse ning intensiivsusega. Mõlemad osatäitmised on selle filmi tugevusteks.
Tegevus viib meid New Yorki, Apolloni kohvikusse, kus Frankie (Pfeiffer) töötab ettekandjana. Sinna tuleb kokaks äsja vanglast vabanenud Johnnie (Pacino), kes soovib oma elu värskelt lehelt alustada. Ta on veendunud, et Frankie on talle õige naine, sest juba kuulsas lauluski "Frankie & Johnnie" olid nad paar. Hoopis raskem on aga selles veenda Frankiet. Kummalgi tegelasel on oma minevikutaak, mida meile filmi jooksul tutvustatakse. Läbi jookseb ohtralt kõrvalliine ja lugusid üksikutest inimestest suurtes linnades.
Ehkki ei suudetud mõnedest žanrilistest klišeedest hoiduda ( a la Frankie küüniline geist majanaaber või kohvikutöötaja Nedda ), mis just filmi "komöödia" poolt üleval hoidis, oli tegu siiski üsna mõnusa vaatamisega. Ma arvan, et see on taoline film, mida poisid ka võivad vaadata, sest Al Pacino siingi just pehmo ei ole.
No comments:
Post a Comment