From Moscow to Pietushki (1990)
R: Paul Pawlikowski
R: Paul Pawlikowski
Tegu brittide tehtud dokumentaalfilmiga BBC jaoks. Venedikt Jerofejevit tutvustav osa on kolmas laiemast dokumentaalfilmide seeriast, mis tutvustab ida-euroopa kirjanikke.
Tegu on huvitava materjaliga, mis valmis vaid veidi enne kirjaniku surma (V. J. suri 1990 kõrivähki. Filmimise ajal (1988) oli ta juba raskesti haige). Filmi põnevaimaks osaks ongi dokumentaalkaadrid kirjanikust, kus ta ise oma elu ja loomingut kommenteerib. Ehkki mitmed esitatud küsimused tunduvad olevat liialt naiivsed-lihtsakoelised ja tihti ühte auku, alkoholismiteemasse minevat (nt: "Kas sa kahetsed, et su elu nii on läinud, nagu läks?")
Filmis saavad sõna veel mitmed kirjanikule lähemal ja kaugemal seisvad inimesed - kirjaniku abikaasa, arstid, kojanaine, Venja topsisõbrad, jmt. 1990ndate alguseks oli V. J. Venemaal juba tuntud kirjanik, tema teoseid, eelkõige muidugi poeemi "Moskva-Petuški" (kirjutatud 1969/1970), ilmunud v.k alles 1988-89, e.k 1999) loeti ja lavastati. Ometi elab kirjanik pehmelt öeldes tagasihoidlikes tingimustes. Trööstitus nõukogude kortermajas, kus tema looming seisab lihtsasse kilekotti pakitult.
Romaanist on seni tehtud üks ekraniseering, 1991. aastal sakslaste poolt. Pole ise näinud, aga võib arvata, et kui üldse, võiksid selle kinolinale panemise ette võtta vaid venelased ise. Samas, teosest, mille kommentaarid on kümneid kordi mahukamad kui raamat ise ja mille tõlgenduste üle võib vaielda lõputult, rahuldavat ekraniseeringut saada on pea võimatu. Ehk seepärast on nemadki sellest seni vaid pieteeditundega mööda läinud, jättes teose visualiseeringud eelkõige õilsa teatrikunsti hooleks.
Dokumentaali läbivaks niidiks on tema poeem "Moskva-Petuški", mille lõigud tegevust liigendavad. Palju on materjalis fotolavastusi teose põhjal, mis oma lihtsuses ja dramaatilisuse taotluses häirivad. See fotolavastuslikkus on üldse BBC teostele iseloomulik.
"Moskva-Petuškis" võib kergesti näha nõukogude karikatuuri, lihtsat janti, nähtuna ühe joodiku silme läbi. Samahästi võib esile kerkida ka intelligentsi ja võimu, vene kirjandustraditsiooni või ühele põlvkonnale hääle andmise teema jpm. Kahjuks jääb antud juhul kõlama vaid alkoholismi temaatika. Sellele teemale viitavad nii intervjueerija küsimused, intervjueeritute valik (nt viinatööstuse esindajad, viinapoe müüjad, haiglatöötajad) kui muu visuaalne materjal. Teose sügavus ja dramaatika vajuvad kuhugi tahaplaanile. Nagu Venedikt isegi mainib, on seda tihti vääriti mõistetud, nägemata vaimukast pealispinnast ja napsivõtmisest kaugemale.
Mitmetest puudustest hoolimata soovitan filmi siiski vaadata kõigil Jerofejevi sõpradel ja muidu vene kirjandusest huvitatutel. Lõppu veel mõned pildid:
Naised õpetavad, kuidas viina degusteerida.
Sõna sai ka nobelist-poeet Jossif Brodski.
Käsikirjad, käsikirjad, käsikirjad. Sirgeldused märkmikes-vihikutes-lehekestel.
Ja Moskva.
Ja Petuški.
No comments:
Post a Comment