London 1969. Kaks töötut näitlejat veedavad päevi napsutades, külmetades ja ots-otsaga kokku tulles. Lõpuks saab virelemisest küll ja otsustatakse maale minna närve puhkama. Elu maal osutub aga kõike muud kui lõõgastavaks.
"Withnail & I" lugu pole midagi erilist, süžee ei arene läbi puäntide kulminatsioonini, see pakub eelkõige üht ajajuppi kahe noore loomeinimese elust ja sõprusest ning sissevaadet 1960ndate Inglismaale. Filmi kannavad tugevad karakterid. Sünge, ambitsioonikas ja muretu Withnail. Helge, luuleline ja murelik "Mina" ning Withnaili onu Monty, gei ja hedonist, kelle suvekodu näitlejahakatised lahkesti kasutavadki.
Režissöör ja stsenarist Bruce Robinson olevat filmi teinud suuresti autobiograafilise, s.t "Mina" ongi Bruce´i noorusmeenutus ja Withnail põhineb samuti ühe ta sõbra kujul.
Mina (Paul McGann) ja Withnail (Richard E. Grant).
Filmi peaksid kindlasti vaatama kõik, kes
-nautisid "Black Booksi"
-kes eelmisel päeval ise juhtusid napsu võtma
-töötud loomeinimesed
Filmi kiituseks võib öelda ka seda, et 60ndaid, mida tänapäeva filmides tihti idealiseeritakse (vt nt "Across the Universe"), on siin kujutatud suht autentselt. Vähemalt tundub nii, ega ma tea. Parsad autod, lääpakantud sonides vanamehed, rasvast nõretavad söögikohad.
Ja veel, kes vaatab, tõmmaku subtiitrid (ingliskeelsed) ka alla, teeb vast filmis kasutatava slängi, erinevate dialektide ja luulekeele jälgimise hõlpsamaks.
*Imdb-s on filmi paigutatud nii "Most Depressing Movies" kui "Laughing Out Loud Comedies" alla paigutatud.
Onu Monty (Richard Griffiths).
Miski ei sobi õlle, viski ja siidri allaloputamiseks paremini kui väike koogitükk.
No comments:
Post a Comment