"Allegro non troppo" (1976)

"Allegro non troppo" / "Mitte nii kiiresti" (1976)
R: Bruno Bozzetto

Ma ei ole varem itaalia animatsiooni näinud. Interneti allikate põhjal paistab aga, et Bruno Bozzetto on üks tuntumaid ja tunnustatumaid itaalia multikamaffiast. Niisiis pole ka ime, et "Allegro non troppo" kohe mingi lati paika seab, millest, ma kardan, on üsna raske üle hüpata.

Alustuseks veidi sisust: Tegu on paroodia, või kui soovite väljakutsega, Disney "Fantaasiale". Ühel ambitsioonikal lavastajal tuleb mõte luua klassikalise muusika põhjal animatsioone, et inimesed esmakordselt saaksid "näha muusikat ja kuulata pilte". Seepeale saab ta hoiatava kõne Californiast, et keegi Prisney või Grisney on selle juba ammu ära teinud. But the show must go on - kohal aetakse õnnetu, vangistatud ja piinatud animaator, pulti astub despootlik dirigent ning lavastaja asub külgloožis šampust libistama. Oma sürreaalsuse tvisti lisab asjadele eranditult II ms eelsetest naisterahvastest koosnev orkester. Ning värvide ja muusika sümfoonia saab alata.

 Orkestrant puhkehetkel.

Maestro.

Tehniliselt vahelduvad siin film-noir laadis mängufilmilikud klipid ja animeeritud muusikapalad. Viimaseid on ühtekokku kuus. On ka animatsiooni ja filmimaterjali segamist, väga õnnestunult ja maitsekalt. Sisu poolest on filmis sooja huumorit ja satiiri, sürrealismi ja absurdi, draamatilisust ja nukrust. 

Disney "Fantaasiat" või "Fantaasia 2000" on arvatavasti näinud kõik. Nende kuulsusrikka saatuse taustal tundub mõistetamatu, miks "Allegro non troppo" on jäänud suhteliselt märkamatuks, huvitades eelkõige kitsa ringkonna inimesi. Sisuliselt ületab ta "Fantaasiad" kordades. 

Kui Disney pakkus eelkõige silmailu, ilusate piltide vaheldumist ja õhkamisi, siis "Allegro non troppo" palad julgevad puudutada sügavamaid teemasi ning esitada küsimusi inimeseks olemise, meie vastutustunde ja ühiskonna teemadel laiemalt. 

Animatsioon on absoluutselt meisterlik. Tegelaste liikumised ja metamorfoosid toimuvad sujuvalt, pakuvad ootamatusi ja üllatusi. Komponeeritus muusikale on samuti läbimõeldud ja sujuv, moodustades orgaanilise terviku. Läbivaks niidiks on eluterve huumor, mis "tõsiseidki klippe" veidi tumedamas või satiirilises võtmes elustab, surumata vaatajale peale omapoolseid moraalseid hinnanguid. 

Üheks mu lemmikepisoodiks filmis oli Raveli "Bolerole" seotud paroodia inimese ja loomade evolutsioonist. Üldiselt oli aga tegu järjepideva audiovisuaalse naudinguga.

Olgu, lõpplahendus oleks võinud olla originaalsem ja läbimõeldum, mõjudes eelneva taustal kuidagi liiga lihtsana. Aga selle eest punkti maha võtma ei hakka, sest eelnev oli juba piisavalt meeldiülendav.