"Сампо" / "Sampo" (1959)

"Сампо" / "Sampo" (1959)
R: Алексaндр Птушко 


Enne vaatama asumist teadsin kõnesolevast filmist järgmist:
1. Film põhineb soome eepose "Kalevala" motiividel.
2. Filmis mängib noor Eve Kivi (üleliiduline superstaar, mitte segi ajada "vana Eve Kiviga", keda võib peamiselt näha kollase ajakirjanduse kaantel)
3. Imdb-s on filmi hinnang 490 kasutaja järgi 2,8.
Olles veidi kokku puutunud folkloristikaga, otsustasin selle nõukogude šedoovri ära näha.

Peeruvalgus ja kannel määratlevad soomeugrilasi juba aastasadu.

Nagu karta oligi, osutus toode suuresti rahvusromantiliseks kitšiks ugrimugri teemadel. Mis siiski ei vähendanud  filmi mitmeid lisaväärtusi. 

Esiteks sai muidugi suutäie naerda. Täiesti võrratu oli filmi avastseen, mis kujutas eepose koostaja Elios Lönnroti ja Väinämöineni pronkskuju elustumist. Pakuti ka looduspoeesiat metsas tantsiva karupoja näitel ja naiivselt paatoslikku kõnemaneeri tegelaste omavahelises suhtlemises.

Teiseks on tegu täiesti arvestatava osaga vene filmiajaloost. Režissöör Aleksandr Ptushko, kelle tuntuim töö on ehk "Muinasjutt tsaar Saltaanist", on ekraniseerinud mitmeid slaavi ja muude rahvaste folklooril põhinevaid lugusid, mis eelkõige pakuvad vaatamiselamust väiksematele vaatajatele, kuid ka fantaasiahuvilistele vanematele.

Kolmandaks polnud 59. aastal virtuaalseid eriefekte veel kuskilt võtta. Seda silmas pidades on filmis esitatud füüsilised katsumused, looduse ja loomadega seonduv jpm üks-ühele üles võetud. Arvatavasti said peategelased merevees kümmelda rohkem kui kord. Tehnilisematest lahendustest olid abiks eelkõige valgusefektid ja kohati ka green-screen. Ometi on näha, et võtteplatside, igasugu elukate ja rekvisiitide alla on rohkelt rublasid magama pandud. Oma aja kohta absoluutselt tasemel värk selles suhtes.

Eve Kivi võluva Annikki osas.

Neile, kes soome eeposega vähem tuttavad või Sampo loo juba unustanud, siis lühidalt ka filmi süžeest:

Film jaguneb kolmeks terviklikuks seikluseks. Esimeses osas kohtuvad peakangelane Lemminkäinen (Andris Ošin) ja Annikki (Eve Kivi), sepp Ilmarineni (Ivan Voronov) õde. Kalevala rahvas tuleb Ilmarineni juurde palvega, et too sepistaks neile võluveski, mis toodaks jahu, soola ja kulda eimillestki. Sama mõte tekib ka kurjal Pohjala nõial Louhil (Anna Orotško). Ta röövib Annikki, keda vend ja armastatu kohe päästma tõttavad ja neiu vabastamiseks sepistab Ilmarinen talle Sampo.

Lemminkäinen aga ei taha Sampot kurilaste kätte jäästa ning läheb sellele järele. Louhi tõmbab ta kavalusega lõksu ja kangelane hukkub. Järgneb Lemminkäineni ema retk oma poja leidmiseks ja elustamiseks ja poja uus katse Sampoga naasmiseks.

Kolmandas jaos jõuavad Lemminkäinen ja Annikki pulmadeni, aga Louhil ei anna süda rahu ja ta varastab päikese ära. Elu läheb Kalevala rahvale raskeks. Väinämöineni juhtimisel sepistatakse omale kandled ja minnakse Louhiga võitlema. Üks mu lemmikepisoode filmis olidki kaadrid venedes istuvast rahvast, eks vapralt vihtusid kannelt mängida sellal, kui Louhi neile tuult, tuisku ja tormi kaela saatis. 
Muide, USA-s ongi filmil nimeks rohket actionit lubav "The Day the Earth Froze".

Kuri Louhi saatis oma keebi üle mere Annikkist röövima.

 

 

Kangelased Ilmarinen ja Lemminkäinen.

 

Louhi oli ka nagu "bitch please!"...

Keegi võiks uurida nõukogude filmide kurilaste diskursust, sest nad kõik nägid välja nagu proletariaat 20ndate postritelt.