Kes meist ei armastaks Milos Formani? Paistab, et teda armastati juba 1960ndatel kui 1967.a esitati režissööri teine mängufilm "Blondiini armastus" Tšehhoslovakkia poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Praeguseks on Forman režissööritöö eest võitnud 2 kuldmehikest - "Amadeuse" ja "Kes lendas üle käopesa" eest.
Kuid see on juba teine Forman, keda siinses filmis alles aimata võib. Olemas on juba soe suhtumine inimesesse, tema eripärade ja pisikeste psühholoogiliste nüansside märkamine. Forman eelistas siin töötada "inimestega tänavalt", keda ta mingi nipiga suutis unustama panna kaamera kohalolu või kasutada nende kohmetust filmi huvides ära.
Film jutustab meile noore tüdruku Andula esimesest tõsisemast armumisest ja eneseotsingutest sotsialistliku ühiskonna viljastavates tingimustes. See ei ole poliitiline film, ehkki võib leida satiiri toonase elu ametlike ideaalide ja tegelikkuse pihta ning eredalt tuleb esile toonase moraali mitmetasandilisus. Ent peamiselt on see siiski üksikisiku arengulugu.
Väikeses Tšehhi linnas napib mehi. Nagu statistika teab, on seal tüdrukuid koguni 16 ühe mehe kohta. Tehaseülem teeb ettepaneku suunata linna mõned sõjaväeosad, et tehasetöötajaid elavdada ja veidi vaheldust pakkuda. Saadetakse aga reservväed, mis koosnevad peamiselt keskealistest ja vanematest härrastest. Kultuurimajas korraldatakse siis pidu, kus Andula kohtab Mildat, noort Praha pianisti. Varsti pärast koosveedetud ööd otsustab Andula oma kohvri pakkida ja noormehe Prahast üles otsida. Kohtub aga esmalt tema vanematega, kelle vastuvõtt on pehmelt öeldes jahe.
See on selline veidi melanhoolne tragikomöödia, kus on mõnus muusika (60ndate Tšehhi pop nt) ja taaskord väga ilus kaameratöö. Sattusin vaatama üht päris hea kvaliteediga versiooni ka, mis laskis kõiki selle mustvalge filmi finesse nautida. Tegu on ka ajas ja ruumis väga selgelt positsioneeritud filmiga, igast kaadrist ja vahetatud repliigist õhkub äratundmist, et tegu on sotsialistliku Ida-Euroopa argipäevaga. Kinoajalooliselt on tegu 60ndatel Tšehhoslovakkias pead tõstnud uue lainega, mis kinolinale mitmeid senisest julgemaid pilte ja sõnu tõi.
Mõned naised on ümarad, nagu kitarr.
Aga sina... oled ka nagu kitarr, aga selline,
mille on loonud Picasso.
No comments:
Post a Comment