"Jüripäev" on vast Serebrennikovi kõige tuntum film. Eestis näidati seda 2008. a PÖFFi raameski. Ja tõesti, tegu on väärt vaatamisega, mis haarab nii põnevuse, näiteljatööde kui oluliste probleemide püstitamisega.
Juthtus nii: Kuulus ooperilauljanna Ljubov (Ksenija Rappoport) viib oma noore poja vaatama Moskva-lähedast Jurjevi küla, kus ta on sündinud. Selline tüüpiline vene väikelinn, kus raud roostetab, põrandad on porised, mehed purjus ja poes müüakse vaid porgandipunast juuksevärvi. Lauljanna jääb aga pingil tukastama ning ärgates on tema poeg kadunud. Alustades meeleheitlikke otsinguid, haarab väikelinn teda aina tugevamalt endasse, sundides ümber hindama seniseid väärtushinnanguid ja arusaame elust.
Serebrennikovile omaselt omandavad paljud pisiasjad endist suuremaid tähendusi ja vastupidi, isegi süngemais kohtades võib leida teravmeelseid detaile, mis toimuva traagilisust leevendavad. Film peegeldab teatava irooniaga nii väikelinna (või laiemalt Venemaa) politseiteenistust, meditsiinisüsteemi, kloostrielu, kaubandust kui peresuhteid.
Ljubovi peamiseks abiliseks poja otsinguil saab küüniline filosoof - politseiülem Serõi (Sergei Sosnovski), kes naises esimesena näeb "oma Ljusjat", lihtsat ema ja naist, mitte lavatähte pealinnast.
Filmi lõpuks on Ljubov leidnud teatava meelerahu Jurjevis ning jõudnud sellise eluläheduseni, et tundub, enam lähemale tegelikkusele ei jõuagi. Võib küsida, kas tegu on allakäiguga või arenguga, iseenda maksimumi leidmine inimlikkuses. Ja mis teda selleks ajendas? Kas soov lunastada süüd oma poja kadumises? Või leidis ta, et on mõttetu luua kõrget kunsti, kui ümberringi on sedavõrd palju kannatust? Või polnudki see teadlik valik, lihtsalt küla argipäev uputas ta endasse?
Ja eelkõige vaadake filmi ennast!
No comments:
Post a Comment