See on küll kulunud väljend, millega üht revü alustada, kuid Octave Parangot (Jean Dujardin, vt ka kirjanik Charles ) filmis „99 franki“ võib pidada tänapäevaseks meie aja kangelaseks.
Film jutustab meile tagasivaatavalt oma peategelase hukkumisloo. Seda ei saa pidada traagiliseks, sest peategelane Octave on äärmiselt ebameeldiv tegelane juba esmakohtumisest alates ega püüagi seda varjata. Ainus asi, mis ta vaatajale veidigi sümpaatseks võib muuta, on see, et teda ümbritsevad veelgi suuremad kaabakad ja vähemalt Octave on oma puudustest teadlik. Enamgi veel, mölakas olemine ja pidev narkotegemine paistab olevat tema ainus võimalus ümbritseva keskkonnaga leppida.
Octave töötab reklaamifirma „Ross & Witchcraft“ heaks, mõeldes ühes abilise Charles´iga (Jocelyn Quivrin, sai ka paar filmiauhinda oma osatäitmise eest) välja kontseptsioone kõikvõimalike toodete müümiseks. Erilist loovust see asi ei paku, sest lõpeks suruvad ikkagi tootjad oma, võrdlemisi nürid, ideed peale. Antud juhul tegeletakse 12 000 tonni jogurti müügilepaiskamisega.
Veidi rõõmu toob Octave´i trööstitusse maailma suhe võluva Sophiega, kuid seegi lõppeb niipea, kui silmapiirile ilmub isaduse väljavaade. Ehkki lugu kiirelt ja üheselt allapoole keerleb, pakutakse vaatajale süžees veel mitmeid pöördeid, mida igaüks ise võib avastada.
Töökaaslane Charles.
Ja Sophie.
„99 franki“ on ühiskonnakriitiline must komöödia, mis sihitud lääneliku tarbimisühiskonna vastu. See on tihti eneseirooniline, mängib vaatajaga, palju on seda postmodernistliku „jou, ma räägin sinuga ekraanilt“ lähenemist, aga et tegu on meenutusega, on see kuidagi asjakohasem. Tempoga ei koonerda ka filmi visuaalne pool – pikki plaane pea pole, ajad ja ruumid vahelduvad mängulise kergusega. Samas särava reklaamimaailma kujutamisel, kus miski üle 30 sekundi ei kesta, selline eklektilisus sobib. Eriti ägedad on mõned poolpsühhedeelsed klipid Octave´i trippide ajal, kus ta tihti oma parema minaga kohtub.
Mulle üldiselt meeldis. Taaskord must huumor + kandev idee + üllatavus. Rohkem teravust oleks võinud olla ja teema mitmekülgsemat käsitlemist. Samas on tegu eelkõige meelelahutusliku filmiga. Kinotööstus aga, teatavasti, on samuti osa tarbimisühiskonnast. Seda tuletas vaatajale meelde ka linateos ise, pakkudes lõpuks kõigile 99 frangi eest ostmiseks oma DVD-d.
Paranoia on vaid teravdatud reaalsusetaju.
Jogurtit müümas.
No comments:
Post a Comment